Emakeelepäeva puhul räägitakse kohalikest keeltest

Eva Koff pälvis 2018. aastal romaaniga "Sinine mägi" aasta kirjaniku tiitli. Foto: ERR

Emakeelepäeva tähistatakse Jõhvi keskraamatukogus lausa kahe üritusega: teisipäeval, 12. märtsil kell 14 on külas kirjanik Eva Koff, kelle seni viimane romaan "Sinine mägi" oli mullu maakonna raamatukogude laenutuste edetabelis 3. kohal, ja kolmapäeval, 13. märtsil kell 14 esineb raamatukogus Viru murret uurinud Suokass, kes loeb virukeelseid luuletusi oma luulekogust "Tagassi inglite juure".

Viru luuletaja Suokass − kodanikunimega Kristen Suokass (sünd. 1975) − on üks vähestest, kes on Viru murret uurinud.

Autor on üles kasvanud Lääne-Virumaal Simunas ning sealt pärineb ka keel, milles ta mõtleb, räägib ja kirjutab. Kohtumisel Jõhvi raamatukogus räägib Suokass viru keelest, selle ajaloost ja pärimusest. Samuti loeb Suokass virukeelseid luuletusi oma luulekogust "Tagassi inglite juure" (Henrik OÜ, 2014).

"Tahtmata olla manihvestieriv, näpuga näitav, otseselt õpetav. Kogunend viimasse kümne aasta juoksul, värskёimad mullusügisesed. Midagi ma siiski tahan − tõsta virulaste (ja ka teiste) enessetiadvust ja kieleuhkust, julgust rёёkida ja kir´rutata oma emakieles," ütleb autor oma luulekogu kohta.

Suokass lubab Jõhvis rääkida keelest ja selle olulisusest. "Räägin, miks on vähemalt hea teada kohalikust keelest. Räägin ka kirjakeelest, mis asi see tegelikult on. Räägin, miks olen murdekeele entusiast, ja ärgitan ühtlasi oma juurikatega tegelema − oma keelele otsa vaatama, kuulama ja otsima; tegelikult selle üle uhkust tundma. Inimestel võiks olla ülesanne panna suisa paberile kirja oma esivanemate murdesõnu ja väljendeid ning edastada need Viru instituudile, kes tegeleb nende kogumise ja kaardistamisega," räägib Tartus tudeerinud eesti filoloogia haridusega mees, kelle enda keele juured on Viru-Jaagupi ja Simuna kandis.

Kaja Toikka Lüganuse kihelkonnast juba tegeleb rannakeele sõnaraamatu koostamisega ja Suokass on veidi kiivas, et rannakeelel läheb hetkel natuke paremini kui tema edelaviru keelel.  

"Meie kirjakeel on nagu Frankensteini koletis, kuhu on kõikjalt üle Eesti külge poogitud sõnu, ja mööndustega saab seda tehiskeeleks nimetada. Kirjakeel käesoleval kujul pole kunagi eksisteerinud, vaid prääga on tegu meie suure ühiskeelega. Selleks nähti ka väga koledasti vaeva − keelati õpilastel koolis kohalikku keelt rääkida. Seda müüti, et mõni sõna on vale, peaks püüdma murda. Just nimelt peab nõnnamoodi rääkima.

Oleneb muidugi kohast. Ametlikku dokumenti täites võiks olla kirjakeel, aga muidu suhtlemisel tuleks rõhutatult kasutada oma kandi keelt, selle elemente, mis veel säilinud on. See rikastab! Ega kirjakeel ole samuti mujalt tulnud, kui kohalikest keeltest kokkuõmmeldud. Kõik sõltub sellest, kust üks keelemees või -naine ise pärit on. Sellest, kes on reegli või raamatu loomise juures olnud, sõltub ülipalju − nende kodukandi keel on kirjakeele loomisel kaasas olnud, selle jupid pannakse sinna sisse. Me keegi ei saa lahti oma juurikatest ja − jumal tänatud," räägib Suokass.

Eva Koff (1973) on eesti kirjanik ja õpetaja, kes lõpetas 1991. aastal Tallinna reaalkooli ning 1996. aastal Tartu ülikooli bakalaureuseõppe prantsuse keele ja kirjanduse alal. Lisaks vabakutselisele tööle kirjanikuna on ta töötanud prantsuse keele õpetajana. Tema seni tuntuim ja tunnustatuim romaan ongi "Sinine mägi" (Varrak, 2017), mis kandideeris mullu ka Virumaa kirjandusauhinnale ja pälvis Eesti kirjanike liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise koha.