Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
/nginx/o/2013/02/06/11991875t1hdf60.jpg)
Ene Hionilt ilmus Eesti legendaarsema ja samas ka salapärasema meediategelase 85. (?) sünniaastapäevaks raamat "Valdo Pant -aastaid hiljem", kus on oluline koht ka Kohtla-Järvel.
Juurikas raamatust
"Eesti nõukogude müstika: Pant oli populaarne raadio- ja teleajakirjanik, aga Ene Hion kirjutab, et samas elas Pant nagu poolpõrandaalune. Muutis korduvalt sünniaastat ja elulugu, vältis käimist Elvas, Mustvees ja Kohtla-Järvel, et mitte kohtuda inimestega, kes teda varasemast - sõjaeelsest või sõjaaegsest ajast - teadsid (E.H. parandab siinkohal, et Kohtla-Järvel ja Elvas käis Pant küll ja küll - T.K.). Julgeoleku informaatorid, keda oli raadios ja teles ikka väga palju, kirjutasid väsimatult ettekandeid, kus Pant käis ning mis ta tegi ja rääkis.
Mingis võtmes on see raamat nagu põnevusjutt. Mis tuletab meelde, et ENSVs tegelikult oligi palju inimesi, kes elasid muudetud biograafia või lausa valenime all. Ajakirjanikuna oli Pandi stiil äärmiselt sentimentaalne ja vahutavalt sõnarohke. Tänapäeval ajaks sihuke heietamine rahval juhtme kokku ja reiting oleks null. Raamatule muidugi 12 punkti! " tutvustas ETV kirjandusminister Mart Juur äsja Facebookis esimest korralikku Pandi-alast monograafiat.
"Pandi jumaldamise aine oli see, et sul on ainult üks telekanal ja sealt ei tule mitte midagi mõistlikku, aga siis hakatakse sulle sealt rääkima II maailmasõja ajalugu ning suure punapropaganda kõrval räägitakse natuke juttu ka luurajatest a la Richard Sorge ja tehakse see värk põnevaks ning mainitakse isegi Churchilli ja Roosevelti. Tol ajal polnud ju ka mõistlikke raamatuid II maailmasõjast. Seepärast siis õhtuti istutigi teleka ees ja öeldi, et küll on põnev, sest suurele osale inimestele oli see senikuulmatu uudis. Näiteks see, et ka Aafrikas sõda oli ja sakslastel olid samuti luurajad ning allveelaevad," sekundeeris Juurikale Olav Osolin.
Pandi dieet
Ja Madis Aesma, samuti ringhäälingu-mees, lisas poolimetlevalt: "Lugesin ise Pandi raamatut ikka seal, kus peab - telemaja kohvikus. Muljetavaldav oli vanameistri dieet: 40-60 sigaretti päevas, kaks konjakit ning lapsevannitäis kohvi, lisaks ergutustabletid. Ime, et üldse niigi kaua elas." Kõik oluline öeldud? Siiski-siiski. Ida-Virumaa inimesi huvitab, mida kõneldakse raamatus kaevurite linnast. Põhjarannik pöördus küsimustega peale Facebooki ja (päris)raamatu ka selle autori Ene Hioni poole.
Hion arvab, et Kohtla-Järvel Pandiga toimunu oli suisa pöördeline. "Põlevkivilinnas pidi Valdo langetama mõned väga tähtsad otsused. Seal ta puutus kokku suurte probleemidega ning pidi otsustama, mis ja kuidas," ütleb Hion. Pandi probleemide algne põhjus oli lihtne - sünniaeg. Samas Hion tunnistab, et täpset Pandi sünniaastatki ei oska praegu keegi nimetada. Sestap seisab ka sissejuhatuses "85" taga küsimärk. Kõik mehed, kes olid sündinud 1923 kuni 1926 ja kel polnud "õnne" sattuda nõukogude mobilisatsiooni küüsi, olid nõukogude võimu silmis kahtlased, sest polnud ju teada, millist mundrit nad olid kandnud.
Pandi salatsemine oli arusaadav, kui arvestada, et ta isa Voldemar Pant (1896-1945) oli Vabadussõjas osalenud politseiametnik, kes pidi juba esimese Nõukogude okupatsiooni ajal oma "pattude" eest vangis istuma. Nõukogulasi ei oleks kindlasti rõõmsamaks teinud fakt, et Saksa okupatsiooni ajal oli ta muu hulgas politseinik Pihkvas. Aastaid hiljem, kui Pant juba ise kopsuhaigust põdes ja oli samuti purjuspäi mõned ebameeldivused läbi elanud, ütles ta Hioni järgi oma isa varase lahkumise kohta: "Midagi head poleks teda niikuinii oodanud." Lihtsalt kopsupõletik jõudis Nõukogude humaanseimast kohtust ette.
Rahvavaenlased
Pandi vanem vend Ilo (1921-1942) hakkas kohe pärast oma isa arreteerimist 1940. aastal koostama nõukogudevastaseid lendlehti. Noormeest süüdistati põrandaaluse fašistliku organisatsiooni loomises. Tema surmateade jõudis koju alles aastaid hiljem ja seal seisis daatum 6. juuni 1942. Loominguline Pant kirjutas hiljem oma eluloos, et vanem vend langes "kusagil Velikije Luki lumistel väljadel". Ja hiljem "unustas" toda venda üldse mainida.
Vanuselt teine vend Kalju (1923-1928) oli omakorda Saksa ajal Omakaitses, astus 1942 politseisse, läbis Saksamaal politseikoolis õppused ja oli seejärel Pihkvas, Ostrovos ja Tallinnas poliitilise politsei assistent. 1944 astus Kalju vabatahtlikult Eesti leegioni ja hiljem langes vangi. Vangist naasis üsna pea, 1947, aga kohe sai kätte oma 25+5. Stalini surma tõttu päris nii kaua ei pidanud laagris olema. Valdole saadeti hoiatus kodeeritud sõnumi kaudu: "Elvas on randumas laev."
Kui teletähe vendade kohta on praeguseks andmed üpris selged, siis Pandi enda sõjamehetee on teadmata. Hion kirjutab, et mees valetas end vanemaks, et 16aastaselt leegionisse pääseda, aga intervjuus ütleb kirjanik, et tõenäoliselt oli Pant siiski vanem. "Pant oli konspiraator. Tal oli sõpruskond üle Eesti, kel oli sama sünniaeg, kes enam-vähem samadel põhjustel sattusid sõjaväkke - ühele või teisele poolele -, sattusid laagrisse ja põgenesid sealt. Pandi elu detaile teadis vaid kitsam ring," ütleb Hion.
Näiteks Kohtla-Järvel rääkis Pant Ilmar Tellingule, et sai sõjalise väljaõppe Itaalias asunud laagris. Vello Salo, kes on uurinud Eesti meeste seiklusi sel ajal, kummutab selle väite. Ja Hion, kes oli Pandi kabinetikaaslane ajal, mil too raadios töötas, mäletab, et kui Pant hakkas fantaseerima, tundsid ta lähikondsed selle silmavaate või aura järgi ära. "Pant tegi seda teadlikult. Ta oli ikka väga arukas mees, oskas segada fantaasiat ja tegelikkust - nagu see elus vahel segunebki," räägib Hion.
Mundris õpetajad
Igatahes said noormehed, kes olid leegionis teeninud, rehabilitatsioonivõimaluse vabatahtlikult punaarmeesse astudes ja Pant kasutas seda. Loomulikult neid ei usaldatud ja rakendati ehituspataljonis. Pant jõudis oma stroibat'iga Kohtla-Järvele. Ta on intervjuus meenutanud, kuidas valvas Kohtla-Järve uue koolimaja juures puuvirna ja tema juurde tuli majahoidja Johannes Telling. Jutt hakkas jooksma ja Tellingu-papi kutsus Pandi kooli õpetajaks, kus oli nende järele suur põud.
Pant, muide, polnud ainuke pedagoog sõdurisinelis. Teine stroibat'i mees Heino Kaljuste, hilisem tuntud koorijuht, võttis samuti selle tee ette ja õpetas algklasside õpilasi - ise samas keskkooli lõpetades. Pandi haridus jäigi 9klassiliseks, aga talle omaselt ütles ta direktor Nõmtakile, et on kaks aastat õpetajate seminaris käinud, et pedagoogiks kõlvata - tegelikult käis ühe.
Hilisemas intervjuus meenutas Pant, kuidas peab oma Kohtla-Järve kooli IVa-d endiselt lähedaseks "nagu sugulasi või rohkemgi". Pedagoogiameti kohta kirjutas ta Kohtla-Järvel õpitu baasil teisal: "Õpetajatöö vastutusrikkaim iseärasus seisneb selles, et ta on iseenda töö instrument (nagu näitleja laval), kuid erinevalt näitlejast ei opereeri ta autori ega lavastaja mõtetega, vaid peab need leidma iseendast. Temas endas peavad olema nende joonte alged, mida ta tahab edasi anda teistele."
Samas selgub Hioni raamatust, et juba põlevkivilinnas nuhkisid hilisema staari taga KGB agendid. Autor kirjutab, et pärast ENSV entsüklopeedia (ENE) VI köite ilmumist, kus on artikkel Valdo Pandist, teatas agent Paul julgeolekule, missuguste võtetega on mees varjanud oma teenistust Saksa sõjaväes, kuidas ta on valetanud oma hariduse kohta, mismoodi maha salanud isa ja vendade saatuse. "Agent Paul oli olnud Pandi töökaaslane Kohtla-Järvel. Pauli vend oli Pandi töökaaslane televisioonis," kirjutab Hion (lk 17).
Põnevusfilmi materjal
Teisal selgub, et Pandi kohta läksid juba tema Kohtla-Järvel oleku ajal regulaarsed ettekanded julgeolekusse, sest tema väga hea tuttav ja seltskonnakaaslane, kooli pioneerijuht oli - nagu hiljem selgus - KGB alaline agent (lk 47). Hion ütleb, et ta nimme ei nimeta raamatus nuhkide ja kaebajate nimesid. "See pole selle raamatu eesmärk, eesmärk on näidata atmosfääri. Tegemist oli mitme inimesega. Ma ei arva, et on vaja anda nende järeltulijaile mingi kindel teadmine. Nad võivad midagi arvata, aga see pole kuskil tõendatud ja mina pole see, kes otsad kätte annab," räägib autor.
Aga siiski, milles seisnes Pandi fenomen, et teda siiani meenutatakse ja peetakse suurimaks telestaariks, kelle kõrgusele vaid Urmas Ott suutis tõusta? Hion ütleb, et see johtus tema isiksusest. Pant oli väga andekas ja - nagu väga andekad on - mitmel alal korraga. Ta oli väga hea teksti looja, tal oli väga ilus hääl ning ta oskas oma häält kasutada ja korras hoida. Tal oli väga hea käsi: tal oli imeline käekiri ja ta oli väga hea joonistaja.
"Erakordne oli, kuidas Pant end haris. Ehkki tal oli vaid üheksa klassi haridust, suhtles ta akadeemikute, õppejõudude ja lavastajatega kui võrdne võrdsega. Enne iga olulist kohtumist tegi ta nii palju tööd! Ta õppis pidevalt! See oli töökus, millist ma pole kellegi teise juures näinud. Surma ligiolek varasest noorusest, kui ta sai tuberkuloosi diagnoosi, võis talle sügavust lisada. Ja alkoholilembusest ei saa mööda. Selle peamine põhjus oli miin, mille otsas ta istus. Pant oli liiga mõjuv ja mõjus inimene - ei suudetud leppida sellega, et ta teeb, mida tahab. Sestap püüti teda varjatud moel suunata, talle kahvlit selga lüüa," räägib Hion.
Autor arvab, et Pandi põnev ja väga vastuoluline, mitmeid pingeid sisaldav isiksus on korralik aines trillerina põneva filmi jaoks. Ehkki Pandi tele- ja raadiosaadetest pole peaaegu midagi järel, on tervikuna alles tema arhiiv, mis sisaldab pea kõikide saadete ettevalmistavat materjali. Samuti on alles Pandi enda napi sõnastusega päevaraamatud. Seda kõike Hion ka kasutas oma tõesti põneva ja hästi kirjutatud raamatu jaoks. 12 punkti, nagu ütleb Juur!