Virumaa kirjandusauhinna sai DJ Jumal

Vahur Afanasjev: "Sattusin Skandinaavia saagale läbi mitme põlvkonna kestvast kättemaksust. Hirmus lugu, ilma igasuguse põhjenduseta tegelaste käitumisele. Mis neid selleks sundis? Võtsin Peipsiveere tegevuspaigaks ning kirjutasin kättemaksuloo põhjalikult lahti, põimides kurbade, lõbusate, seksuaalsete ja kriminaalsete seikadega." KARL ERIK PIIRIMEES Foto: Põhjarannik

Rahvusvahelisel kosmonautikapäeval anti Iisaku kihelkonna muuseumis üle 30. Virumaa kirjandusauhind. Õnnelik "juubilar" on Vahur Afanasjev romaaniga "Serafima ja Bogdan", mis kujutab vanatestamentliku karmuse ja selgusega vanausuliste elu Peipsiveerel. Kuidas kujunetakse väärt romaani autoriks? Kuidas teha head kirjandust? Mis on meie eneseabi?

Kuidas kirjeldaksid oma romaani "Serafima ja Bogdan", mis on nüüdseks pälvinud juba vähemalt kolm soliidset auhinda − alates Eesti kirjanike liidu (EKL) romaanivõistluse esikohast ja Virumaa kirjandusauhinnast kuni kultuurkapitali proosapreemiani −, inimesele, kes seda veel lugeda pole jõudnud?

"Serafima ja Bogdan" on raamat nagu Šostakovitši sümfoonia: vaheldumisi mürtsuv, poeetiline, kirglik ja naljakaski lõim Peipsiveere inimeste elust teisest maailmasõjast möödunud sajandi kaheksakümnendateni. Raamat on paks, et lugeja saaks paljude tegelaste lugude abil nii-öelda elusuuruse kogemuse − justkui oleks ta vähemalt mõnda aega nende hulgas elanud. Sisult on seda nimetatud etnograafiliseks õudukaks. Õudukas on ehk nõks karmilt öeldud, aga triller, põnevik on see kindlasti.

Kuidas romaani kontseptsioon sündis?

Mu vanemad soetasid kaheksakümnendate alguses Peipsiveerde suvitamiseks maja. Veetsin seal kõik suved hilisema teismeeani. Kummaline paik: keskel vanausuliste ridaküla jupike, Kostina, selle ümber suured eesti talud, Kirepi, aga kaardil hoopis Metsakivi. Toona oli külaelu aktiivne, palju lugusid jäi kauplusauto või mingite ühistööde juurest kõrva. Tundsin juba kaua, et tahan need edasi jutustada. Põnevaimad seigad inimeste elust − kahju, kui need niisama kaotsi läheksid.

Üheks dokumentaalfilmiks taustamaterjale otsides sattusin Skandinaavia saagale läbi mitme põlvkonna kestvast kättemaksust. Hirmus lugu, ilma igasuguse põhjenduseta tegelaste käitumisele. Miks nõnda? Mis neid selleks sundis? Mida nad mõtlesid? Võtsin Peipsiveere tegevuspaigaks ning kirjutasin kättemaksuloo põhjalikult lahti, põimides kurbade, lõbusate, seksuaalsete ja kriminaalsete seikadega. Sõltub nähtavasti lugejast, mis rohkem meelde jääb ja mõtlema paneb, kas perekondlik kättemaks, esoteeriline absurd, kommete ja paikkonna kirjeldus või vanausuliste allakäigu lugu, milles jäävad ellu need, kes õpivad uskuma endasse.

Kirjutasin sihilikult selges, jutustavas laadis. Ei mingeid trikke vormiga, sest paralleelseid lugusid on palju, tahan, et neid oleks võimalikult lihtne jälgida. Ausalt öeldes mulle lugejana vormimängud niikuinii ei meeldi, tihtilugu püütakse nendega varjata sisulist mannetust. Lugejate tagasiside järgi tundub, et paksusest ja kihilisusest hoolimata on seda raamatut lihtne lugeda − just nõnda nagu soovisin.

Sinu loomingut vaadeldes võib täheldada mõningast järjepidevust: sinu esimene pseudonüüm oli DJ Jumal ja romaan "Serafima ja Bogdan" on veidi nagu vana testamendi nime kandev raamatukogu.

DJ Jumal torkas mulle pähe 1997. aastal, kui sõber Priit Salumaaga luuletusi kirjutasime ja veebis kogudena avaldasime. Sügavamat mõtet sel pseudonüümil minu silmis polnud, teemaga "God is a DJ" on hiljem nii muusikat kui tantsu tehtud. Kontrollisin, Faithlessi sellenimeline pala ilmus augustis 1998, DJ Jumala luuletused ilmusid Vikerkaares varem, maikuus. Võluv juhuslikkus. Vana testamenti olen korduvalt lugenud ning ehkki religiosset usku pole ma suutnud omaks võtta, pean seda inimkonna seni olulisimaks kirjandusteoseks, millega ühte küsimusse sattumine on suur tunnustus.

Oled 38aastane ja osaled järgmisel aastal ise EKLi romaanivõistluse žüriis. Nüüd on sinult vahest paslik küsida, kas selleks tuleb esmalt mingi arv aastaid elada, et väärt romaani kirjutada.

Mati Unt kirjutas romaani "Hüvasti, kollane kass" keskkooli ajal. Jaan Kross kirjutas "Wikmani poisid", mis on samuti kujunemisaastate lugu, ligi seitsmekümneselt. Väärtkirjandus mõlemad. Tõsi, "Kollane kass" on pigem õhuke jutustus ja just sellisena väärtuslik. Olen püüdnud elada mitmekesiselt, teha erisuguseid töid, näha maailma, kuulata ja lugeda teisi inimesi. Ajati on see tähendanud materiaalset kitsikust, lausa lootusetust. Ühest küljest on kirjandus väljamõeldis, ent pööraseimgi fantaasia peab olema psühholoogiliselt usutav. Verinoorel või elukaugel inimesel on usutava loo jutustamise võimalused kitsamad. Ses mõttes jah, vähemalt teoreetiliselt on vanemal inimesel lihtsam romaani kirjutada. Ega 38aastaselgi elutarkust ülekülluses pole, ent õnneks tasakaalustab seda puudust elulolluse pagas.

Näiteks ka mitmekordse Virumaa kirjandusahinna laureaadi Jaan Krossi loomingut kaaludes saab aru, et seks, et kirjutada häid romaane, tuleb kasuks heaks luuletajaks olemine. Mida arvad sellest, kuidas luule- ja romaanižanr suhestuvad või vastastikku teineteist mõjutada võivad? 

Igasugune kirjandus koosneb kahest osast: loost ja tundest. Luules on tavaliselt rohkem tunnet, romaanis rohkem otsest loo jutustamist, mis kokkuvõttes loob mitmekesistest tunnetest koosneva suurema terviku. Draamatekstis jääb osa tundest esitaja vastutusele, aga seda täpsem peab olema lugu. Mitme žanri valdamine tuleb kasuks, aga pole kohustuslik. Romaan nõuab püsivust, selle kirjutamisel ei saa loota ainult inspiratsioonile, nii nagu elus ei saa loota ainult õnnele − tööd tuleb teha.

Millal sa ise viimati luuletuse kirjutasid?

Vabariigi aastapäevaks kirjutasin raadio jaoks kaks satiirilist vabavärsi vormis asja. Kui need maha arvata, siis pole hulk aega luulega tegelnud. Kirjutan praegu näidendeid, esialgu tellimuse peale, lihtsalt selleks, et õppida draamatehnikat. Sain nimelt "Serafimat ja Bogdani" kirjutades aru, kui tähtis on põnevuse hoidmine. Lihtsad seriaalid, nagu "Monk" või "Kättemaksukontor", saavad sellega hakkama, suur hulk kunstiliselt kvaliteetsest eesti ilukirjandusest kipub hätta jääma. See ei pea nii olema.

Elasid vahepeal viis aastat (2005-2010) Euroopa südames − Brüsselis. Mida seal tegid ja mida seal kogetu sulle andis? 

Rokkisin ja töötasin. Sain aru, kui väga armastan Eestit, meie loodust ja inimesi. Kaotasin aukartuse raha ees. Kogesin, et inimeste elu on kõikjal põhimõtteliselt samasugune. Ikka soovitakse natuke rohkem kui võimalik, ollakse rahutud, püütakse ellu jääda ja edasi pürgida. Nii peabki olema, muidu inimene ei töötaks ega looks uusi väärtusi. Läänes võib raha rohkem liikuda, aga see, kui õnnelik on inimene, sõltub tema võimest olemasolevaga rahul olla ning tulevikust paremat loota. Olen käinud vaestes maades Ladina-Ameerikas ja Aasias. Ei budism ega elektrita elamine mingit erilist hingerahu ei anna, kindlasti mitte rohkem kui materialism ja turumajandus. Ühiskondlikus, poliitilises, majanduslikus mõttes on Eestis olemas väga head võimalused, et olla õnnelik.

Kui sulle anti neljapäeval Iisaku kihelkonna muuseumis pidulikult üle Virumaa kirjandusauhind, mängis Iisaku kunstide kooli ansambel esmalt loo nimega "Kohtla-Järve valss". Kas oled ses põnevas linnas käinud? Mida ütleksid inimestele, kes pole praegu veel võimelised romaani "Serafima ja Bogdan" originaalkeeles lugema?

Tahaksin Ida-Virumaad rohkem külastada. Ausalt öeldes on piinlik, et tunnen Budapesti või Pariisi paremini kui Kohtla-Järvet. Keele asjus pean nentima, et originaal on peaaegu alati parem kui tõlge. Seepärast loen vene kirjandust üldiselt vene keeles, mis siis, et ei valda keelt täiuslikult. Oleksin väga rahul, kui "Serafima ja Bogdan" ilmuks vene keeles. Kui ükski teine kirjastus seda asja ette ei võta, korraldan selle paari aasta pärast ise ära. Praegu pole aega. Ivanovi, Filimonovi ja teiste eestivene autorite kogemus on, et kohalikke vene lugejaid on kahjuks vähe. Õnneks toetab Eesti riik kultuurkapitali kaudu ka venekeelse kirjanduse väljaandmist, see aitab kulusid tasakaalustada.

Ilmselt kirjanik ei jõuagi parima tulemuseni, kui ta juba enne teose valmimist selle kommertsedu peale liiga palju mõtleb.

Mul on üks muusikust sõber, kes uusi lugusid tehes kasutab tihtilugu väljendeid "oota, rahvas ei saa sellest aru" või "aga rahvale läheb peale...". Ta on hea mees, ent ühtegi suurt kommertshitti tal pole. Nähtavasti selle pärast, et ta püüab ära arvata, mis publikule meeldib. Ainus inimene, keda läbi ja lõhki tunnen, olen ma ise, nii et esimese asjana püüan ennast üllatada ja võluda.

Oled töötanud lühikest aega ka ajakirjanikuna ja seda just Virumaa Teatajas. Kuidas sellesse kogemusse suhtud? 

Elasin ja töötasin Rakveres tegelikult ainult neli kuud, aga ometi on mul tunne, nagu oleksin seal mitu aastat olnud. Esimene päris töökoht pärast ülikooli, palju uusi tuttavaid, uus keskkond − see arendas rohkem kui mitu aastat kõrgkoolis. Kahju, et tookord liiga kiiresti Tartusse tagasi putkasin.

Kunagi (2008) said tuntust nn homoromaaniga "Kosmos". Kuidas ja miks selle sünnitasid?

Tegin sõbraga autotuuri läbi Lääne-Euroopa ja Balkani. No ja sõidu ajal hakkas peas hargnema road movie, midagi Quentin Tarantino vaimus. Tegin peategelastest homod, et oleks põnevam, et nende vahel oleks pinge. Süžeed arvestades poleks olnud loogiline neist naist ja meest teha, kolmandat põhitegelast ei tahtnud juurde tuua. Ausalt öeldes ei läinud peategelaste seksuaalne sättumus kriitikutele ega lugejatele eriti korda. Eesti on vaba maa, inimesed individualistlikud − tegelikult ei huvita kedagi, kes kellega magab. Jah, meilgi on poliitikud vahepeal homoabielude teema üles tõmmanud, aga auru sellel veduril ei jätku.

Tavaliselt puudutatakse käesolevat formaati intervjuudes ka nii-öelda päevakajalisi teemasid. Mis on sinu meelest praegu kõige olulisem Eestis ja maailmas? Millega peaks praegu enim tegelema, mille kallal pingutama?

Ajakirjandus annab üpris hea ülevaate sellest, mis päevakajaliselt põletab. Tulevikule mõeldes tuleks Eesti inimesi innustada julgemalt elama. Kõik, mida kusagil maailmas on tehtud, ongi võimalik. Kui tundub, et "Serafima ja Bogdani" venekeelne väljaanne on puudu − palun, võta autoriga ühendust, lepi tõlkijaga kokku, taotle kultuurkapitalist toetus, korralda trükkimine ja promo. Mingit raketiteadust selles pole. Kui midagi on puudu või halvasti, on see võimalus. Ise tuleb härjal sarvist võtta, mitte karta vastutust või loota, et keegi teine ära teeb. Kui ise teha ei jõua, on samm lahenduse poole seegi, kui otsida, kes võiks tegemisest huvitatud olla, panna mõte idanema. Ja mitte lüüa araks, kui kohe ei õnnestu või ei õnnestu täiel määral. Tegijal juhtub mõndagi, mittetegijal ei juhtu midagi.

Mainisid Iisakus auhinna pidulikul üleandmisel mitmel korral − küll naljaga pooleks või irooniliselt − eneseabiraamatuid. Kui keegi friik tahaks romaani "Serafima ja Bogdan" põhjal koostada eneseabiõpiku, kas see võiks õnnestuda?

Eneseabiraamat on üpris piiratud žanr. Korjatakse üles üks mõte, kirjeldatakse esimeses peatükis, kuidas ainult sellest piisabki, et elu paremaks muuta. Ja ülejäänud peatükkides tõestatakse seda iga nurga alt. Miks mitte, "Serafimas ja Bogdanis" on palju ideid, muu hulgas vastuseid küsimusele "Kuidas peab elama?". Tegelased räägivad sel teemal üpris tihti. Nii et ainest sealt leiaks. Eneseabiõpikus on alati natuke tõde, kuid suures plaanis on tegu mannavahuga. Ühest lusikatäiest piisab, et teada, kuidas ülejäänud potitäis maitseb. Inimene ei jääks ellu, kui peaks ainult mannavahust toituma. Ammendavat elamise õpetust pole olemas, elu on selleks liiga dünaamiline.

Kas "eneseabiraamat" on su meelest sildistav termin? Ja kas üldse on žanre, mis on kuidagi vähem väärtuslikud või suisa häbiväärsed?

Iga iseloomustav termin ongi sildistav. Moosid on ka sildistatud, selles pole midagi halba, nii saab kohe aru, millega tegemist. Ausalt, mulle pole iialgi pähe tulnud, et mõni kirjanduse või kirja pandud sõna liik võiks olla häbiväärne. Olgu, kaebus gestaapole või NKVD-le on tõesti häbiväärne žanr, üleüldse kaebekirjad, mis sisaldavad alusetuid süüdistusi. Muidugi on palju kirja pandud materjali, millel ei ole teistele inimestele suuremat väärtust. Emotsionaalsed blogid, karjatused Facebookis. Asjaolu, et kirjapanijale on need tähtsad, annab neile ometi eluõiguse.

Kui vaatad "Serafima ja Bogdani" eelkäijaid − st raamatuid, mis on pälvinud Virumaa kirjandusauhinna −, milline oleks praegu väljaöelduna sinu lemmik − spontaanselt? Ja miks?

Vaatasin Wikist nimekirja. Kross, Mutt, Ruitlane, Kivirähk, Hvostov, Sauter, Aleksejev, Lõhmus... Päris ausalt, ma ei suuda valida. Igal aastal on žürii teinud suure töö, langetanud otsuse − mul võib nende hulgas olla lemmikuid, aga võimatu on ühte välja valida. Väga auväärne seltskond. Isegi kõhe on saada nende hulka valitud.