/nginx/o/2022/12/27/15046975t1hda06.jpg)
Viimastel nädalatel käiv tõmblemine, kus mitmed kandidaadid jänese kombel ühe erakonna nimekirjast teise hüppavad, on tavaline valimiseelne närvilisus, kus iga erakond püüab valimisteks kokku saada parimat võimalikku koosseisu. Maailmavaatega sellel väga palju pistmist pole, pigem püütakse aimatava tugeva häältetõmbe magneteid oma ridadesse saada.
Eelnevatel valimistel Ida-Virumaal kõigile pika puuga ära teinud Keskerakond jättis nimekirjast välja Ida-Viru piirkonna juhi Marek Kullamäe, kes on juba aastaid mõjunud partei peakontorile punase rätikuna oma otsekoheste väljaütlemiste tõttu. Nüüd on tekkinud absurdne olukord, kus selle partei kohalik liider osaleb valimistel konkureerivas nimekirjas. See on nii, nagu oleks mõni jalgpalliklubi oma mängija vastastele laenule andnud. Poliitikas erinevalt jalgpallist nii siiski ei tehta.
Küll aga tuleb sellestki loost välja, et valimisnimekirjade kokkupanemisel kerkib selgemalt esile, et mitmetele suurtele erakondadele on jutud Ida-Virumaa tähtsusest olnud õõnsad nagu tühjad pähklikoored. Nad pole piisavalt arendanud ja tugevdanud kohalikke parteirakukesi ning toovad nüüd taas valimistulemust päästma nii-öelda leegionäre. Tähendusrikas on ka näiteks see, et peaministripartei Reformierakonna üleriigilise nimekirja esimese poolesaja seas pole ühtegi Ida-Virumaal kandideerivat poliitikut. Öeldakse, et see on sisevalimiste aus tulemus. Aga see ongi aus peegel, mis näitab, et Ida-Viru pole tegelikult eriti tähtis olnud.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)