Jõhvis mälestas juuniküüditamist mõnikümmend inimest

Sirje Koitmets viidi oma kodunt toona kahe ja poole aastasena ning ta nägi siis oma isa viimast korda. Kaarel Koitmetsa saatis aga uus rahvavõim elu muutnud reisile viiendal sünnipäeval. Kodumaad nägid nad uuesti alles üliõpilastena. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik.

Leinapäeval kogunes Jõhvi raudteejaama umbkaudu kolmkümmend inimest, et mälestada neid kümmet tuhandet inimest, kes 1941. aasta 14. juunil oma kodudest välja kisti ja Siberisse saadeti. Nagu ikka, oli kohal ametiasutuste esindajaid, kuid nende read, kes selle julma teekonna on läbi teinud, hõrenevad pidevalt. 

Kahest suuremast küüditamislainest, mis 1940. aastatel Eestit tabasid, on palju aastaid mööda läinud. Samas on aga nooremaid, kes ajaloo ja minevikutraagika vastu huvi tunnevad, vähe. "Kas mäletate, kuidas täna kolmkümmend aastat tagasi saime siinsamas esimest korda avalikult seda traagilist päeva mälestada? Siis oli terve Jõhvi vaksali esine tihedalt rahvast täis," meenutas Iisaku koguduse hingekarjane Avo Kiir mälestusteenistusel. 

1941. aastal teele läinud rohkem kui kümnest tuhandest inimesest jõudis koju tagasi vähem kui pool. "Eriti kuri saatus tabas mehi, kes kohe ka arreteeriti, ja nendest kolmest ja poolest tuhandest jõudis kodumaale pikkade aastate pärast vaid mõnisada," ütles Jõhvi kultuurijuht Anne Uttendorf oma sõnavõtus. 

"Impeeriumid on alati olnud rahvaste ja rahvuse vastu ning on juba tuhandete aastate jooksul püüdnud represseerimistega inimestest halli massi teha," rääkis Avo Kiir. "Ja ka praegu näeme samasuguseid tuuli puhumas, et rahvusriike pole vaja. See on ohtlik suundumus."

Leinapäeval meenutati mitte ainult neid kümmet tuhandet eestimaalast, kes viidi tol päeval oma kodust külmale maale. "Repressioonid ärksamate Eesti inimeste vastu algasid palju varem ning kokku oli toona ühe nõukogude aasta jooksul kannatanuid kakskümmend tuhat. Ka neid tuleb täna sümboolselt mälestada," sõnas Avo Kiir.