Valge Hobu klubi tegi korjanduse haavatud Ukraina sõduri heaks

Copy
Tallinnas Ivan Lavriku vastu võtnud ja Jõhvi toonud Kalev Nauri sõnul läbis protees nii Tallinna vanalinna munakivikatse kui ka teekonna raudteejaamast hotelli eeskujulikult. "Jalaproteesiga neli ja pool kilomeetrit tunnis käia pole just paha tulemus," ütles Ivan Lavrik ise.
Tallinnas Ivan Lavriku vastu võtnud ja Jõhvi toonud Kalev Nauri sõnul läbis protees nii Tallinna vanalinna munakivikatse kui ka teekonna raudteejaamast hotelli eeskujulikult. "Jalaproteesiga neli ja pool kilomeetrit tunnis käia pole just paha tulemus," ütles Ivan Lavrik ise. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Neljapäevaõhtuse rongiga saabus Jõhvi Ukraina õhujõududes teenides raskelt haavata saanud Ivan Lavrik, kelle raviks kogus Valge Hobu klubi raha korjanduse ja heategevusliku õhtusöögiga.

Noormees on olnud Hollandis ravil juba üheksa kuud. Jõhvis kohtas ta üle hulga aja oma kandi inimesi, sest siin on külas delegatsioon tema kodulinnast Lõpovetsist, mis on Jõhvi partnerlinn. Ivan Lavrik kaotas lahingus ühe jala ja vigastas tugevalt teist ning sai kuulmis- ja muid kahjustusi. Tema loost sõpruslinna inimestelt kuulnud klubi liikmed otsustasid koguda Jõhvis raha proteesi jaoks. Need aga on väga kallid. "Seda raha − viiekohalist summat, nagu selgus − on meil võimatu kokku saada, aga õnneks rahastati proteesi ja ravi suures osas Hollandist. Samas läks tema lugu meile väga hinge ja otsustasime tema elu kergendada kogutud rahasummaga, sest kõiki kulutusi madalmaalased siiski ei korva," ütles Kalev Naur Valge Hobu klubist ligi kolme tuhandet eurot üle andes.

"Hollandis pole haigla lebotamise koht. Käin seal raviplaani järgi, aga muidu pakuvad mulle ulualust kohalikud vabatahtlikud," rääkis Ivan Lavrik. Peatselt tuleb läbi teha veel mitu operatsiooni, et kõrvakuulmist taastada. Nende vahe peab olema kaks kuud, nii et läheb veel tükk aega taastumiseks, nii palju kui see on võimalik.

Rohkem kui raha, mis kaotatud tervist ei korva, läks Ivanile korda kohtumine kodulinna inimeste ning siinsete lahkete toetajatega. Aga põhiline oli toit. "Olen olnud üheksa kuud võõras toidukultuuris. Siinsed maitsed on kodusemad," ütles Ivan Lavrik.

Tagasi üles