Uus abilinnapea usub kodulinna tulevikku

Vitali Borodin ütleb, et pärast ülikooli lõpetamist on ta käinud paljudes maades ning mõistnud, et parim koht elamiseks on sünnikoht. Foto: Peeter Lilleväli

Juuni lõpul sai Kohtla-Järve abilinnapeaks Alajõe vallavanem Vitali Borodin. Arenguvaldkonda juhtima asunud mees väidab, et asjade sisusse tungimiseks palju aega ei kulunud - tänu omavalitsuses töötamise kogemusele ja ka sellele, et ta ise elab juba ammu Kohtla-Järvel ning tunneb ja armastab seda linna.

Teie ametisse kinnitamisele linnavolikogus vaidlesid mõned volikogu liikmed vastu, väites, et kui linn on finantsraskustes ja lähemas perspektiivis mingeid uusi projekte ette näha ei ole, tuleks see ametikoht hoopis koondada. Ent ometi seda ei koondatud ja nüüd tuleb teil tõestada, et teie vastased eksisid. 

Arvan, et nad ei kujutanud ülesandeid täpselt ette ja oma seisukohtades tuginesid Viktoria Tsventarnaja emotsionaalsetele väidetele, et ta lahkub, kuna tal on oma töö tulemusi nägemata igav töötada. Tõsi on, et linna võimalused on praegu piiratud, käesolev aasta on aga riigi ja eurofondide rahastuse uue perioodi algusaasta. Just seepärast on meil tõesti rohkem paberitööd: kavade, programmide ja planeeringute koostamist. Kõrvaltvaataja seda ei näe, kuid seegi töö on tähtis ja vajalik.

Praegu on näiteks päevakorras vee- ja kanalisatsioonivõrkude rekonstrueerimiskava koostamine aastaiks 2015-2026. Selle raames rekonstrueeritakse näiteks Oru, Sirgala ja Viivikonna veevärgid. Otsime optimaalseid lahendusi ja rahastust, loomulikult koostöös Järve Biopuhastusega. Linna ja maakonna arengukava lõppdokument on samuti töös. Seega ei saa väita, nagu poleks siin praegu midagi teha. Ma tulen tööle kell pool kaheksa ja lahkun pärast viit, aga ikka ei jätku aega. See, mis praegu kavadesse kirjutatakse, määrab linna tuleviku aastaiks 2015-2020, mõnes paigas aga veelgi pikemaks ajaks - aastani 2036. Kui praegu läbi kukkuda, saab hiljem väga raske olema.

Mis puutub Viktoria Tsventarnajasse, siis minu kätte jõudnud paberite põhjal võin hinnata tema tehtud töö hiigelmahtu ja see väärib austust. Nüüd on aga kätte jõudnud aeg teha pisut tööd sahtlisse, et hiljem vajalikul hetkel oleks n-ö püss palges.

Veel räägitakse, nagu oleksite siin sellepärast, et olete riigikogu liikme Valeri Korbi ja linnapea Jevgeni Solovjovi sõber.

Imelik oleks, kui oleksime vaenlased. Meil on head töösuhted, see on meeskonnatöö. Alajõe vallavanemana pidin üsna palju suhtlema Valeri Korbi kui parlamendiliikmega. Meil on ühesugune ettekujutus linna olukorrast ja tulevikust. Ma elan Kohtla-Järvel ja tean väga hästi, mis siin toimub. Valeri Korb tegeleb poliitikaga, aga mina tegelesin varem ja tegelen ka nüüd majandusliku rutiiniga.

Jevgeni Solovjoviga tutvusin juba büroos töötades - meil on temaga head ja stabiilsed suhted.

Kas paberitöö teid ei ängista? See on juristidele vist harjumuspärane.

Paberitöö ei ole tingimata igav töö. Kuue aasta jooksul sain Ülle Mesi õigusbüroost tohutult kogemusi ning mul vedas, et sattusin oma tööelu alguses selle fantastiliselt tööka ja võimeka inimese juurde. Õppisin temalt palju ja nendest kogemustest on abi seniajani. Need olid keerulised aastad, mil järjekorrad notari vastuvõtule venisid kuudepikkusteks ja olime kõik tohutu pinge all.

Mis teid lahkuma sundis - kas väsimus?

Asjades, mis nõuavad palju n-ö mehaanilist tööd, on mehed alati pisut saamatumad. See oli raske aeg - käis korterite ja maade erastamine ning muu säärane. Notarite juurde olid tõesti hiigeljärjekorrad ja olime tohutu pinge all. Mõningal määral oli see rutiinne töö, kuigi Ülle püüdis anda mulle võimalikult palju huvitavaid ülesandeid, mis eeldasid loomingulist lähenemist. Muidugi väsisin, ja kui avanes võimalus töökohta vahetada, siis ma seda ka tegin. Ülle mõistis ega solvunud, meil on temaga tänini head suhted.

Juristi abist vallavanemaks - see oli julge samm.

Jah, julgust nõudis see küll - kui ma enne olin alati olnud alluv, siis nüüd sain juhiks, seejuures ei tulnud üksnes kõiki õpetada, vaid mõnikord näidata mõningal määral ka karmi palet, isegi julmust. See polnud kerge, aga huvitav.

Missugused projektid teil õnnestus ellu viia? Ja kas oma kogemustele tagasi vaadates mõtlete, miks selles kaunis, isegi võiks öelda suvituslinnas, mida nimetatakse Eesti Balatoniks, ei ole kümnete aastate jooksul toimunud mingit arengut?

Tõepoolest, 32 km rannajoont - see on vististi Euroopa pikimaid supelrandu, pikem on ainult Palangas. Liiv, päike ja järv on selle kandi ainsad ressursid. Samas kohalikud ei taha suuri muutusi, nende huvid on väiksemad - et oleks märk, pink, asfalt... Arendusprojekt on aga midagi mastaapsemat. Algatasin tollal projekti valla kaasamiseks väikesadamate süsteemi, Alajõe puhastamiseks - need annaksid tõesti maanurgale atraktiivsust juurde. Aga juba poolteist aastat hiljem, kui mind tagasi ei valitud, jäid kõik algatused soiku. Möödunud aastal pärast mõningast vaheaega tagasi tulles reanimeerisin projekti ja saavutasin Vasknarva sadama projekteerimiseks raha eraldamise; sügisel peaks töö valmis saama. Fondides saadi must aru, aga olukord ei muutunud, sest elanikud ise tahavad säilitada privaatsuse, nad ei vaja liigset kära, liiklust, võõraid... Vajadust privaatsuse järele eirata ka ei saa. Toon ühe näite: oma esimesel vallavanemaks olemise ajal puhastati Vasknarvas kanalid ja ehitati paadislipp. Kogu Eestist hakkas kalamehi tulema, umbes 150 autot päevas. Juba esimesel nädalal hakkasin saama kirju ja palveid: sulgege slipp, pange tõkkepuu... Hiljem harjuti ja nüüd kutsutakse juba ise külalisi.

Juuni algul lahkusite Alajõe vallavanema kohalt, ootamata ära umbusaldusavaldust.

Väljendisse "umbusaldus" suhtun filosoofiliselt - see ju ei tähenda läbikukkumist, lihtsalt nii palju liigub kuuldusi ja väljamõeldisi, siin väljendatakse umbusaldust pidevalt ja kõigile. Ma ei taha praegu sellesse teemasse süveneda, aga see oli nii, nagu oleksin sõjaseisukorda sattunud - raske, kuid erakordselt huvitav. Võin end ka kiita - kui sattusin n-ö kaitsesse, tuli juhtkonna hoone juurde kokku 200 inimest: suurem osa elanikest toetasid mind. Mitte sellepärast, et olen nii vahva noormees, vaid töötulemuste pärast - inimesed olid saanud tunda mingit tuge ja tulemused olid head.

Mis puutub fraasi "ei hakanud umbusaldust ära ootama", siis see ei pea paika - mulle avanes uus võimalus ja ma võtsin selle vastu.

Tuleme siis tagasi Kohtla-Järve juurde. Millised konkreetsed eesmärgid olete endale seadnud?

Kõige suurem mure on elanike arvu vähenemine ja noorte äravool. Seda tendentsi saab muuta vaid siis, kui siin on tööd. See on peamine, globaalne eesmärk. Oleme juba kohtunud tööstusparkide sihtasutuse juhi Teet Kuusmikuga ja arutanud tööstusparkide arendamist. Üks detailplaneering on juba valmis, sügisel algab taristu planeerimine Kohtla-Järve Biopuhastuse piirkonnas. Enda ülesannet näen selles, et kaasata ettevõtteid, kes loovad siia uusi töökohti. Millega omavalitsus aidata saab? Eelkõige on selleks meie haldusressursi kasutamine - uued investorid on üldjuhul välismaalased ning meie seadusandluses, reeglites jmt ei orienteeru. Meie saame neile selles abi osutada.

Need on muidugi olulised ülesanded, globaalsed, aga räägime n-ö maisematest asjadest, näiteks metsapargi rajamisest Põhja mikrorajoonis. Seda teemat arutati üsna aktiivselt eelmisel aastal.

Seni kui meil on lõpetamata objekte, tuleb oma jõud sinna suunata. Näiteks rahvapargi kolmas etapp, alustatud on Järve gümnaasiumi staadioni projekteerimist. Paralleelprojekti jaoks ei jätku lihtsalt enam ressursse. Planeerimisteenistus on just see osakond, kel on lubatud n-ö pilvedes hõljuda, aga tuleb aru saada, et keegi ei võta päevakorrast maha ka igapäevaseid muresid, näiteks 14 lasteaia ja kooli ülalpidamine.

Meie ühine valupunkt on fassaadide remont ja õuealade kordategemine. Lahenduste otsimisega kõikidele nendele küsimustele tegelevad linnavõimud pidevalt ja minu kui arenguteenistuse juhi ülesanne on leida maksimaalselt efektiivsed lahendused.

Võib-olla jääb osale linlastest mulje, et midagi ei tehta, kuid see pole nii - tööd tehakse kogu aeg, aga kõik ei ole nii lihtne. Praegu on riigil selge suhtumine, et fassaadide ja kvartalisiseste teedega peavad tegelema majade omanikud. Me ei saa neid sundida, mõistes, et paljudele käib see praegu üle jõu. Seepärast hoiame kätt pulsil ja ma olen kindel, et avanevad mingid arengukavad, mida saab ära kasutada. Loodan ka ettevõtete sotsiaalsele vastutusele, et nad suudaksid korteriühistute osavõtule neist kavadest õla alla panna. Täna pole see võimalik, aga miks mitte homme? Hakkame uurima teiste linnade kogemusi.

Vaadake, kuidas on Kohtla-Järve viimaste aastatega muutunud! Veel kümne aasta eest ma ei uskunud, et ühel päeval tahan selle linna tänavail jalutada. Nüüd aga teen seda meelsasti. Linna külalised märkavad samuti positiivseid muutusi. Kohtlajärvelased on ka ise tublid olnud - palju on uusi katuseid, puhtaid ja kauneid õuealasid. Meie linn on ilus ja ma usun selle tulevikku.

Kui juba jutuks tuli, siis mida arvate tondilossidest? Üheksakorruseline maja Kalevi tn 33 on juba kõik ära tüüdanud.

Eraomandiga on alati suured probleemid - me ei saa lihtsalt kätte võtta ja seda maha lammutada. Võõrandamise protsess on kohtus väga aeganõudev ja juristina võin öelda, et peaaegu perspektiivitu. Omanikud ei näe investeerimisel mõtet ega taha ka lammutada. Lammutamine ise maksaks ligemale 600 000 eurot, sest seda saab teha vaid käsitsi. Ent kui linnal olekski see raha, peaksime enne hästi kaaluma, kumb on targem - kas kulutada see raha pargi lõpetamisele või monstrumi lammutamisele. See on retooriline küsimus. Alati tuleb kaaluda ja otsus tehakse selle kasuks, kus on suurem linlaste huvi.

Linnas on mitu sellist suurt tondilossi. Loodan väga, et keskkonnaministeerium võtab meid kuulda ja aitab neid probleeme lahendada. Igal juhul püüame end kuuldavaks teha ja hoiame kätt pulsil, seda enam, et tänu komisjoni liikmele Valeri Korbile on meil kõige värskem teave.

Veel üks valupunkt on Ehitajate tänava kapitaalremont, mis eeldab rohkem kui miljoni euro suurust investeeringut. Möödunud aastal see projekt riigi toetust ei saanud ja peame jälle leppima aukude paikamisega. Paigad kuigi kaua vastu ei pea, aga me üritame end kuuldavaks teha.

Paberitööd on arenguteenistuses väga palju, kuid ka kohtadel tuleb tihti käia - ehitusjärelevalve ja objektide vastuvõtmine on samuti meie töö. Näiteks varsti seisab ees Vironia uue liiklussõlme vastuvõtmine. Tuleb kontrollida projektile vastavust, seejärel jälgida transpordivoogude muutusi. Kui selgub, et see ümbruskonna elanikke tõesti häirib, hakkame investoriga arutama paralleelseid lahendusi. Need on alati olemas, tuleb vaid mõista, et need on mahukad investeeringud ja nende nõudmiseks hoonestajalt on vaja kaalukaid argumente.

Kokkuvõttes võib öelda, et teil on, millega tegelda, aga tahaks esitada ka traditsioonilise küsimuse: kuidas puhkate?

Minu hobid on laskmine ja vene piljard. Kii ja vibu on alati autos. Rannas vedelemine ja päikese käes praadimine mulle ei sobi. Ujumine ei meeldi mulle samuti. Aga mulle meeldib võimaluse korral liikuda ja infot saada, seepärast tähendab ka puhkusereis mulle mitte rannamõnusid, vaid mitmesuguseid ekskursioone.