Kuna opositsiooni võimalused otsuste mõjutamiseks on kasinad, on tavapärane, et reageeritakse sageli nii-öelda veidi üle võlli või ka pealtnäha väheoluliste asjade peale või tehakse ka sääsest elevant. Veerand sajandit Kohtla-Järve volikogu opositsiooniliider ja vahel ka ainuke Don Quijote olnud Eduard Odinets tundis ja praktiseeris neid võtteid oskuslikult.
Nüüd volikogu esimehe toolile saanuna peaks ta mõistma, miks opositsioonisaadikud käituvad võimulolijate suhtes vahel ka vastikult. Muidu ei tehtaks neist üldse välja. Kui aga võimulolijad lähevad nende vastu agressiivselt lahingusse, siis muutuvad nad ise karikatuuri tegelasteks, nagu on nüüdseks läinud ka värske väidetava helirikke juhtumi puhul.
Põhjarannikul ei ole põhjust kahelda, et Youtube'is toimunud volikogu istungi otseülekande heli kadumine sel ajal, kui esines opositsioonis olev Hendrik Agur, oligi juhuslik tehniline äpardus. Aga opositsioonisaadikul on õigus arvata ka vastupidi. Volikogu esimees peaks suhtuma sellesse rahulikult. Näiteks vabandama nördinud saadiku ees, et nii juhtus, ja arutama, kas ja kuidas saab seda heastada. Odinets asus aga selle asemel Agurit süüdistama.
Veelgi küünilisem oli volikogu kommunikatsioonijuhi rünnak, kes hakkas tunnustatud koolijuhi ja Ida-Virumaa aasta tegija Hendrik Aguri saadikutegevust kunstlikult siduma ka tema koolidirektori ametiga. Ta tegi seda klähvival toonil ning sinatades. Sellega paljastas ta ühtlasi, et ta ei ole mitte neutraalne linnaametnik, vaid maksumaksjate palgal olev võimuleeri ruupor.