Iisaku vabatahtlikud päästjad pidasid juubelit

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Hoolimata riigikorra muutumisest, mis paljudes kohtades priitahtlike pritsimeeste tegevuse katkestas, Iisakus nii ei juhtunud ja komando pealik Allan Bogdanov näitab uhkusega seinal uue all olevat ajaloolist silti.
Hoolimata riigikorra muutumisest, mis paljudes kohtades priitahtlike pritsimeeste tegevuse katkestas, Iisakus nii ei juhtunud ja komando pealik Allan Bogdanov näitab uhkusega seinal uue all olevat ajaloolist silti. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Laupäeval oli Iisakus tõeline päästjate päev. Hommikul olid külalistele avatud nii vabatahtlike kui ka professionaalsete päästjate depoo ning muuseum, kus oli väljas tuletõrjeautode mudelite näitus. 

Iisaku vabatahtlikud päästjad loevad üheks enda sünnipäevaks esimese tuletõrjeauto saabumist aastal 1959. Aga ajalugu ei alga sellest Ford 8V autost. Säilinud on priitahtlike pritsimeeste koosoleku protokoll aastast 1930. "Kuna toona jagati juba konkreetseid ülesandeid, siis kindlasti algas kohaliku vabatahtlike tuletõrjujate organisatsiooni loomine varem," ütles Iisaku muuseumi töötaja ja vabatahtlik päästja Anne Nurgamaa. Samuti on olemas kirjalikud kinnitused, et mingi Tudulinnaga ühine pritsimeeste organisatsioon oli olemas juba enne esimest maailmasõda.  

Depoo puhkeruumi seinal on statistika, kui sageli on Iisaku vabatahtlikud väljakutsetel käima pidanud.
Depoo puhkeruumi seinal on statistika, kui sageli on Iisaku vabatahtlikud väljakutsetel käima pidanud. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Praegune Iisaku vabatahtliku päästekomando pealik Allan Bogdanov on organisatsiooniga seotud olnud juba aastakümneid. "Alguses olin noortuletõrjujate salgas ja pärast seda aastast 1980 juba täieõiguslik vabatahtliku tuletõrje liige," ütles ta.

Iisaku muuseumis, kus on ka alaline pritsimeeste muuseumituba, oli tähtsa sündmuse puhul väljas üle kolmesaja päästeauto mudeli Mart Heeringsoni kogust.
Iisaku muuseumis, kus on ka alaline pritsimeeste muuseumituba, oli tähtsa sündmuse puhul väljas üle kolmesaja päästeauto mudeli Mart Heeringsoni kogust. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Kui vaadata depoo puhkeruumi stendi, kus läbi ajaloo on kõik väljakutsed fikseeritud, torkab silma suur kõikumine. On aastaid, kus välja on sõidetud üle saja korra, aga mõnikord on väljakutseid üle kümne korra vähem. "Aastad pole vennad. Kuiv suvi näiteks tekitab maastikupõlenguid. Suurtel päästeoperatsioonidel lööme muidugi kaasa, aga mõnikord oleme olnud ka tagalas ja pidanud seetõttu väga suures piirkonnas kõikidele teistele väljakutsetele reageerima," rääkis Bogdanov. 

"Kogukonnale on oma vabatahtlike päästeorganisatsioon alati väga tähtis olnud. Näiteks oli meil aastakümneid kombeks, et kui sõideti kuskile lähedale, siis lisaks sireenidele tuututati ka tavalist autosignaali. See tähendas, et õnnetus on juhtunud oma külas ja kõik, kes saavad, tulgu aga appi. Ja rahvas tuli," ütles Anne Nurgamaa. 

Tagasi üles