Delikaatse kaebuse tõttu ametist lahkunud Jõhvi spordikooli direktor selgitab juhtunut

Toomas Nõmmiste kinnitab, et pole teinud midagi pahatahtlikku ja on kindel, et teda tundvad inimesed usuvad teda. Foto: unknown

Alles sel kevadel Jõhvi spordikooli direktoriks saanud Toomas Nõmmiste lahkub ametist, kuna vallavalitsusele laekus kaebus seoses tema sisenemisega spordihalli naiste riietusruumi. Nõmmiste selgitab, et tegi seda, kuna kartis, et seal olnud inimest on tabanud terviserike. 

"Võin kätt südamele pannes ja oma tütrele silma vaadates öelda, et mingi pahatahtliku või väärastunud mõttemaailmaga pole siin pistmist," kirjutas Nõmmiste esmaspäeva õhtul sotsiaalmeedias märkides, et vallavõimud mõjutasid teda siiski ametist lahkuma. 

Nõmmiste kirjutab, et need, kes teavad teda, saavad aru, et ta pole teinud midagi halba. "Aga need, kes tahavad risti lüüa, saavad nüüd täiega seda teha  kommentaariumides anonüümselt kommenteerides," märkis Nõmmiste, kes on tegutsenud nii treeneri, kehalise kasvatuse õpetaja, korvpalli- kui ka jalgpallitreenerina ning on pälvinud oma kodutalus  Sakal suvekontsertide sarja korraldamise eest 2021. aastal  Ida-Virumaa aasta tegusaima kodaniku auhinna. 

Toomas Nõmmiste kirjeldus toimunust (avaldatakse tema nõusolekul)

"Selleks, et poleks vassimist ja kõlakaid, olen otsustanud omal soovil lõpetada töölepingu Jõhvi Spordikooli direktori ametikohal.

Ja selgitada. Miks? Minu vastu on esitatud delikaatne kaebus. Nimelt olen kaebuse esitaja sõnul sisenenud spordihoone naiste riietusruumi ja tekitanud talle ebamugavustunde.

Kas on see võimalik? Jah, ma olen seda teinud! Kirjutan ka kohe, miks ma seda tegin.

Olles eelnevalt töötanud Voka spordihoones ja külastanud sportlase karjääri jooksul ka paljusid spordihooneid - olen sattunud kolmel juhul väga tõsise terviserikke tunnistajaks. Kaks korda naiste riietusruumis - Vokas ja Sõle spordihoones ja ühe korra meeste omas Jõhvis.  Olen sellele reageerinud ja sisenenud ka naiste riietusruumi, sest kiirelt on olnud vaja tegutseda. Astmahoog, kukkumise tulemusena luumurd ja vedeliku puudusest teadvuse kaotus.

Sellest on jäänud alalhoidlik komme, kontrollida aeg-ajalt spordihoone kõiki ruume, nii treeningsaale, kui ka riietusruume.

Ka sellel korral - maja oli vaikne, sest saalis trenne ei toimunud. Kui trepist alla tulin, siis kuulsin kolinat. Tundus, et naiste riietusruumist, üks neist oli lahti. Sisenesin naiste ruumi - enne koputades. Vesi jooksis, aga riideid kuskil ei näinud. Vaatasin ümber nurga.

Märganud, et pesemas on naisterahvas, vabandasin (ei tea, kas ta kuulis) ja lahkusin. Kuna oli puhkuse-eelne päev ja kiired toimetused, ei olnud kahjuks aega jääda ootama ja uuesti vabandada.

Pole midagi vaielda. Loomulikult oleks mul olnud alati võimalus kutsuda administraator jne jne. Kuid olen seda siiani teinud diskreetselt ja ette hoiatades (koputus ja ka häälega). Mis tehtud, see tehtud.

Hüpotees - kui see naine oleks vajanud abi - kuidas mind siis kutsutaks? Ahistajast päästja või …? 

Võin kätt südamele pannes ja oma tütrele silma vaadates öelda, et mingi pahatahtliku või väärastunud mõttemaailmaga pole siin pistmist. Ma ju tean, et spordihoones on kaamerad ja kõik tegevus on võimalik järgi vaadata. Mida ka on tehtud.

Olen sisenenud ka eelnevalt lühiajaliselt, naiste ja meeste riietusruumides sisse välja liikudes, et kontrollida olukorda arusaadavalt eelnevalt koputades, andes märku tulekust.

Peale puhkust kohtusin vallavanemaga, kes tutvustas kaebuse sisu. Kaebuse esitajaga ma kohtunud pole.

Selgitasin ka talle [vallavanem Maris Toomelile - toim.] täpselt nii, nagu eelpool kirjutasin.

Kuidas edasi? Laual oli kolm pakkumist. Ajutine töölt kõrvaldamine - kuni uurimise lõpetamiseni (kaebuse esitajad lubasid asja anda edasi politseisse).

Miks? Ma olen seda teinud ja vaidlustamiseks pole põhjust. Järgmiseks? Aga kui vallavanem võtab vastu vastavad meetmed - ehk minu töölepingu lõpetamine, siis kaebust ei esitata politseisse. Kuidas seda nimetada - fakti ette panek või väljapressimine?  

Sellest ka järgnevad kaks varianti. Lahkumine tervislikel põhjustel (mida ma ei saa teha, sest tervisega on hetkel veel kõik korras, aga oleks päästnud nö selle põhjenduse kirjutamisest ja ka kaebusest).

Lahkumine omal soovil. Jah, esitasin lahkumisavalduse omal soovil ja otsustasin ise kirjutada ausalt ära, nagu olukord on. Oleksin võinud ju kõikidele mingi olematu põhjuse välja mõelda a la ideede puudus, arusaamine, et ei sobi see töö jne. (pääsedes avaldusest) Kas oleks usutud?

Nüüd on siis kõik ära räägitud. Midagi lisada pole, kui vaid seda, et vabandan tekitatud ebamugavustunde eest.

Ja samas saavad need inimesed siis pöörduda organite poole, kui peavad seda vajalikuks. Võtan täieliku vastutuse.

Mis nüüd siis saab! Eks need, kes teavad mind, saavad aru, et väärastunud mõttemaailma ja pahatahtlikkust pole minu tegevuses absoluutselt. Aga need, kes tahavad risti lüüa, saavad nüüd täiega seda teha nö kommentaariumites anonüümselt kommenteerides.

Mulle meeldis spordikoolis tööd teha ja meil läks juba päris hästi. Nüüdseks minevik.

Olen selle teema rääkinud ausalt ära ka kodus ja 110% toetus on olemas. Koos nii taevas kui ka põrgus! Nemad ju tunnevad mind kõige paremini. Ja teavad, et midagi halba pole ma kellelegi soovinud ja mingeid perversseid mõtteid minu tegemistes pole. Päev korraga. Tänud.

Üks aga on kindel - homme tõuseb päike uuesti. Ja tuleb asuda otsima uut tööd."