LJUDMILLA LATT ⟩ Üleminek eestikeelsele õppele ei ole ühe päeva maraton

Ljudmilla Latt, Kohtla-Järve Tammiku põhikooli direktor Foto: Erakogu

Viimasel ajal on Kohtla-Järve hariduselu palju kõne all − kahjuks enamasti kriitilises ja ühekülgses võtmes. Eriti valusalt kõlas 20. märtsil avaldatud Mare Roosilehe ja Hendrik Aguri arvamuslugu. Artikkel, mis toetub haridus- ja teadusministeeriumi strateegilise nõuniku sõnadele, kelle ülesanne on meid toetada ja aidata, kujutab toimuvat moonutatult ja ebaõiglaselt.

Meie − õpetajad, koolijuhid, haridusspetsialistid − teeme päevast päeva kõik, et meie lapsed saaksid kvaliteetset, nüüdisaegset ja väärtuspõhist haridust riigikeeles, austades samal ajal kultuurilist mitmekesisust.

On kurb, et artiklis tõmmatakse sisuliselt maha kõikide nende koolide töö, kes teostavad järk-järgulist üleminekut eestikeelsele õppele. Autorid väidavad, et üleminekukoolide töö on puudulik, kritiseerides kõiki: õpetajatest koolijuhtideni, huvikoolidest linnavalitsuseni. Tekib mulje, justkui oleks eestikeelsetes koolides kõik ideaalne, aga endistes venekeelsetes koolides täielik allakäik. Meil on siiralt hea meel oma eestikeelsete kolleegide edusammude üle, kuid peame vajalikuks jagada ka oma vaadet.

Me ei ela muinasjutus ja teame, et täielik üleminek eestikeelsele õppele ei ole võimalik üleöö − see nõuab aega, jõupingutusi ja ressursse.

Artikli ilmumise põhjus tundub olevat lihtne: üleminekukoolid ei nõustunud peale surutava kiirendatud üleminekuga kõikides klassides − sisuliselt "viis aastat ühega". Näiteks Tammiku põhikooli hoolekogu peab realistlikuks, et alates 1. septembrist 2025 toimub täielikult eestikeelne õpe 1.-2. ja 4.-5. klassides, samal ajal kui ülejäänud klassides säilib osaline venekeelne õpe. Sama seisukohta jagavad ka teised üleminekukoolid. Isegi kui üks tund nädalas on vene keeles, ei saa rääkida sajaprotsendilisest üleminekust.

Meie koolis toimub juba praegu osa õppetööst eesti keeles, mõnes klassis kuni 70% ulatuses. Üleminek riigikeelsele õppele ei ole formaalsus, vaid teadlik ja vastutustundlik protsess. Süüdistused formaalsuses on alusetud ja alavääristavad õpetajate tööd.

Jah, koolide töö tulemuslikkus võib erineda, aga väga palju sõltub kvalifitseeritud õpetajate olemasolust. Õpetajad läbivad regulaarselt keelekursusi, metoodikakoolitusi ja saavad tuge mentoritelt. Loome toetava õpikeskkonna, kaasame lastevanemaid ja teeme kõik, et üleminek oleks edukas. Väide, et õpetajad ei tee koostööd, ei vasta tõele. Me teeme koostööd nii koolide sees kui ka koolide vahel, korraldame ühiseid üritusi ja jagame kogemusi.

Me ei eita raskusi − see oleks enesepettus. Kuid raskused ei tähenda tegevusetust. Iga süsteemne muutus nõuab aega, ressursse ja usaldust. Suund eestikeelsele haridusele on selge ning me toetame seda. Me elame Eestis − eesti keele oskus ja selles keeles õppimine on hädavajalik.

Süüdistused, et koolijuhid ei toeta õpetajaid, on valed. Meil näiteks on igal noorel õpetajal oma mentor. Korraldame regulaarselt metoodilisi arutelusid ja kohtumisi. Koolijuhid käivad tundides, annavad tagasisidet ja soovitusi. Tulemused räägivad iseenda eest: esimese klassi õpilased loevad ja räägivad juba eesti keeles, neljandate klasside õpilased saavad tasemetöödega edukalt hakkama, näidates tulemusi, mis ületavad riigi keskmisi.

Kasutame metoodikaid, mis töötati välja projekti "Professionaalne eestikeelne õpetaja põhikoolis" raames, vaatamata sellele, et projekti rahastamine on lõppenud. Jätkame tõhusate meetodite juurutamist, sealhulgas kahe spetsialisti koostööd ühes klassis.

Uueks õppeaastaks on meil juba komplekteeritud kaks esimest klassi, kus hakkavad töötama kogenud ja kvalifitseeritud õpetajad, kes kasutavad keelekümblusmeetodeid. Kuid me tunnistame, et kvalifitseeritud aineõpetajaid on keeruline leida. Samas peame lubamatuks alandada nõudmisi ja kaasata ebakvalifitseeritud inimesi ainult aruandluse nimel.

Üleminekukoolide õpetajatel on praegu kaks korda keerulisem ülesanne: õpetada samal ajal nii ainet kui ka keelt. See nõuab pingutust nii õpilastelt kui ka õpetajatelt. Pole pedagoogiline ega õiglane süüdistada kõiki ebakompetentsuses vaid pool aastat pärast reformi algust.

Mainitud artikkel jätab mulje, et see võib olla seotud valimiskampaaniaga, mille kontekstis kõlavad kriitilised hinnangud vastaste kohta. Eriti kurvastav on see aga seetõttu, et artikli autorid on ise haridusasutuste juhid. Tundub, et nad on unustanud didaktika põhialused − eeskätt süsteemsuse ja järjepidevuse õppeprotsessis. Just neid põhimõtteid rõhutatakse ka Tallinna ülikooli kodulehel, kus koolitatakse tulevasi õpetajaid.

Riik on planeerinud järkjärgulise ülemineku. Oleme kindlad, et see otsus on põhjendatud ja tugineb spetsialistide arvamusele. Õpetajate puudus on riiklik probleem ning puudutab nii vene- kui eestikeelseid koole. See ei ole uudis.

Kui loeme ministeeriumi dokumentidest, et koolis, mis on raporteerinud täielikust üleminekust, viivad 48,1% tundidest läbi kvalifitseeritud õpetajad ja 51,9% kvalifitseerimata, siis tekib küsimus: milline on tegelik õpetamise kvaliteet?

Tammiku põhikooli juhtkond teeb kõik, et hoida tööl professionaalseid õpetajaid. Me ei ela muinasjutus ja teame, et täielik üleminek ei ole võimalik üleöö − see nõuab aega, jõupingutusi ja ressursse.

Seetõttu toetame tulevase liitkooli, Iidla põhikooli kahesuunalist mudelit: üks täielikult eestikeelne ja teine järkjärgulise üleminekuga. See ei ole reformile vastuseis, vaid hool laste hariduse kvaliteedi eest. Riik andis selle võimaluse põhjusega − see on teadustööde, analüüside ja arutelude tulemus.

Seega ärgem püüelgem petlike võitude poole, vaid tegutsegem professionaalselt, läbimõeldult ja ausalt.