Geoloogiharidus tuleb igas ametis kasuks

Külli Kriis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljas valitsuses kolmel ministrikohal olnud Marko Pomerants kirjutab raamatut "Minu ministeeriumid"; õpik algajale ministrile näeb ilmavalgust novembris.
Neljas valitsuses kolmel ministrikohal olnud Marko Pomerants kirjutab raamatut "Minu ministeeriumid"; õpik algajale ministrile näeb ilmavalgust novembris. Foto: Matti Kämärä

Geoloogiharidusega Marko Pomerants on kogu töise elu muudkui juhtinud: alguses hobust, siis maakonda ja seejärel riburada kolme ministeeriumi.

Olete saanud ministripalka, maavanemapalka, riigikogulasepalka… Millal ja mille eest teenisite oma esimese palga?

Hobusega Einmanni pargi koristamise eest. Ma arvan, et olin siis vahest kaheteistaastane ja põhjus oli selline, et sinnamaani olin ikka käinud suvel Võsul pioneerilaagris, aga ema vist ei saanud tuusikut ja leiti, et nüüd on poeg küps minema tööle. Kuna ma olin maapoiss, siis oskasin hobuse vankri ette panna; pargis oli igasugust risu-räsu ja seda ma koristasingi. Aitasin ka viljakuivatis puid saagida; seal oli ikka täiskasvanu, kes ketassaega saagis, mina oli teises otsas ja tegime riita. Oma kodusovhoosis, tol ajal oli see Tamsalu sovhoos.

Tol ajal ei keelanud keegi lapsi tööle panna?

Lastel polnud mingit variantigi: puud tahtsid tegemist, kodus hein tahtis tegemist; mingist hetkest hakkas kõigil majandi lastel töötegemine käima. Ma mingit kõplamise värki pole eriti teinud, aga olen heina teinud, hiljem ehitusel töötanud. Ma olen tohututes kogustes segu teinud, kui juba suurem olin ja hakkama sain. Keskkooli lõpuni tegin kõik suved tööd.

Maatööd on tuttavad ja järele proovitud. Kas neid oskusi läheb praegu ka vahel vaja?

Ema oli mul vasikatalitaja, tema õpetas paljusid asju. Ühel päeval just ütlesin kellelegi, et hobuse ettepanek, lehmalüps ja lambatapp − need asjad teen ma ikka ära. Jaa, lehmi olen ka lüpsnud, käsitsi ikka; masinaga pole mingi lüpsmine, seda oskab iga loll.

Hiljem pole neid oskusi otseselt vaja läinud. Aga kuna ma olen erialalt geoloog, siis selline looduses olek ja hakkamasaamine, mis on kogu aeg minu elu osaks olnud, on mind nendes linna- ja valge särgi ametites tohutult aidanud.  Kui olen lennuväljal ja lennuk ei lenda, siis ma närvi ei lähe.

Kas talvepuud teete praegugi ise?

Muidugi. Kas üksi või vahel talgutega − kälimees oma perega ja enda poisid. Siis teeme korraga rohkem ja lõpuks teeme sauna, võtame pitsi valget viina ja räägime Eesti elust. Mul on oma kodumets, kus mul omal ajal on onnid olnud.

Kes ahjusid kütab − ise olete ju nädala sees pealinnas?

Mina kütan, koos abikaasaga, fifty-sixty. Meil on küll plaan, et peaks keskkütte peale minema, vanainimesed, mis me rassime. Aga ma olen hästi Rakvere-keskne.

Puud  toon vähemalt mina sisse, see pole enam nii suur kunst, kes süütab. Naine on tegelikult palju kõvem kütja, järjekindlam, mina võin vahepeal selle asja ära unustada.

Geoloogiks õppimise huvi ei tekkinud ju  koolisuvedel mörti segades − kust see tuli?

Kuuendas klassis sattus mulle kätte üks lasteraamat − Jurmini "Kõik tööd on head". Seal olid hästi vahvad ametid: lüpsja, zootehnik, keevitaja ja ka geoloog. See geoloogi värk tundus väga äge. Esimest korda käisin mägedes seitsmendas klassis, Hibiinidel Koola poolsaarel. See andis kinnitust, et ongi äge.

Matkamise kõrgaeg jäi mul ülikooli aegadesse, täiskasvanuks saamisega lõppes see ära.  Ma suudan ilma matkamata ka olla. Kaks aastat tagasi, enne valimisi oli TV3s  ellujäämissaade, kus pidime koos teiste poliitikutega neli päeva looduses hakkama saama. Siis ma küll nautisin seda olemist ja külma ja raskusi.

Alustasin ehitusgeoloogiaga, aga siis loodi Pandivere kaitseala, ma olin Virumaa fondi stipendiaat ja spetsialiseerusin hoopis hüdrogeoloogiale. Diplomitöö kirjutasingi Pandivere kaitsealast − ja mu põhimõtted loodusest ja veest pole 30 aasta jooksul muutunud.

Te vist otseses mõttes geoloogina ametis olnud ei olegi.

Jah ja ei. Tööraamatus mul sellist rida tõesti ei ole, aga kui ma tulin Tartu ülikoolist 1989. aastal kodukanti tööle, praeguse keskkonnaameti eelkäijasse juhataja asetäitjaks, siis tegelesin maapõue ja põhjavee valdkonnaga − kõik kruusakarjäärid ja allikad olid teada. 1992. aastal oli põhiline Porkuni paemuuseumi loomine, Lääne-Viru maavanemana olin Eesti maavarade komisjoni liige, nii et erialateadmised on ka valgesärgielus kasuks tulnud. Arvan, et õppisin õiget eriala − see on teinud minust loodusesõbra, looduse asjatundja ja aitab elus edasi.

See, et üks mees on  juhtinud kolme ministeeriumi, pole Eestis midagi enneolematut. Kas meil on sobivate ministrikandidaatide pink nii lühike?

Ma kirjutan praegu raamatut "Minu ministeeriumid", see on õpik algajale ministrile, ja vaatasin seda aspekti ka. Selles pole midagi ebatavalist, kui inimene on olnud majandus- ja kommunikatsiooniminister ja siis ettevõtlusminister või siis justiits- ja siseminister − samalaadsed valdkonnad ju. Aga näiteks Rein Lang on olnud välis-, kultuuri- ja justiitsminister…

Sariministriks on võimalik olla sellisel kombel, et sa tegelikult valdad ministri põhioskuste paketti. Kõigepealt saad oma majas ehk ministeeriumis asjad aetud − sa võid teha üksi tohutult palju asju ära, kui sul sada inimest abiks on. Teiseks pead omama oskust riigikogu suunal töötada: komisjonid, infotunnid, arupärimised. Kolmandaks pead suutma toimida Euroopa Liidu suunal, seal tuleb mängu ka keeleoskus − edasijõudmiseks ei piisa tõlkevõimalusest, oluline on otse suhtlemine. Kui sa neid asju valdad, siis selle valdkonna põhiprobleemid saad selgeks natukese ajaga. Nii et see ei ole imelik, et ühed inimesed suudavad väga erinevad rolle kanda − mis on samalaadsed rollid tegelikult.

Keskkonnaministri amet on teie tausta arvestades loogiline. Selleni jõudsite aga alles kolmandana, kõigepealt olite sotsiaal- ja seejärel siseminister. Kui lihtne oli nendesse valdkondadesse sisse elada?

Esimene kord on ikka raske. Mind aitas see, et olin olnud kaheksa aastat Lääne-Viru maavanem; maavanem on selline laia profiiliga traktorist-masinist. Tol ajal olid maavalitsuse all igasugused hallatavad asutused, lastekodud näiteks, haiglad…

2003 sain sotsiaalministrina kollektiivläbirääkimiste kogemuse arstide palga teemal; 2009, kui algas masu, õnnestus tänu sellele kogemusele politseinike ja päästajate äsja tõstetud palk alla rääkida.

Kui veel mingit ministrikohta pakutakse − kas olete valmis pakkumist vastu võtma?

Jaa, olen küll. Seda kolmandat korda ma tegelikult tahtsin; mul on mitu aastat olnud peas mõte, et peaks algajale ministrile õpiku kirjutama. See algab päevast, mil tuleb telefonikõne ja seda kohta pakutakse, ja lõpeb viimase päevaga, kui lahkud, portfell kaenlas, sellest majast. Paketi ilu mõttes tahtsin seda kolmandat korda. Aga see tuli ka sisuliselt huvitav.

Kõik, kes on olnud Eesti riigis sotsiaalministrid, võivad teha ükskõik millist tööd − seal on ootused kõige suuremad ja kriitilisi küsimusi kõige rohkem.

Keskkonnaministriks saamise järel ütlesite enda eesmärgiks, et väitlustes oleks rohkem ausaid argumente, et ei oleks meeldib-ei-meeldi-suhtumist ega hädapõhjendusi, miks midagi teha ei saa või tegema peaks. Kui hästi teil õnnestus selles suunas liikuda?

Ma püüdsin inimestesse seda süstida: võtta oma plaani mõte, kuidas saaks ühe või teise probleemi  ära lahendada. Inimesi tuleb julgustada kaasa mõtlema ja "jaa" ütlema.  Kui sa oled keskkonnakaitsja, siis su arsenal peab olema laiem kui "ei".

Keskkonnaministrina pole vist väga kerge hoida piiri looduse kaitsmise ja kasutamise vahel.

Pigem on see lihtne, kui su enda peas on need mõlemad pooled olemas. Kui oled looduse eitaja või mürkroheline, siis su maailm on piiratud, sa ei suuda panna end teise poole sisse. Õige on, kui suudad ka teise poole argumente kuulata ja mõista. Kunagi pole absoluutset tõde, pead võtma mõlema poole argumendid ja tegema kaalutlusotsuse.

Veel ütlesite siis, et kavatsete geoloogid mudast välja tõsta, sest teie meelest on nad põhjendamatult taguda saanud ja põlatud olnud. Mis selle põlatuse põhjus on?

Eestis on fosforiiditeema selle fooni loonud. Ja ega töökultuur pole alati ka eeskujulik olnud. Aga süüdistada ühte eriala kõikides keskkonnahädades on ikka väga nõme. Kogu see surve on pannud geolooge ka end kuidagi süüdi tundma. Tegelikult on geoloog teadlane − see tähendab, et tal on teadmised ja on väärikus.

Oleme üht-teist saavutanud, jõudsime maapõuepoliitika põhialuste dokumendini; leppisime toonase majandusministri Michaliga kokku, et mõistlik on teha riigi geoloogiateenistus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas.

Olete väga oluliseks pidanud riikliku geoloogiateenistuse loomist, uuest aastast see sündiski. Miks see nii tähtis on?

1997. aastani meil oli riiklik geoloogiateenistus. Siis leidsid kaks "tarka" eksperti, et äriühingu tingimustes on võimalik palju paremat raha teenida kui riigiasutusena, ja valitsus tegi siuhti selle otsuse ära. Nii oligi meil tänini osaühing, mis püüdis geoloogiliste uuringute põllul ellu jääda. Nüüd peaks juhtuma see, et ühelt poolt suudavad majandusinimesed defineerida vajadused, teiselt poolt vaatavad geoloogid, kas sellel vajadusel on olemas vastavus.

Kas riiklik geoloogiateenistus võiks mingite maavarade uuringutel olla inimeste silmis usaldusväärsem kui mõni osaühing?

Inimestel on tõesti see eeldus, et kui puurmasina peale on kirjutatud "Eesti riik", siis see on nagu mingisugune lisagarantii. Arvan, et see mõjub natuke turvalisust tekitavamalt küll. Ja kindlasti peab riigil olema arusaam ja plaan, mida oma loodusvaradega peale hakata.

Kas see tähendab, et ka fosforiidivarusid tuleks ikkagi uurida?

Tänapäeval on see aspekt veidike laiem, tuleks vaadata kogu seda geokeemiat, mis karbikodades on. Üks asi on kaevandamine, teine asi on omada teadmist, mis sul seal raamatupidamises aktiva poole peal on. Teadmised on ühiskonnale abiks, mitte koormaks.

Mis teil keskkonnaministriks olemise ajast enim meelde jäi?

Mina olen see inimene, kes kirjutas Eesti Vabariigi nimel alla Pariisi kliimaleppele − New Yorgis 22. aprillil 2016. Kindlasti on tegemist ajaloolise paktiga ja endal on täitsa huvitav vaadata, milliseks keskkond kliima aspektist näiteks sajandi keskpaigaks muutub.

Mida suutsite ära teha või käima lükata kaitsealuste piirangutega maade ostmise kiirendamiseks? Kas mingitel juhtudel võiks ehk kaaluda ka maade vahetamist − või on see teema igaveseks lukus?

See asi on käinud üles-alla, aga me suutsime igal juhul seda rahahulka suuremaks saada, et järjekorda lühendada. Nüüd hakkab sellega tegelema riigimetsa majandamise keskus. Maadevahetus, õigemini maade asendamine, on vähemalt ühel juhul teoks saamas − Järvevälja kaitsealal kungiste elamukruntide puhul.

Kui tihti ise loodusesse jõuate − kas ainult töö pärast või vahel ka niisama?

Meie peres on traditsioon, et igal aastal jõulu esimesel pühal käime mõnel matkarajal. Natuke vorsti, natuke Jägermeistrit ja kümme kilomeetrit õuesolemist.

Oleme käinud avastamas laienenud Lääne-Virumaad ehk Aseri kanti. Mul on seal juba vanast ajast lemmikobjekt, Aseri vana lubjakivikarjäär. Sinna ühtegi teed ei vii, on ainult mingid lehmarajad. Seal oli piirivalvuritel polügoon või lasketiir.

Lääne-Virumaa sai ka endale nüüd pankranniku!

Kas jooksmas käite endiselt? Kuidas rulluisutamisega suhted on?

Nii palju, kui aega ja jõudu on. Vahepeal, kui päev läheb pikaks, kasutan jalgratast. Suvel käisin Rakveres rulluisumaratonil, noored tüdrukud kutsusid mind nii-öelda maskotiks. Olin jumala enesekindel, aga kui uisud jalga panin, starti jõudsin ja vaatasin, et seal on mingit Läti profid koos… Ega midagi hullu ei juhtunudki, esimese ringi peal sõitsid lätlased must mööda, aga ma finišeerisin täitsa oma jalge peal ja viimaseks ka ei jäänud.

Suusatamas käime Pariisis, meil on ju oma Neeruti mäed käepärast, seal on hea vanainimeste rada, mingi kuus kilomeetrit, kus ei pea väga palju ooside otsa kakerdama minema. Kuidas tuju on, sõidad 18 või 24 kilomeetrit, paras, et nahka märjaks saada.

Pomerants tähendab eesti keeles mõruapelsini. Kust te sellise kena perekonnanime saite?

Hiiumaalt. Legend on selline, et üks mu esi-esivanem oli olnud Vaemla mõisas aednik. 1700 millegagi, kui neid nimesid pandi, oli mõisnik öelnud, et sa oled selline tore mees, ma annan sulle nime selle pomerantsipuu järgi, mis talveaias kasvab.  Z-ga oli see vist algul. Siiamaani on ta vastu pidanud.

Statistikaameti andmetel oli aastataguse seisuga Pomerants perekonnanimeks 40 mehel ja 45 naisel. Kas need kõik on teie sugulased?

Tõenäosus on väga suur, et nad on kõik kusagilt Hiiumaalt hargnema hakanud. Lääne-Virumaal tean võib-olla kümmekonda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles