Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/12/22/11994666t1h0768.jpg)
Ida-Virumaalt pärit polaaruurija Enn Kaup andis tänavu välja kaks raamatut, millest üks pälvis Eesti riikliku teaduse populariseerimise auhinna.
See on teil juba teine auhind selles valdkonnas. Aga auhindu on alati meeldiv saada. Palju õnne!
Tuhat tänu!
Kas see kõrgelt hinnatud raamat − "Imekaunis Antarktika. Pühendatud teadusele" − on kaanest kaaneni nii paksu teadust täis, et kraadita inimesel ei maksa seda kätte võttagi, sest hammas ei hakka peale?
Seal võib olla paar keerulisemat kohta, kus peaks ehk pisut keskendunumalt lugema, ja kui kohe arusaamise läige silmadesse ei ilmu, siis veel korra. Ma katsusin võimalikult vähe võõrsõnu tarvitada ja enda arvates viskasin kohati naljagi. Omandatud keskharidusest peaks piisama.
Enda üllatuseks avastasin, et te olete tänavu välja andnud veel teisegi raamatu, mida Eesti polaarklubi endine president Vello Park soovitab kui huvitavat lugemisvara. See raamat kannab pealkirja "Armulugu Antarktikaga. 9 ekspeditsiooni Lõunamandrile". Kuidas on võimalik kirjutada kahte raamatut korraga või siis jutti ühel ja samal teemal, ilma et hakkaks ennast kordama?
"Imekaunis Antarktika" ilmus mais populaarteadusliku brošüürina MTÜ Loodusajakiri väljaandel. Seal oli maht õige piiratud, 95 lehekülge väikeses formaadis, toimetaja Indrek Rohtmets pidi teksti ka tublisti tihendama, mille eest talle sügav tänu. Paljud mu meelest huvitavad fotod jäid seetõttu välja, samuti ei mahtunud sinna mu muljed Antarktika ekspeditsioonide eluolust, sealhulgas näiteks saunadest ja naistest, aga ka kaugetest lõunapoolkera maadest − Tšiilist, Lõuna-Aafrikast, Tasmaaniast −, kus peatutakse enne Lõunamandrile siirdumist. Lugu ühest imelisest soojast Antarktise järvest jäi hoopiski välja. Lähtusin sellest, et lugeja ei tea Antarktikast suurt midagi, ja seega on lühendatud kordusi neis osades, kus saadakse teada, mis on Antarktis ja mis Antarktika, milline on ilmastik, kui palju on jääd ja paljast maad jne. Samas mõndagi on kirjas laiendatult ja olustikuliste üksikasjadega pikitult. Seda ja palju muud on näha-lugeda raamatus "Armulugu Antarktikaga", mis ilmus novembris TEA kirjastuse väljaandel.
Park ütleb, et te olete Eesti kõige entusiastlikum ja viljakam polaaruurija. Viimati ma rääkisin teiega viis aastat tagasi, kui te olite just-just tulnud oma kaheksandalt ekspeditsioonilt, mis toimus India lipu all. Millal üheksas toimus, kellega ja mis teid taas kord sinna viis?
See oli veebruaris 2012, kodust koduni kaks nädalat. Tšiili Antarktika ekspeditsioon kutsus mind tutvuma nende ja teiste riikide jaamade ning uurimisvõimalustega Kuningas Georgi saarel, mis üsna mandri lähedal ja loetakse selle osaks. Lend Punta Arenasest sinna kestis kaks tundi. See oli põhiliselt tšiili kooliõpilaste, parimate Antarktika tundjate ekskursioon, mille käigus oli minul võimalik koguda ka mullaproove keemilisteks ja mikrobioloogilisteks analüüsideks. Vajan neid, hindamaks järvede valgalade mõju järvede ökosüsteemidele.
Auhinnad on toredad asjad ja juubelid on ka. Te ju nõustute minuga, et 10 on ilusam number kui 9, jääb paremini meelde?
Pole see 9 nii kehv midagi − näiteks üheksa korda mõõda, üheksavägine jne. Muidugi, ega kümnenda ekspeditsiooni vastu ole ka kõige vähematki...
Teie esimene ekspeditsioon Antarktikasse oli 42 aastat tagasi. Kas selle aja jooksul on Antarktikas midagi ka muutunud? Arvestades seda, kui palju räägitakse kliima soojenemisest... See manner peaks olema juba üles sulanud.
Huvitaval kombel mõjuvad Antarktikas inimkonna poolt atmosfääri paisatavad kahte tüüpi ained - kasvuhoonegaasid ja freoonid - Antarktika kohal teineteisele vastu sääraselt (sellest lähemalt raamatus "Imekaunis Antarktika"), et mandri suuremas idaosas olulist soojenemist pole märgatud, kuid väiksem lääneosa on üks kiiremini soojenevaid alasid Maal. Seal murduvad mandri küljest lahti suured merel ujuvad jäälaamad ja teevad sellega teed mandriliustike merrelibisemisele. Praegu annavad Gröönimaa ja Lääne-Antarktis kumbki ca 0,3 mm üldisest ookeanitaseme tõusust 3 mm aastas, kuid see kiireneb ja aastaks 2100 ennustatakse maailmamere tõusu umbes 1 m. Igaüks võib arvata, mida see tähendaks näiteks Pärnule ja Haapsalule.
Lugesin, et Antarktikas ei tohi pingviinidele minna lähemale kui viis meetrit. Kas see on viimasel ajal sisse seatud keeld? Turistid, kes tahavad kõike ja kõiki käega katsuda − neid trügib ju ka Antarktikasse. Või see pole nii?
Kui pingviin istub pesal, siis mitte lähemale kui 15 m. Ent pingviinideni pole see aastast 1998 kehtiv määrustik veel jõudnud ja mõni võib uudishimust lähemalegi kui 5 m tulla. Eks nad peavad kaugemalt inimest silmates teda suureks pingviiniks. Turiste käib Antarktises kasvaval hulgal − eelviimasel, 2013./2014. aasta suvel ligi 28 000 − ja kõige kiiremini kasvab Hiina turistide arvukus. Aga neid õpetatakse laeval kohaliku elustiku ja keskkonnaga õrnalt ja õigesti ümber käima ning antarktilise turismi olulist kahju sellele Maa viimasele kõnnumaale pole seni kindlaks tehtud.
Kui rääkida muudatustest viimase viie aasta jooksul, siis vahepeal on teist saanud Mäetaguse valla aukodanik, kuid vahepeal on avatud Võrnu küla lähedal ka Ojamaa kaevandus. See on teie koduküla. Satute sinna veel üldse ja panete saunaahju kütte või on maja maha müüdud ning kõik unustatud?
Vallale tänu! Minu esivanemad on elanud Tamme talus vähemalt 200 aastat ning ma ei taha küll olla see tüüp, kes selle vintskete ja väärikate inimeste rea − nende hulgas vanavanaisa Jaan Sass, Jõhvi kiriku vöörmünder; Vabadussõja soomusrongis gümnasistina võidelnud isa Bruno Kaup, hilisem Kohtla vallavanem jmt −vabatahtlikult katkestab. Mida aasta edasi, seda rohkem siin viibin, tunnen siin end veelgi paremini kui mu kallis Antarktikas, kuhu inimene püsiasukana ju ei kuulu. Võrnu küla tervikuna vaadates on muidugi kahju selle endistest ja praegustest inimestest, kelle maadel aastakümneid tegutsenud neli põlevkivikaevandust on toonud küll palju ainelist kahju, häirimist ja ebamugavusi, kuid siiani ei mingit märkimisväärset kompensatsiooni. See Nõukogude okupatsiooni ajal alanud ebaõiglus on kahjuks jätkunud meie taastatud Eesti Vabariigis.