Presidendiks pürgiv Mailis Reps tahaks kohtuda Putiniga

Mailis Reps. Foto: SCANPIX

Eesti järgmiseks presidendiks saada ihkav Keskerakonna juhtfiguure Mailis Reps rääkis sel teisipäeval toimunud kohtumisel Sillamäe elanikega, et tahaks kohtuda Venemaa presidendiga ja püüda võtta maha pingeid riikide vahel.

Miks te tahate saada Eesti presidendiks?

Usun, et Eesti ühiskonnal on aeg leida president, kes  on peale välispoliitika tugev ka sisepoliitikas. Peaaegu kõik presidendikandidaadid rõhutavad seda. Aga  ka kogukondade liikmed  nii maal kui linnas, nii väiksema kui suurema sissetulekuga inimesed ja kindlasti nii eesti kui vene kogukond.

Seda küll, aga mis on teie enda isiklik sisemine sund, mis paneb teid presidendiks pürgima?

Ega see otsus lihtsalt ei tulnud. Umbes kaks nädalat mõtlesin. Kui oled tulnud poliitikasse ja tahad midagi ellu viia, siis presidendi positsioon ja mõju on selline, kus on võimalik haarata Eesti kõige paremaid  mõtlejaid.

Näiteks kui käisin Singapuris, siis veendusin, et sealne juhtkond on pika visiooniga. Ka Eestis saaks presidendi kantseleis suurt visiooni välja töötada.

Miks Keskerakond pole seni välja pakkunud sellist head visiooni, mille ühiskond meelsasti vastu võtaks?

Kindlasti me teeme  valimisprogramme ja vastame kampaaniate ajal tuhandele küsimusele. Aga sellist üleerakondlikku visiooni, kus muudetakse kogu riigi paradigmat, ei saa kunagi teha vaid üks erakond, ükskõik kui tubli ja tugev ta on. Meie praegune poliitiline kultuur on selline, et igal juhul tuleb teha koalitsioonivalitsus. Nagu me näeme, kiputakse pigem üksteisele ära tegema kui ühist joont otsima. Presidendil on võimalik otsida ühist joont.

Kuigi temast väga palju ei sõltu?

Jah, mina usun, et presidendi puhul ongi see hea. Ma tahan, et president oleks otse valitud.  Ma ei jaga Siim Kallase arvamust, et siis peaks ka juriidiliselt presidendi rolli muutma. Presidendi mõju ongi tema isiku mõjusus. Miks me kõik meenutame positiivselt Lennart Merit? Sellepärast, et ta oli mõjus. Ta mõjus inimestele sellisena, et kui tema kutsus, siis inimesed tulid kohale.

Teie kutsusite ka täna inimesi Sillamäel endaga kohtuma ja tuli vaid 20 inimest.

Ma usun, et  20 inimest Sillamäe kohta tänavuse aasta kõige soojemal päeval, kui  õhtulgi on õues 26 kraadi, on väga hea. Kusjuures nad tulid kohale, olgugi et nad ise presidenti valida ei saa.

Et saada Keskerakonna ametlikuks presidendikandidaadiks, peate 11. juunil saama oma erakonna volikogu toetuse. Mille poolest olete parem Peeter Ernitsast või Marina Riisalust, kes on samuti sellesse ametisse pürgimas?

Ma olen olnud erakonnas aktiivne ja kuulunud juhatusse üle 13 aasta ning olnud ka üks programmide autoreid. Erinevus on võib-olla selles, et ma suudan läbi rääkida ka teiste erakondadega. Olen üks nendest inimestest, kellel on kontakte ka teistes erakondades. Kui räägime Keskerakonna isolatsioonist väljatulekust, siis kindlasti olen olnud üks nendest, kes on seda protsessi eest vedanud.

Mida teie kogenud seljaaju ütleb, kas ka erakonna esimees Edgar Savisaar sekkub presidendiheitlusesse?

Et Edgar Savisaar on välja kuulutanud terve hulga oma pidulikke kõnesid, siis suure tõenäosusega kavatseb ta sekkuda. Mitte sellepärast, et ta tahaks tulla presidendivalimistele välja, vaid suuresti sellepärast, et erakonnas leitakse, et erakonna esimees ei saa sellest kõrvale jääda.

Meil on olnud läbi aastate mitmeid presidendikandidaate, Edgar ise ei ole seda kunagi  väga tõsiselt võtnud.

Praegu on levinud arusaam, et mida nõrgemaks jääb Edgar Savisaare mõju Keskerakonnas, seda suuremaks muutuvad võimalused pääseda valitsusse. Millal see võiks aset leida?

Selles on omajagu tõde.  Peaaegu kõik erakonnad on öelnud, et nad ei näe võimalust Edgar Savisaarega koostööd teha. Neid põhjusi on lahatud piisavalt. Praegu, kui teised erakonnad näevad, et Keskerakonnas on selgelt ka teisi eestkõnelejaid, on neil lihtsam meiega suhelda. Kui Edgar Savisaar suhtles eelmisel suvel teiste erakondadega ja õhus oli suur koalitsioonimuutus, siis selleks kontaktisikuks olin üldjuhul mina.

Jah, selline võimalus [valitsusse saamine] on suurenud, aga praegu pole see kindlasti eesmärk omaette. Erakonnas on muutused ja ootused seotud eelkõige ikkagi erakonna tulevikuga. Praeguse esimehe Edgar Savisaare ümber on koondunud inimesed, kellega me oleme ühel meelel mineviku suhtes, aga meie lahkhelid puudutavad tulevikku. Me näeme järgmise 10-15 aasta perspektiive väga erinevalt.

Enamik presidendikandidaate lubab ühiskonda liita. Kuidas te seda konkreetselt kavatsete teha? Kuidas leida üksmeelt näiteks EKRE toetajate  ja nende Eesti elanike vahel, kellele õige poliitika eeskuju on Venemaa president Putin?

Selge on see, et äärmuslased on kogu Eurooopas praegu kasvav poliitiline jõud.  Ja ka Ameerikas, kui vaatame Donald Trumpi edu. Inimesed on kuidagi väsinud sellisest poliitilisest korrektsusest.

Presidendi ülesanne on püüda hoida mõistlikku keskteed. Ma usun, et ta suudab panna enamiku ühiskonnast mõtlema mõningate teemade üle. Eesti inimene on üldiselt hästi haritud ja arutleb hea meelega. Kui näiteks ka kommentaariumides tuleb esineda oma nime all, siis muutuvad tekstid väga viisakaks. Keskmine Eesti ühiskonna liige, sõltumata sellest, millist keelt ta kodus räägib, tahab olla mõistlik.

Kas neid eri pooli saab ja peabki ilmtingimata liitma? Kuni need radikaalsed liikumised ei ole ohtlikud ega lähe vägivaldseks, on äärmuslikud seisukohad samuti üks osa demokraatiast.

Juhtivate keskerakondlaste ja sealhulgas ka teie suust on kõlanud ühtelugu väide, et Eestis õhutatakse sõjahüsteeriat. Mida te selle all silmas peate?

Tegelikult me oleme tõesti selle pärast mures.

Mida peaks Eesti teie arvates tegema olukorras, kus Venemaa on see riik, kes koondab meie idapiiri lähistele üha rohkem ja rohkem sõjatehnikat ning väeüksusi? See on ju teada tõsiasi!

Absoluutselt. Iseasi, kas me peame sellest kogu aeg rääkima.  Kui me läheme NATO tippkohtumisele, siis me loomulikult räägime sellest ja seisame oma kaitsevõime tugevdamise eest. Aga kui see muutub meie peamiseks poliitiliseks agendaks, siis on nagu midagi valesti.

Meie riigikogu keskfraktsioon kohtus kuu aega tagasi Tiit Vähiga, kes tegi meile puust ja punaseks, kuidas investeeringud on vähenenud. Tullakse kaugelt ja otsitakse kohta investeerimiseks ning valitakse lõpuks Eesti asemel Šveits. Seal on kõik kulud suuremad kui siin, aga see tundub praegu turvalisema kohana. Sõjaohust rääkimine võib sisepoliitiliselt reitingutele hästi mõjuda, aga meie majanduskliimale see hästi ei mõju.

Presidendil on see võimekus öelda, et rahuneme nüüd maha. Jah, me oleme mures. Jah, meil on oma kaitsepoliitika ja NATO sõbrad. Aga võib-olla on presidendil olemas võimalus hakata rohkem suhtlema ka idanaabriga, et me ei peaks kogu aeg olema sõjahirmus.

Mõtleme peale investeeringute ka oma noorte inimeste  psühholoogia peale. Kuhu nad oma kodu rajavad − potentsiaalsesse sõjatsooni üldjuhul ei raja. Põhjus, miks inimesed lähevad Eestist ära, ei ole mitte ainult madalam palk, vaid ka see, et siin on rahutu ja ebakindel.

Ega ka Pariisis või Brüsselis kindlustunne väga suur ole.

Aga seal ei räägita iga päev, et meid võidakse homme rünnata. See on natuke teistmoodi teema.

Mida reaalset on Eestil üleüldse suhetes Venemaaga võimalik paremaks teha? Ütlesite täna Sillamäel, et presidendiks saades tahaksite külastada Putinit. Mida te talle räägiksite?

Kohtumine iseenesest vääriks pingutust. Meil ei ole inimlikul tasandil riigijuhtidevahelist suhtlemist. Iseküsimus, kas see midagi aitab või ei aita. Me ei ole naiivsed ka Venemaa retoorika suhtes. Aga püüda suhelda naabritega peaks olema üks presidendi kohustusi.

Keskerakond on saanud hästi hakkama Tallinna valitsemisega. 20 aastat on seesama erakond olnud võimul ka Kohtla-Järvel. Miks see Eesti suuremaid linnu on riigi suurema tööpuuduse ja madalama palgatasemega linn, kus kinnisvara väärtus on kukkunud nullilähedaseks? Miks see linn Keskerakonna juhtimisel nii alla on käinud?

Kohalike omavalitsuse tulubaas, mida ise saab jagada, on niivõrd väike, et omavalitsuse enda käed jäävad väga lühikeseks.

Märksa väiksema elanike arvuga Rakvere või Viljandi tulud on veelgi väiksemad, ometigi on nendes linnades elujärg parem.

Sinna on tulnud rohkem investeeringuid nii riigi kui Euroopa Liidu poolt, mis sõltuvad poliitilistest otsustest.

Samas on Kohtla-Järve võimu suureks eeliseks, et pole vaja teha kompromisse koalitsiooniparteritega. Võim on täielikult Keskerakonna käes − mõtle vaid head ideed välja ja vii need ellu!

Arvestame Kohtla-Järve puhul ka õnnetut haldusterritoriaalselt jaotust, mis nõuab lisakulusid. Kohtla-Järve on küll keskus, aga tema ümber on vallad, kes saavad ressursitasusid ja elavad tänu sellele palju paremini. See haldusjaotus Ida-Virumaal on tegelikult väga oluline küsimus.

Oma osa on kindlasti ka selles, et Keskerakond on olnud riigis isolatsioonis. Me pole olnud kümme aastat valitsuses ja selge on see, et investeeringud sõltuvad poliitilistest otsustest.