:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13762485t1hff01.jpg)
Kui Jõhvi 30 aastat tagasi Kohtla-Järve linnast lahku lõi, võeti ambitsiooniks piirkondlikuks keskuseks saamine. See ka õnnestus ning Jõhvi arenes oma naabritest tormilisemalt. Tuleb tunnistada, et suur teene selles oli Jõhvi toonastel juhtidel, aga hea eeldus oli ka linna asukoht: siin ristuvad maanteed Narva (Peterburi), Tartu (Riia) ja Tallinna suunal. Lisaks läbib linna raudtee.
Just raudtee on olnud Jõhvi õnn ja õnnetus. Raudteeühenduse olemasolu on ka tänapäeval ühele omavalitsusele aina olulisem ja seda mõistavad ka viimastel aastatel valla tüüri juures olnud poliitikud. Sellest annavad tunnistust nii kava teha korda lagunev jaamahoone kui ka raudteefirma survestamine teha ohutumaks linna raudteeületused.
Omal ajal oli linn arenenud nii, et kogu elu käis Jõhvi põhjapoolses osas, kuhu olid koondunud kaubandus, teenindus ja muu tarvilik. Lõuna piirkonda jäid aga mikrorajooniks kutsutud magalapiirkond, üks kool, kultuurikeskus, veidi tööstust ning laohooned.
Viimastel aastatel on aga olukord muutunud. Kontserdimaja ehitus, pargi arendamine, hariduslinnak, uued staadionid, kavandatav jäähall − need kõik on kerkinud või kerkimas raudtee lõunapoolsesse ossa. Mis tahes-tahtmata suurendab ka jalakäijate liiklust üle raudtee. Aastaid tagasi sai Jõhvi promenaadi ehituse käigus endale esimese raudteealuse tunneli. Nüüd on tulemas veel üks. Aga ka sellest, tundub, jääb linna arengut silmas pidades väheks.