Mati Lukas: mõne aasta pärast tullakse Ida-Virumaa kutsehariduskeskusesse õppima ka mujalt Eestist

Mati Lukas usub, et Ida-Virumaa on hea paik ning kui siinne kutsehariduskeskus muutub nüüdisaegsemaks, tulevad siia kohalike noorte kõrval õppima ka noored mujalt Eestist ja välismaaltki. Foto: Erik Gamzejev / Põhjarannik

• Ida-Viru kutsehariduskeskuse kõige suurem probleem oli see, et ei tahetud tunnistada tegelikkust.
• Kui ma olen lubanud, et need eestikeelsed rühmad tulevad, siis ma need ka teen.
• Sel aastal loobusime 70 töötajast, kellest enamik on õpetajad.

Oma elus mitmeid koole loonud ja juhtinud Mati Lukas ütleb, et oleks võinud eelmisel suvel rahulikult jätkata pensionipõlves golfi mängimist, aga ometigi ütles ta "jah", kui haridus- ja teadusministeeriumi juhid teda Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktoriks kutsusid. Selle kooli olukord oli just saanud ministeeriumi järelevalve käigus hävitava hinnangu ja senisele juhtkonnale öeldi töökohad üles. Lukas ütleb, et püüab paari aastaga suunata Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse "õigele joonele", aga edasi peavad tulema tegutsema nooremad.

Miks te võtsite vastu ettepaneku tulla juhtima Ida-Viru kutsehariduskeskust, mille seis oli ministeeriumi järelevalve põhjal üsna nigel?

Otsustamine käis kiiresti, võib-olla kahe päevaga. Jah, oleksin võinud rahulikult golfi edasi mängida. Mul polnud ju seda [direktori kohta] vaja. See võib kõlada naljakalt, aga nostalgia argument oli tõsiselt määrav.

Peate silmas seda, et teie karjäär sai pärast kõrgkooli lõpetamist alguses samuti siinmail, Avinurme koolis, kus olite tol ajal Eesti kõige noorem koolidirektor?

Jah. Tookord Avinurmes oli ka raske, aga toona olin ma noor. [Lugege kõrvallugu]

Aga kui ma nüüd selle ettepaneku peale noogutasin, siis mõtlesin samas, et mida hullu nüüdki olla saab.

Ma olen terve elu erinevaid koole juhtinud, gümnaasiumidest ülikoolideni. Alati olen saanud sellise keerulise asja, mis on õnnestunud mõne ajaga õigele joonele suunata, ja siis on tulnud teised inimesed edasi tegema.

Ma sattusin olukorda, kus vana juhtkond oli suure käraga lahti lastud. Õppedirektorit ei olnud, aga kooli alguseni oli üks kuu aega.

Et oli vaba aega, siis mõni aeg varem kandideerisin sisekaitseakadeemia rektori kohale. Avalikus väitlusvoorus küsis keegi, et kui sisekaitseakadeemia oleks kutsekool, kas ma siis ka kandideeriksin. Ma ütlesin, et kutsekooli direktoriks ma nüüd küll ei kandideeri. Ja kaks kuud läks mööda...

Samas on Ida-Virumaa kutsehariduskeskus kutsekool, kus on 2300 õpilast ja sadu õpetajaid.

Kutsehariduse reformiga, kui tuleb neljas õppeaasta juurde, kasvab see kool paari-kolme aastaga umbes 3000 õpilasega kooliks.

Mida ministeerium teilt ootab?

Esimese asjana anti mulle lugeda ministeeriumi järelevalveakti, mis oli 40 lehekülge pikk. Selles oli 17 ettekirjutust, mille täitmise tähtaeg oli 1. september ehk kaks kuud.

Kõik see, mis puudutab igasuguseid tegevuskavasid, kordasid ja arengukavasid. Ütlesin, et mis siis on, ma teen selle korda. See ei ole probleem.

Ma sattusin olukorda, kus vana juhtkond oli suure käraga lahti lastud. Õppedirektorit ei olnud, aga kooli alguseni oli üks kuu aega. Arengukava ja tegevuskava ei ole. Aga pead 2300 õpilasega kooli 1. septembril taas käima panema.

Kristi Aron, kes on meil praegu õppedirektor, kandideeris tookord arendusjuhi kohale. Ta tuli Kunda koolist, kus õpib ka vene lapsi. Ütlesin talle, et kui sa oled olnud kooli direktor, siis milleks sa tuled arendusjuhiks. Pakkusin talle õppedirektori kohta ja ütlesin, et kui ta ei nõustu, lähen hauda. Õnneks oli ta nõus ja hakkasime tegutsema.

Kui sa räägid kõigile, et meil käib õpe 60 protsenti eesti keeles ja vaid 40 protsenti vene keeles, aga tegelikkus on 90 ja 10 protsenti vene keele kasuks, siis on jama majas.

Tegime arengukava, milleta ei oleks õppekavad hindamisele läinud, kiiresti valmis. Ministeerium kinnitas selle ära. Ma ütlesin, et teil ei jää midagi muud üle − kui tahate, et see kool edasi liiguks, siis pole midagi muud teha. Tänaseks on meil ettekirjutuse 17 punktist 15 täidetud.

Milles te selle kooli põhilisi probleeme pärast esmatutvust nägite?

Selle kooli kõige suurem probleem oli see, et ei tahetud tunnistada tegelikkust. Kui sa räägid kõigile, et meil käib õpe 60 protsenti eesti keeles ja vaid 40 protsenti vene keeles, aga tegelikkus on 90 ja 10 protsenti vene keele kasuks, siis on jama majas. Miks sa seda teed? Kui sa kogu aeg valetad, siis mingil hetkel käib pauk ja pead tunnistama, et asi on väga halb.

Me tunnistasimegi, et asi on väga halb. Aga mida me siis teeme? Hakkame otsast peale minema. Küsiti, et mida teha siis, kui õpetajaid ei leia. Ma ütlesin, et kui ei leia õpetajaid, siis ei saagi õpetada. Variant A on, et õpetad, ja variant B, et ei õpeta. Vahepealset varianti ei ole.

Kuidas te õpetajate küsimuse lahendanud olete?

Sel aastal loobusime 70 töötajast, kellest enamik on õpetajad. Kui tööalased nõuded on täitmata, siis ei olegi midagi teha. Uueks õppeaastaks otsime enam-vähem sama palju uusi inimesi, osa oleme juba leidnud.

Kuid mul on hea meel, et umbes 70 õpetajat on osalenud ka mentorprogrammis, kus neil nädalas korra või paar on sellised tunnid praktilises eesti keeles. See näitab, et need inimesed tahavad eesti keelt õppida. Neile, kes tahavad, on antud ka võimalus. Me ei maksa tuimalt kursusi kinni, kuid võime tagantjärele katta keeleõppe kulud, juhul kui on olemas tulemus.

Üldainete õpetajaid on lihtsam välja vahetada ja vahetangi. Kutseõpetajatega on keerulisem. Kust ma leian eestikeelse keevitusõpetaja või CNC-pingi õpetaja?

Kuid arusaadav on, et keelt ei õpeta ühe klõpsuga. Üldainete õpetajaid on lihtsam välja vahetada ja vahetangi. Kutseõpetajatega on keerulisem. Kust ma leian eestikeelse keevitusõpetaja või CNC-pingi õpetaja? Kui ma leiangi nad mujalt Eestist, siis kuhu ma nad siin elama panen?

Jõhvi tahame teha sellise õpilaskodu laienduse, mis oleks ühtlasi mujalt Eestist meil tööl käivatele õpetajatele pesa. Eskiisprojekt on tehtud, nüüd otsime koos ministeeriumiga raha ja küll me selle ka leiame ning hakkama saame.

Sillamäe ühiselamu kapitaalremondi hinnapakkumiseks tuli aga 8,6 miljonit eurot, seda raha ei võlu praegu kusagilt välja.

Seda ühiselamut renoveeriti ju üsna hiljuti?

Jah, ta tehti väljastpoolt kullakarvaliseks, aga seest on ta siiruviiruline. Kuid küll me saame selle ka korda, teeme korruste kaupa.

Minu süda ei lase Sillamäed kinni panna. Sillamäe õppehallid on suurepärase potentsiaaliga. Nad remonditakse ära, näiteks keevituse praktika toome Narvast, kus see oli väga kehvades tingimustes, Sillamäele. Otsime Sillamäele uut tõmbeeriala. Tõenäoliselt saab selleks droonide haldus ja ehitus ning käitlemine. Me tahame hakata õpetama selliseid erialasid, mis tooksid õppima noori kõikjalt Eestist.

Kuidas sõelute välja neid erialasid, mida õpetada ja mida tööjõuturul vaja on? Ühelt poolt räägivad ettevõtjad juba aastakümneid, et kutsekoolist ei saa piisavalt vajalike oskustega töötajaid, samas on kutsekoolidest kõlanud, et ettevõtjad ise ei ütle piisavalt konkreetselt, keda ja kui palju nad vajavad.

Me suhtleme ettevõtetega päris tihedalt. Sel aastal käisid meie lapsed praktikal 750 ettevõttes. Rahulolu meie õpilastega oli 4,54 viiepallisüsteemis. See oli üllatus. Ettevõtjatel tuleb arvestada ajalist intervalli. Kui nad täna ütlevad, keda nad vajavad, siis kahe-kolme aasta pärast saavad, aga mitte kohe. Meil ei ole töötajate ladu.

Oluline osa on ka töökohapõhisel õppel. Mitmed metalliettevõtted, kes otsivad häid töötajaid, saavad meie parimad endale. Teooria ja üldained saavad nad koolis kätte, aga praktika on ettevõttes.

Õiglase ülemineku fondi toel saame laboreid uuendada ja lapsed saavad õppida nüüdisaegses keskkonnas.

Kui mõne aja pärast ongi Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses valdavalt õpetajad, kes õpetavad eesti keeles, siis mida see kaasa toob, kui suurem osa õpilastest neist aru ei saa, sest põhikoolides pole nad eesti keelt selgeks saanud ega saa sellest, mida õpetaja eesti keeles räägib, suurt midagi aru?

See on tõsi. Õpetajate väljavahetamine on juhitav protsess. Võin ju mõelda, et kui raha on, lasen lahti kõik, kes ei vasta nõuetele, ja leian uued. Aga mis edasi saab? Keda need eesti keeles õpetavad õpetajad õpetama hakkavad ning mis selle õpetamise tulemus on? Võlusõna on järjekindlus. Kui oled ütelnud, et nii teed.

Meilt on küsitud, et kui ettekirjutuse täitmise tähtaeg lõpeb ära, mida me teeme siis nende õpetajatega, kes ikka piisavalt hästi eesti keelt ei oska. Plaan B on, et paneme B2-keeletasemega õpetajale kõrvale eesti keelt oskava tugiisiku, kes aitab. Ka lapsed peavad aru saama, et nendele endile on see oluline, et nad suudaksid eesti keeles õppida ja suhelda. Nende tulevik sõltub sellest.

Töötukassa Ida-Virumaa osakonna juht Anneki Teelahk ütleb, et ka Ida-Virumaal jääb aina vähemaks neid töökohti, kus on võimalik eesti keelt oskamata tööle saada.

Täpselt nii ongi. See tuleb ka lastele selgeks teha.

Aga ka nende vanematele, kel on selle hoiaku kujundamisel suur mõju?

On. Vene laste puhul eriti ka vanavanemate mõju. Jällegi, tuleb olla järekindel ja põhimõttekindel. See ei olegi kellegi kiusamiseks. Lastele hakkab see kiiresti külge, kui nad tahavad õppida eesti keeles, siis poole aasta või aasta pärast saavad nad eesti keelest väga hästi aru. Niikaua painutad.

Kui mina tulin, oli jäänud vaid üks eriala, mida sai 100 protsenti õppida eesti keeles. See oli juuksuri eriala. Uuel õppeaastal avame me 16 eriala, kus saab õppida täielikult eesti keeles.

Teistpidi oli kurioosne olukord, kui Eesti riigi hallatavas Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses oli eesti keeles võimalik õppida vaid üksikuid erialasid.

Kui mina tulin, oli jäänud vaid üks eriala, mida sai 100 protsenti õppida eesti keeles. See oli juuksuri eriala. Uuel õppeaastal avame me 16 eriala, kus saab õppida täielikult eesti keeles.

Plaan on lisada igal aastal 15 eestikeelset eriala. Meil on praegu 105 õppekava. Kolme aasta pärast peaks ligemale pooltes õpe käima 100 protsenti eesti keeles.

Ei tohi järele anda. Aasta tagasi esitleti venekeelset õpet kui kooli tugevust. See ei ole tugevus. Sa jätad vene lapsed võimaluseta õppida keeles, mis tagab neile töö ja tuleviku.

Kui paljude aastate jooksul on kujunenud teadmine, et Ida-Virumaal ei ole võimalik eesti keeles kutseharidust saada, siis kuidas nüüd, kui need võimalused tekivad, eestikeelseid rühmi täis saada?

Hiljuti rääkisin sellest kantsleriga. Ma ütlesin, et kui ma olen lubanud, et need eestikeelsed rühmad tulevad, siis ma need ka teen. Kui vaja, siis maksame ka peale.

Olgu või kaks õpilast rühmas?

Mis sellest? Lubasin ja teen. Õnneks on tegu nii suure kooliga, et meil likviidsust jätkub ja selleks me raha kellegi käest küsima ei lähe. Millise signaali ma annaksin, et kuna grupid ei tulnud täis, siis me ei õpeta? Mida me siis teeme? Ei saa niimoodi. Ka lastevanematele jääb kindlustunne, et see asi tehakse korda. Ma arvan, et need grupid tulevad täis. Kui ei tule kohe esimesel aastal, siis teisel või kolmandal.

Ma olen ka ministeeriumis öelnud, et püüan kahe aastaga seada selle kooli õigele joonele, aga siis tuleb leida noor mees, kes möllab edasi. Püüan ära teha asjad, mis on juhitavad, aga kõik ei ole juhitav.

Näiteks kui lähiaastatel eesti keele õpetamine Ida-Viru linnade põhikoolides oluliselt ei parane?

Just nii. Meie lõikame neid vilju. Kui leitakse, et kutsekool peab nad ikkagi vastu võtma, siis ongi meil vene keele kuvandiga kutsekool. Ei maksa imestada, et eesti lapsed ei taha sinna minna. Kuigi kui vaadata nendesse uuematesse laboritesse, mis siin on, siis ka mina füüsikuna vangutasin pead, et siia on ikka tublisti raha pandud ja nii häid tingimusi õppimiseks on vähestes koolides.

Lapsi tasub rohkem kutsuda neid õppimisvõimalusi vaatama. Meie kooli koduleht on täielikult eestikeelne. Kui tahad eesti keeles õppida, siis tule ja õpi.

Aga ei saa öelda, et hoiakute muutmine on käinud lihtsalt. Võitlust on olnud kõvasti.

Ka kooli sees, kus osa töötajaid leiab alati põhjuse, miks muutusi teha pole võimalik?

Täpselt nii see oligi. Osa inimesi on ju ka suurepärased intrigandid selles osas.

Kust olete leidnud Ida-Virumaa kutsehariduskeskusesse uusi inimesi?

Paljud on tulnud väljastpoolt maakonda ja paljud elavad ka meie õpilaskodudes. Osa on leidnud ka korteri, osa sõidab edasi-tagasi. See lisatasu, mis makstakse Ida-Virumaal eesti keeles õpetajatele, on olnud arvestatav argument. Aga sellega lahendad reeglina üldainete õpetajate probleemi. Keele- ja kvalifikatsiooninõuetele vastavate kutseõpetajate leidmine nõuab rohkem aega. Midagi ei ole teha.

Samas on meie õpilased võitnud suurepäraseid auhindu erinevatel konkurssidel ja aladel. Väga tublid on need, kes tahavad ja kasutavad võimalusi.

Jõhvi kavandatav filmilinnak vajab samuti noori, kel on oskusi nendele atraktiivsetel erialadel. Osa erialasid saaks õpetada ka kutsehariduskeskuses?

Jah, teeme juba selles osas koostööd. Soomes Joensuus õpetatakse kutsekoolis lavameistreid, heli- ja valgustustehnikuid ning mitmeid muid filmiproduktsiooni ja multimeediaga seotud erialasid. Suure tõenäosusega toome samuti sellised erialad sisse.

Teeme Jõhvi ka väikse videostuudio, et toota seal digitaalseid õppematerjale. Multimeedia on juba praegu meil üks populaarsemaid erialasid.

Kutsehariduskeskuse lõpetab igal aastal suur hulk juuksureid, kokki, kondiitreid ja teisi teeninduserialade esindajaid. Samas päid ja suid jääb Ida-Virumaal iga aastaga vähemaks. Kui palju te jälgite, kas ja kuhu lõpetajad tööle asuvad?

Minnakse erinevat teed. Osa püüab ise ettevõtjaks saada, visamad lähevad edasi õppima. Need, kes pettuvad, otsivad mõne uue tegevuse. Mõni laps on küll kokaks õppinud, aga mis sa teed, kui ta nüüd on jõudnud arusaamiseni, et pole nõus kell viis hommikul tööle minema.

Olen üsna veendunud, et kolme aasta pärast on meil kaks-kolm sellist eriala, mida tahetakse tulla õppima mujalt Eestist, kuna mujal neid õppida ei saa ja teiseks on need kvaliteetsed.

Seadus ei luba praegu kedagi kutsekoolist välja visata. See, et ta õppetööga hakkama ei saa, ei lähe põhjusena arvesse.

Mida selliste noortega teete?

Meil on tööl viis tugiisikut. Need inimesed käivad nende noorte kodudes ja suhtlevad. Kui on õpiraskused, siis püüavad uurida põhjusi ja aidata. Teed, mis sinust oleneb, et see inimene järje peale aidata. Kui see õnnestub, on kergem nii sel inimesel kui ka ühiskonnal.

Milliseks võiks Ida-Virumaa kutsehariduskeskus teie ettekujutuses lähema kahe-kolme aasta jooksul muutuda?

Me tahame, et kolme aasta pärast oleks see selline hübriidkool, kus saab õppida nii elukutset kui omandada keskharidust või soovi korral ka ainult keskharidust.

Soovin, et see muutuks rahvusvaheliseks kooliks. Meil toimub praegu Erasmuse programmi kaudu õpilasvahetusi, aga meil oleks vaja ka seda, et välisõpilased tuleksid omandaksid siin kas üksikuid mooduleid või terveid kursusi.

Olen üsna veendunud, et kolme aasta pärast on meil kaks-kolm sellist eriala, mida tahetakse tulla õppima mujalt Eestist, kuna mujal neid õppida ei saa ja teiseks on need kvaliteetsed.

Tahan kindlasti, et kogu õpe oleks meil ka digitaalne. Investeerime õppelaboritesse piisavalt palju, et tagada õppe nüüdisaegsus. Õppe digitaliseerimine on ka üks osa eestikeelsele õppele üleminekust. Kui õpetajaid on vähe, siis on võimalik teha kvaliteetseid e-kursusi. Ülejäänud aja tegeleme õpitu praktilise rakendamisega. Saab võtta tööle e-õpetajaid, kes ei olegi Ida-Virumaal, vaid elavad kusagil planeedil Maa ja teevad suurepäraseid kvaliteetseid e-kursusi laitmatus eesti keeles. Meie videostuudios on olemas spetsialistid, kes aitavad selle tehniliselt salvestada, õpetaja peab kirjutama vaid skripti.

Peame suutma pakkuda õpetajatele ka turvalist ja kvaliteetset elamispinda.