Alasti paadunud romantik Sauter su ees

Peeter Sauter: "Viimased kuus raamatut − "Lapsepõlvelõhn" välja arvata − on kõik Laurast kirjutatud. Kui naist enam pole, ei oska millestki kirjutada. Ei näe midagi muud, mis huvitaks. Ja ei taha ka. No võib-olla ma liialdan." Foto: Matti Kämärä

Kui Peeter Sauterile anti 23. märtsil Kohtla-Järve valges saalis tema eluloolise raamatu "Lapsepõlvelõhn" eest üle Virumaa kirjandusauhind, laulis seal Sauteri poolt sündmust rikastama kutsutud Ingel Undusk laulu "Alasti su ees". Suhteliselt kohane, sest selline kriipiv alastus, kus isegi nahka pole kaitseks, on osa Sauteri kaubamärgist.

Oled öelnud, et "Lapsepõlvelõhna" kirjutamine oli sulle kui teraapia.

Iga kirjutamine on teraapia, ka kirja kirjutamine on ravi. Mis see psühhoanalüüski muud on − vedeled diivanil ja räägid oma lugu. Sama värk! Aga pakun välja, et selle "teraapiaga" võib asju ka hullemaks ajada. Nagu peretüli võib asju lahendada, aga võib asja ka hullemaks teha. Võib ju mälestusi kirjutades mõne luulu lõksu sattuda ja...

Kooliajast mäletan kirjandusõpetaja juttu, et Aadu Hint näiteks olevat hakanud kirjutama hirmust, et tal on pidalitõbi; et pages hirmu käest kirjutamisse...

Kirjutamine ongi suuresti ka põgenemine.

Aga sina ütled juba"Lapsepõlvelõhna" esimestel lehekülgedel, et "ma kirjutan ja see ongi mu paradiis".

Iga tegevus võib olla paradiis − keegi laob müüri või teeb käsitööd. Lavaka ajal oli meil kohtumine Juhan Viidinguga, kes ütles, et "igaühel peab olema oma simblimäng". Ei tea, kas ta oma luuletamist ka simblimänguks pidas; ta ikka pigem mõtles mingit kasutut tegevust, omaette askeldamist, kus protsess ise on tähtis ja sa ei looda tingimata kuhugi välja jõuda − nagu liivamandala tegemine või palvehelmeste veeretamine.

Ütlesid ennist, et tõlgid taas Charles Bukowskit.

Jah, tema romaani "Ham on Rye", mis kõneleb tema lapsepõlvest. Seda tõlkides on küll tunne, et õpid, kuidas ei tohiks kirjutada. Bukowski meeldib mulle, aga kui ta oma lapsepõlvest kirjutab, kaob tal eneseiroonia. Ta kirjutab, kuidas talle tehti liiga, kui kõva mees ta oli ja − see on niivõrd lääge. Harva, kui eneseimetlus ununeb, kirjutab ta niisama mõne lookese: kuidas näiteks poisid ässitavad koera, et see kassi maha murraks.

Tegu on depressiooniajaga: erakordne viletsus, meestel ei ole tööd, kakeldakse palju, inimesed on muutunud õelaks ja julmaks − lapsed nende järel ja loomad ka. Aga tema kirjeldab, kuidas see teda karastas, et isa peksis teda kirjanikuks ja ta pakub üle. Kui ta kirjutab sellest, kuidas eile jõi, on okei − siis ta oskab enda üle nalja visata, aga "Ham on Rye" on sentimentaalsem. Seda kiidetakse ja ilmselt see suurema publiku jaoks töötab. Aga mina näen seal lõksu, kuhu ei tohiks astuda. Ma ei tea, kas astusin "Lapsepõlvelõhnas" samasse lõksu.

Kui leppisime intervjuus kokku, pakkusid, et võiks rääkida ka plagiaadi ja originaali suhtest.

(Jack) Kerouac ja Bukowski meeldivad mulle, olen neid tõlkinud ega karda, kui keegi ütleb, et olen nende nägu − enda arust eriti ei ole. Aga kogu kirjandus algab plagieerimisest. Kust sa tead, et on võimalik raamatut kirjutada, kui sa pole ühtegi raamatut lugenud? Midagi sa ikka − kas teadlikult või alateadlikult − kopeerid. Miski asi on sind erutanud ja see transformeerub mingil moel kirjutamiseks. Seda vahest ei pea kartma.

Ma ei loe juba mõnda aega eriti midagi. Vahel nagu tahaks lugeda, aga kui sa suur osa päevast oled tõlkinud, ei viitsi ju muud eriti enam lugeda. Kunagi istusin Aleksander Suumaniga kõrtsis ja ta meenutas, kuidas Eno Raud küsis temalt, kas ta veel loeb, ja positiivse vastuse peale teatas: "Ei, Sass, meie asi on nüüd kirjutada, meie ei pea enam lugema!" Midagi ses bravuuris peitub.

Kunagi teatrikoolis õppejõud kirusid, et näitlejad ei käi teatris. Plass lugu − tunned teisi näitlejaid, olete koos õppinud ja samas ei tea, mis Eesti teatris toimub. Aga seda ei pea tingimata ette heitma − nad ei taha ennast võrrelda, end kuidagi positsioneerida, nad ei taha halvasti arvata või − vastupidi − tunda alaväärsust. Parem teed oma asja ja ei mõtle, ei vaata kõrvalt. Lisaks − kui sul on päeval etendus ja hommikul proov, ei lähe sa ju õhtul veel kellegi etendust kaema.

Kui tükk aega ei loe, võtan vahel mõnda asja arvustada − just selleks, et oleks põhjust lugeda. Ja siis loen heal juhul veel sama autori muid asju lisaks. Madis Kõivu oli hea arvustada − siis lugesin veel terve hulga tema raamatuid.

Aga mis värk sul usuga on − religiooni teemat vilksatab ka "Lapsepõlvelõhnas" aina?

Võib-olla on see sügavalt usklik tädi Helmi, kes on praegu 92aastane.

Lehelugejale võib mainida − "Lapsepõlvelõhnast" selgub −, et Helmi voodi peal istus kunagi Jeesus Kristus; et tal oli selline ilmutus.

Nägemus Jeesusest tõi ta välja sügavast kriisist, kust hullumaja ei suutnud teda insuliiniraviga välja tuua. Kriisi põhjus oli väga lähedase venna kaotus. Loogika, mis seni kehtis ja millel maailm seisis, kukkus kokku, Helmi ei teadnud enam, millest kinni hoida. Kui selline nägemus on, pole mõtet seda lahata, analüüsida ega arvustada.

See on nagu keegi haarab päästerõngast ja pääseb uppumissurmast, aga teine tuleb tänitama: "Mis päästerõngas? Miks ise ei ujunud?" Aga tema paneb päästerõnga seinale ja vaatab seda tänulikult − kes saab seda talle ette heita? Ei saa! Helmi võib ka usu teemal nalja visata. Hiljuti küsis mult hooldekodus, kus ta elab: "Kas taevas tööd ka saab teha?" Saan aru, et tal kibeleb, et saaks minna lehma lüpsma, heina tegema − "jõle räbal, kui midagi ei tee, ja kuidas tööd tegemata süüa tohin?". Äkki ikka saab paradiisis heina teha? Aga kui ei saa?

Sind võib kadestada: oled vabatmees − isegi kirjanikupalk sind ei vaeva ja miskiks ei kohusta. Saad kultuurkapitali stipendiumi, mis on 500 eurot kuus, aga sul on palju lapsi − kuidas sa siis neid toetad?

Mul on kuus last sündinud, vanim suri ära. Nelja nooremat on vanaisa, akadeemik Raimund Ubar üleval pidanud. Aga me suhtleme ja suhted on head. Ja vanem plika lõpetas Tartus prantsuse keele ja elab seal. Aga eks ma olen väga räbalalt neid toetanud tõesti.

Mis tüüpi kirjanik sa omapildi järgi oled?

Nagu näitlejate seas on näitlejaid, kes teevad erisuguseid rolle, ja on häid näitlejaid − nagu Aarne Üksküla, Alain Delon, Jean Gabin −, kes on kogu aeg nemad ise, aga teevad ka väga kihvtilt ja annavad hästi asja sisu edasi, ehkki väliselt üldse ei muutu, on karakterierinevus ka kirjutajatel. Mõni on leidnud oma nõksu ning panebki selle peal ega hüppa sinna ja tänna.

Ja on teised, nagu mina. Ma tüdinen ära, mulle tundub, et "kaua ma teen seda ühte jura?", ja siis tahaks proovida teha teisiti. Ja olen proovinud ka: proosaluulet, draamat kirjutanud. Midagi tuleb nõnda ka välja, aga tegelikult on sul mõned oma tugevused ja neist pole mõtet väga kaugele minna − ole rahulikult see, kes oled.

Tahaks sinu käest mälu kohta küsida. Kord sai Jaan Kross lõuatäie naerda, kui rääkisin talle, kuidas sa kirjutasid Remarque`i "Arc de Triomphe`i"põhjal näidendi ise romaani kaante vahele kiikamata − tähendab kunagi loetu põhjal − ja ise kiitlesid samal ajal, et sul olevat vilets mälu.

Mõni asi salvestub...

Aga ise räägid kõikjal, et tarvitad palju alkoholi − kas see mälule halvasti ei mõju?

Arvatavasti mõjub. Mälu on väga selektiivne ja väga veider. On asju, mida olen püüdnud endale selgeks teha − olgu see kvantfüüsika või mõned populaarteaduslikud asjad, näiteks kuidas miski asi töötab. Korraks nagu saad aru, aga kuna see teema mind tegelikult ei huvita, kaob ka see teadmine viuh ära. Neid asju, mis ei salvestu, on terve hulk. Samas võib mõni vestluskatke või mõni detail salvestuda tahtmatult − järelikult on tegu sinu reaga.

Kas näitlejaõpingud võisid su mälu arendada − näitlejatel peab olema ju tekstimälu?

Näitlejatel on emotsionaalne mälu. Tekstimäluga oli mul väga kehvasti, raske oli pikki tekste pähe saada. Näitlejate sagedasim õudusunenägu on, et nad on laval alasti, ja veel on see, et tekst ei meenu. Aga tänapäeval on ridamisi olnud näiteks tantsutükke, kus osalised ongi alasti.

Oled öelnud, et targu tahad jätta endast kehvemat muljet, et siis ei saavat sinus pettuda. Mis värk sellega on?

Vääramatu on − seda on mitmed autorid rääkinud −, et kui saadakse kirjanikuga kokku, valmistab ta alati pettumuse. Sest see, kes loeb, loob tekstist tuleneva maailma suuresti ise omaenda peas ja kui ta näeb autorit, kes on tuhm, edev, kehva mäluga ja paks, siis "ahaa, sihuke mees siis" − ja pettutakse.

Millega praegu tegeled − lisaks tõlkimisele?

Veider, aga ma ei kirjuta juba õige mitu kuud, lahutusest peale, mis oli sügisel.

* Imelik on olla, sest palju aastaid pole nii olnud. Mitte et halb, aga imelik tunne. Ühtpidi tahaks kirjutamise juurde tagasi, sest see on ainus tegevus, mis on äraolek, unustus, kaif ja elaan − nagu eespool sai mainitud. Viimased kuus raamatut − "Lapsepõlvelõhn" välja arvata − on kõik Laurast kirjutatud. Kui naist enam pole, ei oska millestki kirjutada. Ei näe midagi muud, mis huvitaks. Ja ei taha ka. No võib-olla ma liialdan.

Ja teine põhjus on see, et üks raamat on ilmumata. See peaks varsti kirjastuses Tuum välja tulema. Toimetaja Jan Kaus pani Bob Dylani laulu järgi pealkirjaks "Sa pead kedagi teenima". Pealkiri tundus mulle algul jube − nagu oleks tegemist Vahitorni üllitisega −, aga Jan tegi toimetades head tööd ja ma leppisin. Kuni raamat on ilmumata, ei oska edasi kirjutada. Ei saa aru, kuhu kirjutamine pooleli jäi. Ei tea, kust jätkata. Who I am, where I stand?

Laura, muide, on mu viimastele raamatutele pealkirjad pannud ja kõnealusele soovitas pealkirjaks "Vanad suitsuheeringad", mis mulle meeldis. Need vanad suitsuheeringad oleme siis meie Lauraga. Nüüd, pärast lahutust, palus Laura, et raamat ei ilmuks. Leidis, et kes seda ikka loeb. Ehk tõesti ei loe. Aga mul on keeruline takistada. Peaksin siis kulka stipi tagasi maksma. Ja kirjastus peaks tagasi maksma väljaandmisrahad. Ja siis polekski lootust kirjutamist jätkata, sest raamat jäi ilmumata!

Ah, küllap ma liialdan jällegi. Kirjutav inimene ikka liialdab. See on paratamatu.

*  Põhjarannikus ilmus 2011. aasta septembris lugu "Poissmeheköök igatseb seltskonda", mille materjal on salvestatud täpselt tund enne seda, kui Sauter sellesama Lauraga abiellus.