/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2025/04/04/16755386t1h3f61.jpg)
Ilmselgelt on vajadus muuta Narva, Kohtla-Järve ja veel mõne säärase omavalitsuse korruptiivsete tavadega poliitilist kultuuri kõige tugevam argument valimisõiguse kitsendamise kasuks.
Venemaa kodanikelt ja määratlemata kondakondsusega inimestelt valimisõiguse äravõtmine on ühtaegu nii esimene suurem erakondadevaheline mõõduvõtt lähenevate kohalike valimiste eel kui ka muret tekitav kokkuvõte viimase kümnendi vältel kujunenud poliitikute põlvkonnast.
Loomulikult on Eesti tänases poliitikas väga erinevaid inimesi erinevates vanustes, erinevatest põlvkondadest ja erineva poliitikasse tuleku ajalooga. Aga lihtsuse huvides võib nimetada ka põlvkonnaks seda mõnesajapealist seltskonda, kes üsna muutumatult alates murdelisest 2016. aastast Eesti elu juhtinud on. Maailmavaateline skaala on küll lai, ent kui servadest äärmused maha lõigata, siis paistab pilt pigem üheülbalisena.
Omal moel võib see põlvkond kohe olla jõudmas uue murdepunktini, sest senine tegevusmuster on end ammendamas. Eelkõige on randa suubumas kõrge globaalne laine, mis neid kandis. Vähemalt instinktiivselt on Reformierakonna esimees, ühtlasi peaminister Kristen Michal sellest aru saanud ja talle omasel peidetud suunaga moel kohanemist otsimas. Suuresti selle kestva muutusega on selgitatav väga harva esinev üksmeel riigikogus põhiseaduse muutmise hääletusel.
Kohalike valimiste ja omavalitsuste vaates poleks Eestit okupeerinud riigi kodanikele pidanud hääleõigust andmagi. Ajalugu ette teada aga ei saa ja seega tuleb lihtsalt tõdeda, et nii läks. Pole teada, kas Max van der Stoelidele mitte järele andes oleks meie tee Euroopa Liitu tõesti keerulisemaks osutunud, aga kindlasti saime suure mittekodanike osakaaluga linnades enam kui 30 aastaks muust Eesti valitsemiskultuurist halvas mõttes erineva olukorra.
Ilmselgelt on vajadus muuta Narva, Kohtla-Järve ja veel mõne säärase omavalitsuse korruptiivsete tavadega poliitilist kultuuri kõige tugevam argument valimisõiguse kitsendamise kasuks.
Igaüks, kes kas või kaugelt on jälginud Narva ja Kohtla-Järve juhtimist, peab tunnistama, et lootus asjade iseeneslikule paranemisele on olnud pea asjatu. Ka siis, kui linnapeaks tuleb inimene, kes pole kohalik, sööb valitsev kombestik ta lihtsalt ära või paneb raskete valikute ette. Ka otseste korruptantide tabamine ja süüdi mõistmine ei ole omanud tugevat muutusi toovat mõju, nagu võinuks arvata.
Ega ka nüüd kohe pöördeliselt paremaks lähe. Järkjärgulist muutust võiks Eesti avalikku ruumi valdavalt mittekuuluvate valijate kõrvalejätmine siiski teenida.
Aga muud argumendid riigikogus 93 poolthäält kogunud põhiseaduse muudatuse kasuks jäävad juba vaieldavaks. Kindlasti ei kujutanud Venemaa kodanikest ja mittekodanikest valijad kohalikel valimistel endast niisugust julgeolekuohtu, nagu seda maaliti.
Ühtlasi võib põhjendatult karta, et vähemalt mõneks ajaks on tagasi pööratud venekeelsete valijate viimastel aastatel kasvanud jagunemine eri erakondade vahel. Keskerakonna toetus venekeelsete seas on taas üle 60 protsendi ja ilmselt võib see vaid kasvada. Aga Keskerakonna kõrval lükkas riigikogu enamus kindlasti osa venekeelsetest valijatest ka Mihhail Stalnuhhini ja KOOSi suunas.
Loomulikult on Eesti vaba maa ja igaüks võib valimistel hääle anda, kuidas soovib.
Aga vaba maa peaks tähendama ka seda, et inimestele juba antud õigusi kampaania korras enamuse jõuga tagasi ei võeta.
Või kui mõjuvatel põhjustel ka peaks võtma, siis on ikkagi raske mõista seda võidurõõmu, mis üle riigikogu saali ja poliitikute sotsiaalmeediakontodel hääletuse järel voogas. See entusiastlik vooruspoosetamine peaks tegema murelikuks, eriti asetatuna viimaste aastate käskude-keeldude-piirangute ihaluse konteksti.
Paraku on praeguse poliitilise põlvkonna enamuse kõige paremini välja kujunenud oskus just "õigesti mõtlemise" esitamine. Alles nüüd hakkame nägema, et õilsa häälega esitatud konformism läheb meile küsimusi küsimata Euroopa Liidust üle võetud rohe- ja muude sellesarnaste reeglite tõttu maksma kümneid miljardeid.
On oluliselt lihtsam ajaloo õigel poolel õigeid lauseid öelda, kui pikki juriidilisi tekste mõttega läbi lugeda ja vajaduse korral oma riigi valijate huvide eest vastuvoolu astuda.