L, 4.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Magavas tehases laulavad linnud ja õitsevad lilled

Magavas tehases laulavad linnud ja õitsevad lilled
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Palju metalli ja rohelust.
Palju metalli ja rohelust. Foto: Peeter Lilleväli

Levivad kuuldused, et tootmise peatanud ja sajad inimesed koondanud Kohtla-Järve mineraalväetiste tehast Nitrofert on hakatud vanametalliks lõikama. Põhjaranniku küsimusele, kas see on tõsi, vastas ASi Nitrofert peadirektor Aleksei Nikolajev: "Tulge kohale, näete kõike oma silmaga."

Tehase pääsla juures pole midagi muutunud: nagu varemgi, kui tehas veel töötas, pakuvad siin silmarõõmu lillepeenrad ja parklas on palju autosid. "Jah, me koondasime inimesi, kuid AS Nitrofert pole kuskile kadunud, vaid jätkab tegevust. Tehast pole kinni pandud, peatatud on tootmine," selgitab Aleksei Nikolajev. "Ettevõte funktsioneerib, praegu töötab siin 70 inimest. Me tarbime elektrienergiat ja töötab ka drenaažikanalisatsioon, kuna tehas paikneb soisel alal."

Miski pole laokil

Silma hakkab territooriumi hoolitsetus: pügatud muruplatsid, peenardel kasvavad lilled... "Meie endised töötajad palusid kevadel luba tulla ning teha oma tsehhide juurde peenrad ja istutada sinna lilled, et kõik oleks nii nagu varem," sõnab sekretär-referent Zinaida Nikitina.

Territooriumil on rohkesti rohelust, isegi õunaaed. Praegu, mil tootmist ei toimu ja tehase territooriumil valitseb harjumatu vaikus, on hästi kuulda ka linnulaulu. Ammoniaagitsehhi juures võtab meid vastu tsehhiülem Jüri Männik. "Räägitakse, et sa olevat kogu tsehhi vanametalliks lõiganud..." naljatleb Aleksei Nikolajev.

Liigume tsehhi. "Võite ise veenduda: kõik on omal kohal, mitte kusagil pole ühtegi auku, midagi pole maha võetud, kompressorid ja pumbad on paigas, kõik on üle värvitud," korraldab tsehhiülem meile ekskursiooni. "Paigaldatud on reservseadmed. Ühesõnaga on kõik olemas, puudub vaid tootmisele iseloomulik müra."

Tsehhi esimeselt korruselt on siiski mingit mürinat kuulda. Seadme ülem Tarmo Tuvi selgitab, et see tuleb akumulaatoriruumist. "Varem töötas selle seadmega 40 inimest, praegu olen ma siin üksi. Valvan seadmeid, kontrollin katalüsaatorite kohal rõhku, niidan rohtu, pean territooriumil korda," räägib ta oma praegustest kohustustest. "Seni ei ole keegi väljastpoolt püüdnud territooriumile tungida, 2003. aastal aga, kui oli esimene seisak, siis tungiti küll, lõigati kaableid ja püüti isolatsiooni maha võtta."

Prognoosid ei lohuta

Viimase 16 aasta jooksul on tehas seisnud mitmel korral. "Tootmist käigus hoida seejuures toodangut andmata tähendab tohutuid kulutusi. Meil tulnuks neid juba varem vähendada, kuid meie ikka lootsime. Maailma väetisetootjad ja erisugused instituudid prognoosivad, et väetisehindade langus kestab veel vähemalt 2019. aastani," räägib Aleksei Nikolajev.

"Kuid meie tehast hoitakse endiselt töökorras ning kui miski paremuse poole muutub, siis hakkame me inimesi jälle tööle võtma ja käivitame tootmise taas," kinnitab ta.

Territooriumil ringkäiku tehes osutan meie peade kohal olevatele roostes torudele. Võib-olla hakatakse neid maha lõikama? "Nad on töökorrras. Torud ise pole roostes, vaid kaetud tsingitud soojusisolatsiooniga, millele satub niiskust ning seetõttu tundub, nagu oleks siin kõik rooste läinud ja oleks aeg maha lõigata," selgitab Nikolajev. "Mitte ühtki toru, mitte ühtegi aparaati, mitte midagi ei ole maha lõigatud − kõik on töökorras."

Tema meelest võivad kuuldusi selle kohta, et tehast vanametalliks lõigatakse, levitada vaid ebakompetentsed inimesed. "Ja me ei saakski seda teha, sest tehasel on olemas omanik [Ukraina miljardär Dmitro Firtaš] ning tehase tuleviku üle peab otsustama tema. Äärmisel juhul oleks mõttekas seadmed maha müüa, mitte neid vanametalliks lõigata."

Gazpromi silt kui reliikvia

Pääsla valvur, endine masinist-aparaaditööline Juri Jefimov meenutab, kuidas uut ammoniaagitsehhi käiku anti. "See oli 1979. aasta talvel. Külma oli siis 30 kraadi, puhus tugev tuul ning meil kõigil olid seljas vatikuued ja jalas vildikud," räägib ta. "Ma olen kogu oma elu selles tehases töötanud, siin on kõik nii omaseks saanud, seepärast hoiame seda esialgu alles ja teeme tööd ning loodame parimat."

Pääsla fassaadil ilutseb nendest ammustest aegadest pärit silt "Gazprom". "Gazprom oli tehase esimene omanik pärast erastamist. Sellist kaubamärki enam ei ole, kuid seda silti me maha ei võta − see on Nitroferdile omamoodi reliikvia," selgitab Aleksei Nikolajev.

Tehasest lahkudes pöörame veel kord tähelepanu sellele, et tehase ühel küljel on palju rohelust, sealsamas kõrval aga, teisel pool, valitseb hoopis teine pilt − paistavad soojuselektrijaama tuhamäed ja kuivanud puud...

Märksõnad
Tagasi üles