ANVAR SAMOST ⟩ Valitsus töötab, nagu oskab

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: ERR

Eesti kõige tähtsam küsimus oli mitu nädalat see, kas vana-aastaõhtul saab öö läbi baarides-kõrtsides pidu panna. Õnneks on see nüüd valitsuse tasandil lahendatud − nagu peaminister Kaja Kallas kirjutas, tegu on kaheks õhtuks tehtud erandiga, "mida on pikisilmi oodatud".

Veelgi dramaatilisemalt on läinud Reformierakonna ja Keskerakonna valitsusel elektri hinna šokile sobiva reaktsiooni leidmine.

Mõni ajakirjanik oletab, et koalitsioon oli laialimineku äärel, sellest hoolimata jäid kahenädalase jauramise järel kabineti tasandil otsused tegemata. Keskerakond tahab käibemaksu alandada − nagu me kõik oleme korduvalt kuulnud −, Reformierakond ei taha käibemaksu alandada − nagu me samuti oleme mitmel korral kuulnud.

Kui ikka 10 või enam aastat pole olnud pealehakkamist näiteks Euroopa energiapoliitikat kriitilise ja Eesti huvidest lähtuva pilguga vaadata, siis tundub lihtsam kuulutada pooled kaasmaalased toimetulekutoetuse sihtgrupiks, selle asemel et vigu tunnistada.

Ootamatult meenus Reformierakonnale, et lisaks elektri hinnale on mitmekordse tõusu keset külma talve teinud ka maagaasi hind. Toimetused hakkasid saama rahandusministeeriumist kõnesid ettepanekuga teha intervjuu minister Keit Pentus-Rosimannusega, et too saaks välja öelda ettepaneku gaasi lõpphinnast viis protsenti moodustava võrgutasu vähendamise kohta.

Keskerakonnale see sobis, kuid üksmeelt ei leidunud majandusminister Taavi Aasa plaani puhul, mis näeb ette kõigile mediaanpalgast vähem teenivatele inimestele − definitsiooni järgi pool töölkäivatest Eesti inimestest − hinnatõusu leevendamiseks toetusi maksma hakata. Kuidas seda peaks täpselt korraldama? Nõutus on arusaadav, sest midagi sellist pole Eestis kunagi tehtud.

Ja tegelikult ei peakski tegema, sest sedavõrd suure halduskoormuse ja sadade tuhandete inimeste toetuseküsijateks tegemise hind ei tohiks olla 2021. aasta Eestis, mis on jõukam ja tegusam kui kunagi varem, vastuvõetav.

Nagu ei peaks olema vastuvõetav seegi, et valitsus tegeleb kaheks pidupäeva õhtuks restoranide lahtiolekuaja reguleerimisega. Sisuliselt on see üksnes vastutulek politseiametile, kes kindlasti ei tahaks 31. detsembri õhtul hakata sadades paikades üle Eesti jõustama kehtivaid koroonapiiranguid, mille rikkumine on ette näha.

Miks siis valitsus päriselt oluliste valikute asemel oma energiat tühja kulutab?

Aus vastus on, et see on Eesti praeguse poliitika tegelikkus. Ei halb või hea, vaid tegelik poliitilise eliidi võimete ja silmapiiri ulatus. Kindlasti pole kõik valitsuse või parlamendi liikmed sama vähe targad või võimekad, kuid koostöö ei tule kuidagi paremini välja.

Küsimus pole teadmistes või pädevustes, vaid otsustusjulguses ja ühiskonna meeleolu tajumises. Kui ikka 10 või enam aastat pole olnud pealehakkamist näiteks Euroopa energiapoliitikat kriitilise ja Eesti huvidest lähtuva pilguga vaadata, siis tundub lihtsam kuulutada pooled kaasmaalased toimetulekutoetuse sihtgrupiks, selle asemel et vigu tunnistada. Valiku teeb kergemaks asjaolu, et vastutus jaguneb peaaegu üle kõigi erakondade ning ka naaberriikides pole midagi paremini.

Poliitikute kimbatust illustreerib opositsioonis oleva Sotsiaaldemokraatliku Erakonna näide.

Viletsa valimistulemuse järel lahkub esimees Indrek Saar ametist. Erakonda ei paista riigikogu valimistel poolteise aasta pärast ootavat parem saatus, midagi tuleb ette võtta. Kas uus esimees, on ta siis Lauri Läänemets või Riina Sikkut, saab tuua sotside agendasse inimeste tegelikud mured: hinnatõus, regionaalne võimaluste ebavõrdsus, töökohtade kadumine traditsioonilistes majandusharudes, hambaravi kättesaadavus, hariduse ebaühtlus? Need on ju kõik klassikalised sotside teemad.

Aga ometi on Eesti suuremas omavalitsuses koalitsiooni pääsenud sotsidel esimene sõnum seotud Tallinna keskuse linnaruumist autode tõrjumisega. Kuidas peaks see kõnetama 25aastast palgatööl käivat potentsiaalset sotside valijat, kes üürib äärelinnas keskpärast korterit, mille rent koos kõrvalkuludega sööb tema palgast ära sedavõrd suure osa, et ülekuumenud kinnisvaraturul oma korteri ostmiseks pole lootustki sissemakse raha kokku saada?

Nii vaatavadki suguvõsa jõululauas 25aastane sotside valija ja 50aastane majaomanikust Reformierakonna valija, kes nädala pärast saab 800eurose gaasiarve, üksteisele nõutu näoga otsa.