:format(webp)/nginx/o/2021/01/14/13576024t1ha0d7.jpg)
Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter tõdeb, et peaaegu kõik ettevõtte lähiaastate investeeringud Ida-Virumaal on sihitud korraga kahte suunda: et suurendada siinse tööstuse efektiivsust ja konkurentsivõimet ning vähendada samal ajal keskkonna jalajälge. "Me püüame teha selles osas Norrat!" tõdeb ta.
Eestis kõlavad ühtelugu seisukohad, et põlevkivitööstus on eilne päev ja sinna pole mõtet enam raha investeerida, kuna see on nagu surnud lehma ostmine. Samas on Eesti Energial selles valdkonnas endiselt suured arenguplaanid, sealhulgas ka näiteks ligikaudu 270 miljonit eurot maksva uue õlitehase ehitamine. Kuidas te skeptikuid ümber veenate?
Me oleme alati valmis sel teemal rääkima ja saame aru ka skeptikutest. See on kogu ühiskonna jaoks oluline teema. Õlitehase rajamine on väga suur investeering, millega kaasnevad ka keskkonnamõjud. Me pole kunagi väitnud, et neid ei ole. Aga näiteks õli tootmisel tekib CO2 emissioone tunduvalt vähem kui põlevkivist elektri tootmisel ning me tegutseme pidevalt selle nimel, et heitmeid tekiks veelgi vähem.
Meie esitame faktid ja argumendid ning püüame sellelt pinnalt edasi arutada. Keeruline on debatti pidada siis, kui minnakse vaid emotsionaalseks ja öeldakse, et meie argumente pole vaja.
Kui lähtuda argumentidest, siis usun, et inimene, kes mõtleb need läbi, saab aru, et sel õlitehasel on mõte. Audiitorifirma KPMG hiljutisest uuringust tuli välja, et järgmise kümne aasta jooksul on võimalik põlevkivitööstusel luua Eestile rahvuslikku rikkust rohkem kui 8 miljardi euro ulatuses.
/nginx/o/2021/01/14/13576027t1h2fa6.jpg)
2050. aastani [mil CO2 heitmed peaksid jõudma nulli] on minna veel 30 aastat. See õli tootmise tehnoloogia, mis on meil praegu olemas, on väga nüüdisaegne. Rumal oleks seda mitte kasutada.
Sama uuringu järgi saavad sellest kaheksast miljardist kuni kümme protsenti investorid ja tööstuste omanikud. Ülejäänud 90 protsenti tuleb Eesti ühiskonnale: kohalikele partnerettevõtetele, töötajatele, maksude kaudu riigile jne. Ainuüksi Eesti Energia maksujalajälg on aastas 200 miljonit eurot.
Kui me põlevkivitööstusega ei jätkaks, siis ajaksime kinni kaevu, kust me praegu joome, ja uut kaevu pole veel rajatud.
Uute ja rohelisemate ettevõtmiste jaoks on ju samuti raha vaja teenida ning kust see mujalt ikka saab tulla kui olemasolevast majandusest.
Absoluutselt. Euroopas olen kolleegidele energiasektoris öelnud, et me teeme Eestis sisuliselt Norrat. Nad teevad selle peale suured silmad.
Olen selgitanud nõnda, et nii kaua, kui maailmas veel naftat ja kütteõlisid tarbitakse, me toodame põlevkivist õli, teenime raha ja suuname selle rohetehnoloogiatesse. Nii me muutumegi Euroopa üheks rohelisemaks riigiks.
See on täpselt sama, mida teeb ka Norra. Norra kuvand on natuke bipolaarne, kui nii võib öelda: ühtepidi on ta selgelt Euroopa kõige rohelisem riik, aga Norra ei oleks seda, kui ta ei toodaks naftat ja gaasi. Ühiskond aktsepteerib seda.
1. Balti elektrijaama 11. ploki konverteerimine biomassile.
2. Koostöös Virumaa kolledži ning Ida-Virumaa kutsehariduskeskusega Ida-Virumaa töötajate ümberõppe ning vesiniku ja tootmise digiteerimise kompetentsikeskuse loomine.
3. Metanooli tootmine.
4. Põlevkivibensiinist kemikaalide tootmine ning põlevkivisektori heitmete väärindamine.
5. Vesiniku tootmine ning lõppkasutamine gaasitaristus ja rasketranspordis.
6. Enefiti õlitootmiskompleksi konverteerimine vanarehvide ja plastide taaskasutuskompleksiks (testseade).
7. Pumphüdroelektrijaam.
8. Elektri- ja õlitootmise CO2 emissioonide vähendamine (testseade).
9. Auvere elektrijaama biomassile üleviimine.
10. Ida-Virumaa tootmiskompleksi digiteerimine.
Allikas: Eesti Energia
Minul on süda õige koha peal. Ma tahaksin ka, et lastel ja lastelastel oleks jätkusuutlik ning puhas Eestimaa. Ma arvan, et me teeme õiget asja.
Kindlasti ei jää Eestis ükski kliima- ega keskkonnaeesmärk täitmata Eesti Energia pärast. Pigem on Eesti Energia oma heitmete vähendamise tempoga ees sellest, mida kogu Eesti on lubanud teha.
Eesti looduskaitse selts võiks siis Eesti Energiale aasta loodusesõbra tiitli anda?
Me ei ole sellist auhinda saanud. Praegu tulid välja CO2 heitmete vähendamise ametlikud andmed Euroopa riikide kaupa 2019. aasta kohta. [Eesti oli seal kõige kiirema heitmete vähendamise tempoga riik, võrreldes 1990. aastaga üle 60 protsendi.]
Eestit on kirutud veel varasemate aastate näitajate põhjal. Andmed tulevad kokku üsna pika viitega. Meie elame juba 2021. aastas. Kui ka 2020. aasta andmed tulevad, siis on Eesti veelgi rohkem emissioone vähendanud riik.
Kuivõrd võimaldaks CO2 heitmeid õli tootmisel tulevikus vähendada plaanitav metanoolitööstus?
Õli tootmisel tekib CO2 emissioon uttegaasi ja poolkoksi põletamisel. Poolkoks on hästi madala kütteväärtusega põlevkivi pärast pürolüüsiprotsessi läbimist. Kuna me ei taha seda orgaanikat keskkonda tagasi panna, siis ta käib katlast läbi, orgaanika võetakse välja ja selles protsessis tekib ka veidi CO2.
Kindlasti ei jää Eestis ükski kliima- ega keskkonnaeesmärk täitmata Eesti Energia pärast. Pigem on Eesti Energia oma heitmete vähendamise tempoga ees sellest, mida kogu Eesti on lubanud teha.
Hando Sutter
Niisama selle gaasi põletamine oleks natuke rumal, kuna see on väärtuslik tooraine ja sellega saaks midagi paremat teha. Metanooli tootmine on üks nendest võimalustest.
Me looksime gaasile rohkem lisaväärtust. Metanool oleks Eesti jaoks uus ekspordiartikkel. Seda gaasi tekib Ida-Virumaal õli tootmisel päris palju. Kuna me teda sel juhul ei põletaks, väheneks kohe oluliselt CO2 emissioon. Kaks head asja korraga.
Metanoolitehase rajamisel on vaja veel tehnoloogiat uurida ja kohandada, kuna põlevkivigaas ei ole standardne gaas.
Sellise suure innovatiivse projekti elluviimine vajab ka natuke toetamist. Selle tõttu küsime ka õiglase ülemineku fondist raha. Metanoolitööstuse investeering ei ole väike, aga see parandaks põlevkivisektori konkurentsivõimet, vähendaks emissioone, looks töökohti ja tooks Eestile eksporditulu. See on väga-väga reaalne asi, mida teha.
Õiglase ülemineku fondis on taotlus sees. Eks paistab, kas toetatakse või ei toetata.
Peaaegu kõik meie Ida-Virumaa investeeringumõtted ongi korraga kahes suunas: et suurendada efektiivsust ja konkurentsivõimet ning teine, et vähendada samal ajal keskkonna jalajälge.
Mil moel on olnud võimalik vähendada CO2 heitmeid peale selle, et põlevkivielektrit on viimastel aastatel toodetud vähem, kuna see ei ole eelkõige saastekvootide kõrge hinna tõttu olnud suuremal osal ajast turul konkurentsivõimeline?
Oleme hakanud elektri tootmisel asendama põlevkivi näiteks jäätmepuiduga ning rajanud jäätmepuidu purustamise ja puhastamise liini.
Ehitustegevus on kogu Euroopas aktiivne, sealt jääb üle näiteks vanu ukse- ja aknaraame. Kuhu need panna? Graanuliteks neid ei tee, sest see ei ole niivõrd puhas tooraine. Aga meil läheb see läbi puhastusüksusest, mis töötab täisvõimsusel. Võtame seal välja ka metallosad, mida saab omakorda suunata taaskasutusse. Nii saab jäätmepuidust elektrijaama tooraine.
See on lihtsalt üks näide nii ringmajanduse kui ka meie CO2 emissiooni vähendamise kohta ühekorraga. Saame jäätmetest elektrienergiat ja parandame oma elektri konkurentsivõimet.
Ehitasime ka vana elektrijaama ühe ploki nõnda ringi, et see suudab peaaegu 100 protsendi ulatuses töötada õlitootmise kõrvalprodukti põlevkivigaasiga. Saame selle ära kasutada, emissioonid on väiksemad ja meie elektrijaama töö paindlikum. Kui põlevkivielekter ei pääse madalate hindade korral turule, siis uttegaasil töötav elektrijaam pääseb.
Oleme loomas pimekäivitusvõimekust, mida pole meil kunagi varem olnud.
Mida see tähendab? Kas võimalust elektrijaam sisuliselt nupust käivitada?
Just. Kui Eestil on tulevikus vaja pimekäivitust teha, siis oleme võimelised seda tegema. Sellega tekib ka energiajulgeoleku seisukohast täiesti uus funktsioon.
Ida-Virumaa üleminekut rohemajandusele kajastava Põhjaranniku artiklite sarja kirjastamise projekti toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus
/nginx/o/2021/01/14/13576011t1h2336.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)