"Piirav piir võiks kaduda"

Rene Kuulmann usub, et puhkuse õnnestumine oleneb häälestumisest. "Kui tulla Narva-Jõesuusse jaheda ilmaga ja loota, et siin on pluss 35 kraadi, peab muidugi pettuma." Foto: Erik Kalda

Narva-Jõesuu spaahotelli Meresuu omanik Rene Kuulmann kõneleb kui filosoof, mitte ärimees. Kuigi tuntud jääpurjetaja ja kirglik kunstikoguja on õppinud teoloogiat, ei tasu tema osavust ärikunstis siiski alahinnata.

Kas vaatate oma konkurentide toimetamisi, pean silmas Nooruse spaahotelli ehitust, pelguse või lootusega?

Arvan, et hotelle ja voodikohti on Narva-Jõesuus veel puudu, nii et ma loodan, et neid hakkab siia piirkonda kerkima nagu seeni pärast vihma. Vihm võiks olla vaimses plaanis mõtlemise muutumine, et siin nurgas on ka Eestimaa, siia võib ka puhkama tulla, alati ei pea minema Cannes'i või Nizzasse. Minu meelest me ei jää millegi poolest alla.

Isegi mitte merevee temperatuuriga, mis suvehooaja avamisel ulatus vaevalt seitsme kraadini?

Mina võtaks seda mõnusa triatlonina. Triatlon ise on vaimne rännak ja ma arvan, et tähtis on häälestumine - ükskõik, mida kliima siin pakub ja milline parasjagu ilm on. Oleneb, kuidas inimene on häälestunud selleks, mida tuleb siit otsima ja leidma. Selge, et kui tulla jaheda ilmaga ja loota, et siin on pluss 35 kraadi, peab pettuma, aga kui sa tuled, et võtta olemasolevast maksimum, siis ma arvan, et see õnnestub sada protsenti.

Meie hotelli külastab 40 000 - 45 000 inimest aastas, minule on see aukartustäratav arv. Ja neid inimesi, kes on tulnud Narva-Jõesuud avastama, sest see on ilus koht, on tohutult rohkem. Arvan, et igasugune investeering või positiivne mõte, mis siia külvatakse, saab kuhjaga tasutud. Kui oleks ainult inimesi, kes seda näevad.

Mis puudutab teisi hotellipidajaid, siis mina ei nimetaks neid konkurentideks. Arvan, et oleme siin ühe eesmärgiga: pakkuda inimestele head teenust ja parimat lõõgastumisvõimalust.

Kliente jagub kõigile?

Oh jaa, meid alles avastatakse. Suur osa soomlastest, rääkimata teistest skandinaavlastest, pole teed Eestisse selle 20 aasta jooksul kordagi leidnud. Mis me räägime siis Narva-Jõesuust!

Kahjuks muidugi piiri peal hakkab sild kitsaks jääma ja mõningad muud tõkked on ka. Võib-olla mõnel otsustajal müts natukene pigistab peas. Aga neid tuleb aidata seda protsessi näha.

Saan aru, et vaatate kõige lootusrikkamalt ida suunas ja unistate viisavabadusest Venemaaga, sest turismiettevõtjate silmis on Venemaa puhkaja hea ja helde klient.

Siin ei saa öelda, et üks on hea ja teine halb, meile on kõik kliendid head. Aga minu pärast võiks see piir kaduda, sest piir on see, mis piirab, ja me keegi ei taha olla piiratud.

Kas venekeelne personal, kes on suureks plussiks idanaabrite siia meelitamisel, suudab rahuldavalt teenindada ka Eesti inimesi?

Jah, oleme saanud palju kiidusõnu. Isegi üks tuntud poliitik ütles mulle mitteametlikus vestluses, et meie teeme siin paremat integratsiooni kui Eesti Vabariik on teinud 20 aasta jooksul. Meil on olnud vastuvõtulauas vene tütarlaps, kes ei osanud sõnagi eesti keelt ja kahe kuu pärast teenindas eesti kliente eesti keeles.

Teie puhul on integratsioon tegelikult kahesuunaline, sest tänu uuele hotellile on ka eestimaalased leidnud põhjuse siia kanti tulla.

Kui Venemaa poolel on koolivaheaeg või pühad, siis on hotellis idanaabreid rohkem, aga üldiselt on tõepoolest suhe 60:40 või 70:30 Eestimaa inimeste kasuks.

Ehitasite Meresuu viis aastat tagasi koos teise jääpurjetaja Aare Kööbiga. Vahepeal on omanike ringi lisandunud investorid Venemaalt. Kas Eestimaa pinnal ei leidunud ärimehi, kes oleks riskinud Narva-Jõesuusse raha paigutada?

Tegelikult me ei otsinudki investoreid. Õnneks olid meil väga head vene sõbrad, kes selles kõigile raskelt mõjunud majanduskriisis ütlesid, et mehed, te teete õiget asja, me tuleme teile toeks, et pangad teid ära ei lämmataks ja keegi teid üle ei võtaks.

Kui olulisel kohal on Meresuu teie äride hierarhias ja millise ettevõtmisega olete nii emotsionaalselt kui igapäevaselt kõige rohkem seotud?

Mina ei ole äridega üldse seotud. On kaks staatust: ettevõtja ja ärimehe staatus. Ärimehed on sellised, kes käivad mööda punast vaipa vastuvõttudel ja kõlistavad klaase, mina seal õnneks ei pea figureerima. Pigem ma nimetan ennast ettevõtjaks, kes võtab ette ja vaatab, kuidas ja kas õnnestub. Ja kui ei õnnestu, siis võtab sellest õppust.

Minu silmis ei mängi materiaalne maailm enam mingisugust rolli. Mul ei ole midagi vaja. Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, ma ei taha surra põhimõttega, et surres võidab see, kellel on kõige rohkem asju.

Kui minu tegemistest jääb puhas rõõm ja ma olen kellelegi teinud head, siis ma arvan, et minu ülesanne on täidetud.

Kunst on üks asi, mis teile endale puhast rõõmu valmistab. Kas osa teie rikkalikust kunstikogust, mille täpset suurust te väidetavalt isegi ei tea, näeb kunagi ka Meresuu seintel?

Aga juba näebki - maalid seintel on minu kogust. Olen üritanud maale siia tasapisi tuua, aga see kunst, mis siia tuleb, peaks siia sobima. Olen öelnud kunstnikele, et Meresuu uksed on alati avatud, kui te tahate oma töid eksponeerida.

Kogu kunsti siia välja panna ei saa, sest ta on kusagil mujal mõjusam, aga selle, mis mõjub siin, olen siia toonud.

Kuidas tunnete end venekeelses ettevõtluskeskkonnas?

Arvan, et keelel pole tähtsust, tähtis on inimesed ja nende suhtumine. Kui sul on õilsad eesmärgid, sa räägid tõtt ja ajad õiget asja, siis inimesed saavad sellest aru ja keel ei ole mingiks takistuseks. Tähtis, et sa ootad inimestelt ausust ja oled vastu aus, räägid, kuidas asjad on. Siis ma arvan, et inimesed on sõbralikud.

Võib-olla seal on mingisugused nüansid, kuidas keegi armastab pidada läbirääkimisi. Mõni saunas, mõni golfiväljakul, mõni ratast sõites.

Teie purjetades?

Mina vaatan situatsiooni ja mugandun. Mina ise ei vaja marmorpõrandaid ja uhkeid sambaid ja kummardajaid ümberringi, et kellegagi olulist läbirääkimist pidada. Minu pärast võime istuda siinsamas müüri peal, kus me praegu räägime. Arvan, et tulemus on isegi parem.

Narva-Jõesuus käivad praegu ranna-ala väljaarendamise ja promenaadi ehitamise tööd. Mis jääb veel puudu, et olla sama armastatud kuurort nagu Pärnu?

Investeeringuid jääb kindlasti puudu. Need, kes otsustavad ja kellele on antud raha, peavad aru saama, et see ei ole esiteks nende raha ja et selle rahaga võiks teha midagi tõeliselt head. Näiteks investeerida terviseradadesse. On täiesti tuntud ja tõestatud fakt, et iga euro, mis sinna pannakse, toob 15 eurot tagasi. Sellest peab riik aru saama.

Ja Narva sild võiks olla suur ja lai, mis laseks samamoodi läbi nagu kõik Soome piiripunktid. Võimalik, et kellelgi meie otsustajatest on nõuandjaks soomlane.Vahel mõtlen, miks meie otsused on sellised, et meie kallid sõbrad idapiiri tagant lähevad pigem Soome.

Tahaks, et meie otsustajatel silmad avaneks. Maailmas on ajaloos palju selliseid näiteid, kus poliitikud on pidanud lõpuks silmad avama, sest lihtsalt mööda vaadata, ignoreerida pole olnud võimalik. Samamoodi ei saa mööda vaadata Ida-Virumaa küsimustest, probleemidest ja ettepanekutest. Me ei saa unustada, et see on üks tükk Eestimaad.

Hakkate sel suvel värskendama oma vee- ja saunakompleksi. Kas viis aastat on selline aeg, kus ilmnevad esimesed kulumismärgid?

Ikka. Kõik, mis on kasutuses, kulub, isegi kui rakendad mingeid kosmosetehnoloogiad ja -materjale. Kui rott käib urust sisse välja, siis uruauk kulub ka.

Hotellide broneerimiskeskkonnas booking.com on külastajad andnud Meresuule hinnangu "väga hea". Näiteks Aqva Spa Rakveres on saanud hindeks "ülihea". Mis jääb Meresuul üliheast puudu?

Jääbki see sõna "üli" puudu. Kui inimesed hakkavad panema sõna "üli" ette, siis oleme ülihead, aga nii kaua oleme tänulikud selle eest, et meie kohta on öeldud "väga hea", ja pingutame, et oleksime veel paremad. Aga kõik tuleb ajaga. Me õpime ja kogeme, teeme tähelepanekuid ning püüame järgmine kord uuesti ja paremini - nii ta käib.

Millega seletada seda, et tippsportlasi saadab sageli edu ka ettevõtluses, kui pankrotistunud Indrek Pertelson välja arvata?

Ega Pertelsonil ka midagi viga ei olnud. Lihtsalt mingil hetkel satud probleemidega nii lähestikku silmitsi, et sa ei näe neid enam õigesti, ja kui pole abilisi ega nõuandjaid ümberringi, siis ...

Teil on olnud head nõuandjad ja kõrbemaitset pole pidanud tundma?

Ma kuulan üldiselt, millised need nõuanded on, aga otsused langetan ise. See on võimalik tänu spordile - purjetamisele ja jääpurjetamisele, ning maratonile ja triatlonile, millega nüüd tegelen. Sest pikkadel meditatiivsetel distantsidel on piisavalt aega seedida, mõista, näha tervikpilti.

Sportlastega on seotud ilmselt ka sihikindlus: sul on kindel eesmärk, sa oled ise selle seadnud ja siis tuleb see saavutada.

Mis puudutab kõrbemaitset, siis me oleme siin maailmas selleks, et saada kogemusi. Kõrbemaitse on ka kogemus, seda peabki tundma, siis sa tead, mis on hea maitse. See on see, mida me vajame oma eluteel ja mis annab meile järgmises faasis vajalikke teadmisi.

Aga praegu läheb ülesmäge?

Ei oska öelda. Vot juudiga on selline lugu, et kui asjad lähevad ülesmäge, siis ta nutab. Ütleb, et pärast ülesmäge on alati allamäge minek. Ja kui juudi ärimehel on asjad ikka väga halvasti, siis ta rõõmustab, sest halvemaks ei saa enam minna. Edasi läheb ainult ülesmäge ja ta tunneb juba ette rõõmu.

Teie jutust võib välja lugeda, et olete üks suur filosoof, mitte üdini pragmaatiline ettevõtja?

No viis aastat Tartus [teoloogiat õppides - toim.] pole võib-olla mööda külgi maha jooksnud. Ma õpingi selleks, et minusse midagi jääks, sest seda, mis jääb kahe kõrva vahele, ei saa mitte keegi mitte kunagi sinult ära võtta.

Te pole meedias figureerinud alati paipoisina - meenutame kõrtsikaklust Kihnus, mis lõppes teile tingimisi karistusega, ja pärandiga seotud maksuvaidlust. Ometi te pole kibestunud ega avalikkuse eest varju tõmbunud?

Kõik oleneb sellest nurgast ja valgusest, kuidas vaadata. Vaadake, kui teil on väga ere valgus, siis te näete väga eredaid värve, aga samas tuleb aru saada, et värvide nägemine pole mitte midagi muud kui silma jaoks avanev valgusspekter. Kui me valgust vaikselt maha tõmbame, siis on kõik ühtlane must ja hall - värvid kaovad. Oleneb, mis valguses neid asju vaadata.

Ja fakt on, et ega täna ei ole me keegi need, kes me olime eile, ja homme me ei ole need, kes oleme täna, nagu klassikud ütlevad. Ma ei näe põhjust kibestumiseks - viha ei vii kusagile, pigem viivad sõprus, armastus ja õnnetunne.