Illuka mõisa legendid ja lood

Teadaolevalt vanim pilt Illuka mõisa 1888. aastal valminud peahoonest on pärit 20. sajandi algusest. Foto: Muinsuskaitseamet

Illuka mõis kestis mõisnike elupaigana nõnda lühikest aega, et pärimusi selle kohta eriti polegi; oma kummitus on seal siiski olemas, nagu korralikule mõisale kohane.

"Ma ei teagi, et mõisahoonete alt oleks varem inimluid leitud," ütles muinsuskaitseameti restaureerimis- ja arendusosakonna spetsialist Anu Kivirüüt, kes paari nädala eest Illuka mõisa keldrist leitud inimluid kaemas käis.

Selle ütluse ajel otsis Iisaku muuseumi pedagoog Anne Nurgamaa välja talletatud rahvapärimuse, mille kohaselt pole nüüdne leid Illuka mõisas sugugi esimene omataoline.

"Orje on pärisorjuse ajal ka surnuks pekstud. Illuka mõisa keldri kaevamisel on säält inimese luukered välja tulnud. Arvatakse pärisorjuse aegseks surnuks peksetud orjade omaks. Kui kilter tahtis kedagi kiusata, siis pani ta rukki terad varukasse ja raputas säält need alles õlekoo alla rehepeksmisel, kes oli tal vaenualune. Kui rukkitera tuli õlekoost raputamisel välja, siis karistati töölist, kes oli rabanud vastavaid rukkid ja jätnud tera sisse. Iga õhtu kostus talli juurest peksmise kisa."  Nõnda on 1932. aasta suvel A. Amanduse kogutud "Iisaku kihelkonnast suulist ja ajaloolist traditsiooni" pärimustes pajatanud Nikolai Meisen.

Kummitusega asi segane

Midagi enamat mõisaga seotud pärimustest luude kohta teada ei saa.  Küll aga on mõnda puhku pajatatud peahoonesse elusalt müüritud tütarlapsest, kelle hing seal hiljem olevat kummitanud. Millal ja miks ta sinna olevat müüritud, juttudest ei selgu.

"Mõnikord on sellistes elusalt sisse müürimise juttudes ka põhjused öeldud," toob Anne Nurgamaa näiteks Jõhvi Mihkli kiriku, kuhu olevat ehitamise ajal müüritud Mihkli-nimeline mees, et kiriku seinad püsiksid.

Teine variant Illuka mõisa kummitusest on seotud märksa hilisema ajaga.

"Olin 15 aastat Illuka koolimajas tööl. Räägiti, et seal kummitavat. Üks koristaja (Rõhtmetsa Liine) olnud seal ära surnud ja see kummitavat. Mina küll kuulma ei juhtunud, aga teised rääkisid," pajatas Ida Kriisa aastal 2012.

Internetis para-web-foorumis on tänavu suviste uurimuste teemas anonüümse autori postitus selle kohta, et Illuka mõis on kummituste koduks:  "Aegajalt on kuulda uste kääksumist ning öövalvurid on tundnud oma kuklas külma hingust. Üks valvuritest on seetõttu ka sealt töölt lahkunud."

"Üks meie muuseumi töötaja, kes ise Illuka koolis käis, rääkis, et mõisa ühe poole all oli sel ajal kelder, kus kartuleid hoiti. Lastel polnud lubatud seal käia, aga eks käidi ikka ja internaadis räägiti üksteisele vaimujutte. Palju sellel ajaloolist traditsiooni taga oli, ei oska öelda," räägib Nurgamaa.

Varandus Edivere linnamäel

Pole teada, et Illuka mõisasüdame koha peal kunagi varem kalmistu oleks olnud ning leitud inimluid sellega võiks seostada.

Kui oleks olnud ja mõisnik  sellest  ka teadnuks, poleks see Anne Nurgamaa sõnul takistanud sellele kohale hooneid ehitamast. "Mingit aukartust tollel ajal ei olnud. Seda, et surnute hinged kummitama tuleksid, ei kardetud − kui kummitama hakkas, kutsuti papp pühitsema."

Seesugune lugu on seotud mõisast mitte kuigi kaugel asuva Edivere Luugi mäega:

"Luugi mäel elas Luugi Mihkel. Varem oli see väljavahi koht. /---/ Kui Luugid tulid ja hakkasid seal ehitama, tuli Luugimäelt luukere lagedale. Siis ei saanud nad enam magada. Siis kutsuti õpetaja, see luges sõnad peale ja siis sai jälle magada. Maeti vist sinnasamasse."

Põnevaid pärimusi on teada ka mõisa maadel paiknenud Edivere linnamäest. Ühe rahvajutu järgi asunud seal rikas linn, mis aga maapõhja vajunud; lohud olla tänavate asemed. Linna olemasolu tõendavat seegi, et keegi vanaeit  mäelt kord telliskivi leidnud. Kusagil peituda rauduks, mille taga olla suur varandus. Varanduse peidupaigas käidi muidugi kulda otsimas, kaevamisjäljedki olevat näha. Enamasti kohanud kaevajad mäel siiski ainult kas Rootsi kindralit heledates riietes või mõnda muud aaret valvavat viirastust. Eemalt olla nähtud ka linnamäel põlevat tuld, mida seal tegelikult ei olnud.

Rahvajutt kõneleb ka sellest, et Edivere linna varanduse leidnud ainukestena linna elanikest ellu jäänud vennad Tiido ja Tudu. Selle varanduse eest olevat nad uue linna, Tudulinna asutanud.

Kirikust kõrtsini

Rahvajuttude sekka passib mõisa ajaloost esile tuua ka mõni tõestisündinud lugu.

Kuna luteri kirikud asusid Illukast üsna kaugel, polnud usklikel tihti võimalik kirikusse minna. Seda olukorda kasutasid ära vene õigeusu preestrid, kes püüdsid luterlasi õigeusku astuma meelitada. Iisaku ja Jõhvi õpetajatele tegi see meelehärmi ja nemadki hakkasid agaramalt käima Illuka rahvale palvetunde pidamas. Luterliku usuelu arendamist toetas ka mõisnik Dieckhoff, kes palus konsistooriumilt luba ehitada Kuremäele luteri kirik. Palve rahuldati ja ehitamiseks eraldati ka raha ning ehitus läks lahti. Siis aga määras tsaarivalitsus Eestimaa kuberneriks venestamispoliitikat pooldava ja õigeusu levitamisest huvitatud Sergei Šahhovskoi, kes kiriku ehituse seisma pani. Ettekäändeks toodi, et mõisnik Dieckhoff polevat ehitamiseks siseministeeriumilt õigel ajal luba taotlenud. Juba peaaegu valmis saanud kirik lõhuti maha ja sellest jäänud ehituspraht veeti karjatee täiteks.

Teine lugu on pärit aastast 1898, mil Illuka valla täiskogu otsustas paluda kuberneri, et Pühtitsa kloostri juures olev Lähtepää kõrts kinni pandaks.

Ajaleht Sakala kirjutas 1898. aastal: "Vald oli oma palvet kolme põhjuse pääle toetanud: 1 − kõrtsi kahjulik mõju. 2 ja 3 − kõrts seisis valla maa pääl ja liiga kloostri ligi. Kuna aga mõisnik tõendas, et kõrts tema maa pääl on, uuriti asja ülevalt poolt järele ja leiti, et kõrts kloostri maa pääl on. /---/ Mõisnik oli maa müümise juures kloostrile viguri läbi maatükikese müünud, kuhu ta suurepäralise kõrtsi pääle ehitas, mis tal üle 1000 rbl renti sisse toob. /---/ Keiserliku Majesteedi Ukaasi järele ei käi maa, mis kloostri omaks kinnitatud, talumaade kohta käivate seaduste alla. Ja kubermangu valitsus jättis valla palve sel põhjusel täitmata, et kõrts maa peal seisab, mis kloostri omanduseks saanud ja et nõnda kõrtsi kinnipanemine ehk edasi pidamine kloostri eestseisuse võimuses olevat."

"Hea härraga" rahvajutte ei teki

Anne Nurgamaa tõdeb, et Illuka mõisaga seotud pärimusi on väga vähe teada.

"Illuka on suhteliselt hiline mõis," arvab ta selle põhjuseks. "Mõisana tekkis see küll juba 1657. aastal, kui  Illuka mõis Jõhvi mõisast eraldati, aga pikka aega oli see üksnes tulu saamise allikas, mitte elukoht, ja õiget mõisasüdant seal polnudki.  Mõis käis käest kätte, seda panditi pidevalt, ükski omanik ei püsinud seal kuigi pikalt. Hooneid hakati ehitama alles Dieckhoffide ajal, 1880. aastatel. Lisaks peahoonele ehitati paekivist krohvitud välisseintega ait, laudad, kuivati, teenijatemaja, mitu töölistemaja, sepikoda ja meierei."

Teiseks pärimuste vähesuse põhjuseks pakub ta, et hoonestatud mõisal, kus omanikud ka kohapeal elasid, oli vaid kaks omanikku  ja vennad  Dieckhoffid  olid ilmselt talupoegadele piisavalt "head härrad", kellest kurja mõisahärra rahvajutte ei tekkinudki.

1912. aastal Dickhoffidelt mõisa omandanud Claus Nottbeck müüs selle 1921. aastal riigile. Samast aastast asub peahoones Illuka kool. Kummitust kuuldavat seal liikumas veel nüüdki.