/nginx/o/2022/06/10/14616519t1h2cd3.jpg)
Pärast seda, kui Venemaa alustas Eesti sünnipäeval, 24. veebruaril Ukraina vastu täiemõõdulist sõda, oli juuni lõpuks Eestisse jõudnud ligikaudu 44 000 sõjapõgenikku. Võrdluseks: seda on umbes sama palju, nagu elab Pärnu ja Türi linnas kokku elanikke.
Paratamatult tekitab suur ja kiire sisseränne pingeid ja hirme nii kohalikes kui neis, kes Eestisse enda tahtest sõltumata − Ukraina ei soovinud sõda ega olnud selleks õieti valmiski − ootamatult ja teadmatuses jõudsid. Taasiseseisvunud Eesti lähiajaloos ei ole siia kunagi jõudnud nii kiiresti ja nii palju võõrast rahvast. Seega oli ühiskondlik närvilisus ja paine loomulik.
Riigikogu juures tegutsev mõttekoda Arenguseire Keskus koostas keset kuuma suve raporti "Vene-Ukraina sõja pikaajaline mõju Eestile. Rahvastik, lõimumine, väliskaubandus".
Eesti keele instituudi Sõnaveeb ütleb, et lõimumine või lõimimine tähendab ühe rahvusrühma ühinemist või liitmist teiste sama ühiskonna rahvusrühmadega. Lõimumine sõltub ühest küljest riiki saabuja kultuurilisest ja majanduslikust taustast, tema innukusest kohaneda ning teiselt poolt sellest, kas ühiskond on valmis ja võimeline uusi elanikke vastu võtma.
Vastuvõtjate avatus ja suhtlemisvalmidus on seda suurem, mida rohkem tajutakse sõjapõgenikke n-ö omadena.
Raportist selgub, et kõige olulisem sõjapõgenike lõimumist mõjutav tegur on põgenike võimalus oma kodukohta naasta. Teisisõnu, kui põgenik loodab ja eeldab, et ta peab võõras keskkonnas, antud juhul Eestis, toime tulema mõned kuud, võib-olla pool või kolmveerand aastat ehk ajutiselt, siis ei vaevu ta õppima eesti keelt ega kohandama end siinse kultuurikeskkonnaga, jäädes eelkõige suhtlema Eesti ukraina- ja venekeelse kogukonnaga.
Seetõttu ei nähta ka vajadust eesti keele õppimiseks või oma laste eestikeelsesse kooli (või lasteaeda) panemiseks. Sõjapõgenike seas on arvestatav hulk Ukraina passiga etnilisi venelasi, mõnigi neist ka paadunud putinist. Samas sõltuvad keeleoskusest ja suhtlusvõrgustikust põgeniku tööalased väljavaated.
Oluline tegur on sotsiaalsüsteemi võimekus: kas põgenikel on võimalik saada tuge keele- ja täiendusõppes, tööturule siirdumisel, lastehoius ja laste haridusteel. Senikaua, kuni riik ja vähemalt osa kohalikke omavalitsusi ei ole võimelised operatiivselt sedasorti teemasid lahendama, ei saa ladusast koosmeele kujunemisest rääkida.
Keskne lõimumise edutegur on kiirus. Kohaliku, st eesti keele kiire omandamine annab rohkem võimalusi tööturul, olles eelduseks erialasele, kõrgemalt kvalifitseeritud tööle asumisel. Senikaua, kuni põgenik ei oska kohalikku keelt, on paljude tööandjate uksed tema ees Eestis suletud. Ent keeleoskus on tähtis ka muudes riikides, seega pole Eesti mingisugune kiuslik erand.
Samas selgus raportis, et on kaheldav, kas Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem suudab lõimumisel piisavat tuge pakkuda ja põgenike vajadustele vastata. Pole kogemusi, oskusi ega eriti ka võimalusi. Kindlasti ei tohi põgenikega tegelemise arvelt soiku jääda kohalike elanike toetamine, abistamine ja õpetamine. Kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja hariduskorralduslik võimekus on tavaolukorraski küllaltki erinev ja kõikuv, saati siis seisus, kus mõnesse linna või valda lisandus isegi sadu põgenikke päevas.
Kiire ligipääs teenustele mõjutab põgenike innukust asuda tööle ja/või omandada riigikeelt. Üleöö puhkenud sõda, metsikused ja häving mõjuvad inimese vaimule, moraalile ja teotahtele. Võõras ümbrus peale selle. Esmase šoki ja sellele järgnevate emotsioonide järel saabub leppimine ja tekib motivatsioon tegutsemiseks. Põgeniku nn toibumine on üks lõimumise peamisi eeldusi, õigeaegne ja vajadustele vastav tugi toetab koosmeele teket.
Mis on moraal Eesti jaoks? Vaieldamatult on lõimumine kahepoolne kulgemine. Vastuvõtjate avatus ja suhtlemisvalmidus on seda suurem, mida rohkem tajutakse saabujaid n-ö omadena või tekib kogukonna müütilises mälus seos Eesti rahva Teise maailmasõja aegsete kannatustega.
Ukrainlaste ja Ukraina passiga venelastega on eestlastel ses mõttes lihtne harjuda, et tegemist on kristlastega. Kuigi oleme kesised kirikuskäijad, jagame siiski kaheldamatult ühist kristlikku kultuuriruumi. Viimase aastakümne peamine võõrtööjõud on Eestisse tulnud Ukrainast, kusjuures väga kohusetundlik ja kvalifitseeritud tööjõud. Elasime pool sajandit samas vägivaldses ja sõjakas riigis − sunniviisil ja vastumeelselt.
Eestlased on läbi aegade lävinud ukrainlastega. Eestis elas 2022. aasta alguses − enne sõja puhkemist − ligemale 16 000 Ukraina kodanikku. Kui võtta arvesse nii kodanikud kui need, kes on nimetanud oma sünniriigiks Ukraina, siis elab meie riigis ligemale 29 000 Ukraina päritolu inimest. Seega, sõjapõgenikke ei võtnud vastu mitte ainult kohalikud eestlased ja Kremli vaenulikust mõjutustegevusest "puhtad" venelased, vaid ka arvestatav hulk etnilisi eestistunud ukrainlasi.
Arvestades, et olukord oli kõigile − nii tulijatele kui vastuvõtjatele − uus ja ootamatu, võib mõningaid vastuolusid tekitada tunne, et põgenikke eelistatakse põliselanikele mõnede teenuste saamisel (sotsiaaltoetused, lasteaiakohad, arstiabi järjekorrad). Seda tunnet kütsid takka ka osa parlamenti kuuluvaid poliitikuid, kes levitavad Kremli vaenulikke narratiive ja sõnumeid.
Samuti tekitasid inforuumis vaenuliku fooni naistest ja lastest sõjapõgenike vastu eesti- ja venekeelsed isikud, kel pole vahet, kas jaurata COVIDi olematuse, vaktsiinide ohtlikkuse, Trumpi ülistamise või väljamõeldud Vene-Ukraina sõja teemal. Kuigi marginaalid, levitatakse nende emotsionaalseid postitusi tuhandete jagamiste abil. Paratamatult tekitab järjepidev valeinfo voog ja foon võõraste suhtes umbusku.
Seepärast peab nüüd ja praegu, alati, hindama, kas ja millist postitust lugeda, laikida ja/või levitada. Samm Kremli kasuliku idioodi tiitlini on lühike.