Vabadussõja sangarid oleks ka eelistanud vereta tulnud vabadust

Alo Lõhmus Foto: SCANPIX

27. Virumaa kirjandusauhinna pälvis Alo Lõhmuse raamat vabadussõjast. Kuidas ajaloolase haridusega 41aastane ajakirjanik selleni jõudis ja mida tema raamat võiks meile praegusel suhteliselt äreval ajal õpetada?

Iga korraliku ehitise aluseks on vundament. Teie äsja 27. Virumaa kirjandusauhinna pälvinud raamat "Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal" kõnelebki vabadussõja algusest, selle vundamendist. Kuidas selle raamatuni jõudsite? Miks see teema teie arvates praegu aktuaalne on?

Mingil kummalisel moel on see teema mind juba pikemat aega kutsunud. Juba keskkoolipoisina kirjutasin uurimistöö oma kodukoha Rannu − jutt on Tartumaa Rannust − vabastamisest 1919. aasta jaanuaris. Aastaid tagasi aga avastasin enda jaoks vabadussõja ajaloo komitee fondi rahvusarhiivis. Sinna on koondatud vabadussõjas käinud meeste kirju, päevikuid ning sõja järel kirja pandud mälestusi. Neid on seal tohutu hulk. Kasutasin neid mõnes leheloos, kuid tajusin, et neis on materjali ka suuremaks käsitluseks. Aastad aga läksid, mõttest palju kaugemale ma ei jõudnud. Olin kaua aega hädas sobiva vormi otsinguga: kas see peaks olema akadeemiline, publitsistlik või hoopis mingi moodne kollaaž... Siis võtsin 2013. aastal lõpuks kätte ja hakkasin lihtsalt kirjutama. Ning mida rohkem teksti kogunes, seda kuumemaks läks olukord maailmas! Kui peatükid hakkasid juba kuju võtma, puhkesid Krimmi sündmused. Kui tekst jõudis toimetajateni, oli juba selge sõda lahti. Ma ei oska öelda muud, kui et küllap tekst ise teadis, et just nüüd on õige aeg, ja seepärast ta just nüüd lõpuks lasigi end sõnastada.

Kõik raamatuarvustused märgivad, et tegu on kõige muu kui propagandaraamatuga. Ajalehe Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski kirjutab: "Lõhmuse aus ülevaade Eesti poole tehtud mahalaskmistest ja säärase raamatu ilmumine näitab ühtlasi ilmekalt, kui erinev on praeguseks ikkagi kujunenud ajaloosse suhtumine Eestis ja Venemaal." Samas olete ka mulle varem meelde sööbinud väga Eesti-meelse autorina. Olete end kunagi tabanud tahtmiselt midagi ilustada, et... kõlaks ilusamalt?

Ma olen ajaloolase haridusega ajakirjanik. Mõlema elukutse peamine tööjuhis ja kreedo on: tuleb püüelda tõe poole, andes endale samas aru, et lõplik tõde ja absoluutne objektiivsus on saavutamatud. Vead, eksimused, infopuudusest tekkinud lüngad on paratamatud. Kuid tõepüüdlusest ei tohi loobuda, teadlikult ilustada või valetada ei tohi.

Jah, ma pean ennast ka väga Eesti-meelseks inimeseks ning see on teine põhjus, miks raamatut kirjutades ei ilustanud ma midagi. See ei oleks aus ka vabadussõja sõdurite endi vastu. 1919. aasta alguses tuli tõesti ette vangide tapmist ka Eesti vägede poolt. Aga mis neil üle jäi? Kui soomusronglased oleksid jaanuaris hakanud vange konvoeerima, toitma ja valvama, oleks pealetung takerdunud. Inimlikult seisis nende ees põrgulik dilemma ning nad lahendasid selle, võttes enda hinge peale veretöö, et tulevased põlved võiksid elada vabas Eestis. Mitte ainult suremine, vaid ka tapmine on ränk asi. See on üks osa kallist hinnast, mida vabadussõjalased meie tänasegi priiuse eest maksid. Aus on sellest rääkida, mitte ilustada vabadussõda mingiks jalutuskäiguks looduses. Vabadussõjalaste meeleheitliku käitumise taustaks olid muidugi punaste endi võikad veretööd.

Rääkige veel, kuidas toimus töö allikatega. Raamatu põhjal jääb mulje, et see pidi olema tohutu, samas on tulemuses kergust ja nõtkust.

Lugesin kirju, päevikuid, mälestusi. Kui mõni neist järsku käivitus, silme ette kerkis visuaalne pilt, siis valisin ta oma potentsiaalseks allikaks. Seejärel hakkasin teistest dokumentidest ja ajalookirjandusest otsima faktilist sõrestikku, et veenduda, kas mälestuskatkendis või kirjas kirjeldatu võib ka tõele vastata. Ega see kerge olnud, sest nagu ütleb ka raamatu ajalootoimetaja Urmas Salo, on paljud asjad vabadussõja kohta tänaseni teadmata. Kuidas üks või teine lahing täpselt kulges, jääbki nähtavasti lahtiseks. Aga algusest peale oli mul selge, et tahan näidata vabadussõda mitte staapidest nähtuna, vaid lihtsate sõdurite ja tsiviilisikute silme läbi.

Palju on abi olnud päevikutest/kirjadest? Kas meie aeg on selle võrra vaesem?  Me ju saadame ainult elektronkirju. Millega tuleviku ajaloolased tööle hakkavad?

Olen ise ka sellele mõelnud. Võib-olla luuakse tulevikus mingid elektroonilise arheoloogia meetodid, mis võimaldavad "välja kaevata" näiteks 2002. aastal saadetud ning seejärel kustutatud e-kirju ja lühisõnumeid. Ent isegi kui nad välja kaevatakse, on enamasti tegu ju lühisõnumitega. Pikkade, ülevaatlike ja pihtimuslike kirjade kirjutamise komme on hääbumas, aga just sellistes kirjades avaldub inimese mina, tema suhe ümbritseva maailmaga. Raamatu lõpus on kaks sellist sõjakirjavahetust. Mulle endale tundus neid lugedes, nagu saanuks ma nende autoritega isiklikult tuttavaks. Kas meie säutsud võimaldavad sellist tutvust tuleviku inimestega, eks see kunagi selgub.

Raamatus kohtab palju vene nimesid ja tegu pole n-ö vaenlaste loendiga. Vabadussõjas sõdisid Eesti Vabariigi eest ka venelased. Näiteks kohe raamatu alguses mainitakse 15aastast Narva gümnaasiumi õpilast Vjatšeslav Rimski-Korsakovi, kes paistis silma 1918. aasta novembris erilise sõjakusega Eesti poolel võideldes. Ühtlasi mainitakse, et ta langes järgmise aasta jaanuaris punaste kätte vangi ja hukati. Kas "Priius, kallis anne" võiks ilmuda ka venekeelsena?

Minu poolest küll, miks mitte! Vabadussõda ei peetud ju venelaste, vaid punaste vastu. Rahvuslikku vimma tunti hoopis sakslaste vastu ning see vimm valati välja Landeswehr´i sõjas, mis jääb raamatu ajaraamidest väljapoole. Tõsi on ka see, et eriti sõja algetapis oli punaste poolel palju eestlasi. See oli keeruline aeg. Me keegi ei saa olla kindlad, milline oleks meie endi meelsus, kui me satuksime 1917. või 1918. aastasse ning meil oleksid ainult need teadmised, mis toonasel inimesel olla said. Poole valik sõltus sotsiaalsest taustast, lugemusest, sageli aga ka lihtsalt sellest, millise poole valis su sõber või naabrimees. Keegi Kuperjanovi partisan on öelnud, et me oleksime hoopis punastega, kui nad oleksid õiged sotsialistid, aga nad ju ei ole sotsialistid, vaid röövlid!

Olite 24. veebruaril Jõhvis presidendi vastuvõtul. Kuidas meeldis kõne ning etenduse ja vastuvõtu esteetika?

Presidendi kõne oli tõeliselt siiras ja kaasahaarav. Etendus oli üllatav, palju sõltub selle hindamisel muidugi isiklikust maitsest. Vähemalt piinlik ei olnud kordagi! Ning Jõhvi kontserdimaja ise − olime naisega seal esimest korda − jättis väga hea mulje, väga ilus ja hubane saal!

Nüüd olete seotud Virumaaga kirjandusauhinna läbi, aga milline on olnud Rannu poisi suhe selle maakonnaga varem? Millisena see maakond teile tundub? Millest see pilt on kokku pandud?

Mu naise sugulased elavad Iisakus, sealsed seenemetsad ja Kauksi rand on mulle tuttavad ning armsad. Oleme teinud väljasõite ka Ida-Viru teistesse piirkondadesse. Just sel talvel oleme mõelnud, et päris mitu aastat on mööda läinud viimasest Ida-Viru retkest, peaksime sel kevadel jälle ühe pikema tuuri tegema! Ida-Virumaa on pööraselt põnev maakond: Peipsi, Alutaguse metsad, rabad, Narva jõgi, Narva-Jõesuu, tuhamäed, pankrannik. Ta on nagu teine Saaremaa: mereline, vaheldusrikka loodusega, muust Eestist pisut eemal seisev ja just seetõttu ligitõmbav.

Mis puutub Lääne-Virumaasse, siis oleme ju kõik loitsinud: Virumaa ja Pandivere, sinu eest ma pandin vere!

Teil on ajaloolase haridus. Mis tõi teid ajakirjanduse juurde ja kellena te ennast ise identifitseerite?

Ajakirjanduse ja ajaloo vahel olen kõikunud juba aastakümneid. Ma veel mõtlen, kelleks saada - olen ju alles 41aastane.

Nagu ka raamatust "Priius, kallis anne" ilmneb, on priius luksus - nagu kogu meie kultuur. Valimisrallil polnud kultuuriteemad sugugi kõrgel kohal - polnud üldse kuulda, võib pigem öelda. Mida see näitab? On meie kultuuriga kõik nii hästi?

Kvantitatiivselt pole sellist aktiivsust eestikeelsete raamatute kirjastamisel või eestikeelse teatri ja filmide tegemisel ju kunagi varem olnud, järelikult elame praegu eesti kultuuri kuldajal. Kultuuriteemade puudumine valimiskampaanias ongi ehk märk sellest, et suuri probleeme ei ole. Hoidku taevas selle eest, et parteid ja riik hakkaksid kultuuri kuidagi juhtima ning suunama! Riiklik sekkumine Tartu holokausti-näituse sisusse on hoiatav eeskuju. Tegu polnud ju mingi "humoorika" näitusega, naljaviskamisega holokausti üle, vaid vastupidi, valusa ja lõikava näitusega. Kuid riik jäi uskuma meediamulli "naljategemisest" ning see lõppes näituse sisu muutmisega.

Kas edu kirjandusvallas tiivustab? Mis võiks järgmisena kaante vahele jõuda?

Uudis Virumaa kirjandusauhinna saamise kohta lõi pahviks. Sõna otseses mõttes võttis jalad nõrgaks. Kuulumine ühte nimistusse Jaan Krossi, Mats Traadi, Mihkel Muti, Valdur Mikita ja teiste seniste laureaatidega loomulikult tiivustab. Nagu vanasti niisugustel puhkudel öeldi: tahan teha kõik, et seda usaldust õigustada. Mõned mõtted edasiseks on. Aga ma ei oska ega julge neid veel kirjeldada. Tänapäeva ajakirjanduses on ju nii, et loo ideest tuleb esmalt koosolekul rääkida, see toimetajatele n-ö maha müüa. Olen sellega alati hädas olnud. Ideed enneaegselt kirjeldades võib selle kergesti ära rikkuda, ta lõpetab arenemise.

Mis raamatuid võib leida teie öökapilt? Milline on isiklik raamatukogu?

Praegu loen uuesti üle Tšehhovi kogutud teoseid, esimene kord lugesin neid vist 15 aastat tagasi, nii et just paras intervall. Vene ja soome kirjandus on mulle olulised. Mihhail Bulgakovil, Sergei Dovlatovil, Viktor Pelevinil, Väinö Linnal, Antti Tuuril, Arto Paasilinnal, Kjell Westöl, Tove Janssonil on mu riiulis oma sektsioonid.

Aga alati tulen ma tagasi Tammsaare ja Lutsu juurde. Mu e-lugeris on eraldi sektsioonid just neil. Tammsaare on terve universum, Luts aga on vist suurima loodusliku andega kirjanik üldse, kes meil iial olnud. Lutsu suurus väljendub muu hulgas ka selles, et isegi tema ebaõnnestunud teostes, haltuurades helgivad vastu puhta kirjandusliku kulla sooned.

Ei saa öelda, et "Priius, kallis anne" oleks sõjavastane, sest sõdimata poleks meil Eesti Vabariiki.

Mine tea, võib-olla siiski on ka pisut sõjavastane! Ma vähemalt loodan. Raamat näitab, et vabadussõda oli sõda nagu iga teinegi, sõda aga on alati kole õnnetus. Nendele, kes vabadussõjas noorena surid või sinna oma tervise jätsid, oli vabadussõda õnnetus. Ühel konverentsil juhtis Mihkel Mutt tähelepanu sellele, et Joosep Tootsist on "Sügises" saanud endasse tõmbunud ja pisut nagu liimist lahti olev "kroonu onu", kes on kontakti ümbritseva eluga kaotanud. Lutsu tekstist selgub, et Toots käis maailmasõjas ja seejärel vabadussõjas ega tulnud neist enam iseendana tagasi, tast sai "kadunud põlvkonna" esindaja. Seetõttu valisingi raamatu motoks Tootsi hoiatavad sõnad oma pojale... Küllap oleksid ka vabadussõja sangarid olnud õnnelikud, kui saja aasta eest oleks iseseisvus saavutatud samasuguste rahulike vahenditega, nagu see juhtus teisel korra. Ja seda enam on põhjust tänulikud ja õnnelikud olla meil.

Kui suureks peate praegu ohtu meie iseseisvusele? Mis on suurimad ohud ja mida peame tegema, et neid ohte minimeerida?

Hiljuti tsiteerisin Maalehes Lennart Meri sõnu: suurimaks ohuks on meie endi laiskus ja rumalus.Nii ongi, minu laiskus ja rumalus on mitte ainult nuhtlus mulle endale, vaid oht ka Eestile. Peame igaüks püüdma oma rumalust vähendada. Üks võimalus selleks on raamatute lugemine.