Seitse aastat hüppepositsioonis

Rahapuudusel püsiekspositsiooni väljavahetamist aastaid edasi lükanud Andres Toode tõdeb, et kui muutusi ei tule, siis on Narva muuseum lõpuks kogu täiega nagu muuseum muuseumis. Foto: Matti Kämärä

Kas turistile piisab Narva linnuse õuel nokitsevatest käsitöölistest või tahaks ta seal näha Karl XII ja Peeter I? Kas Narva muuseumi nõukogudeaegne püsiekspositsioon veel kedagi huvitab? Küsime 11 aastat Narva muuseumi juhtinud Andres Toodelt, mida tema arvab.

Linnuse põhjaõuel tegutsev käsitööliste ajalookeskus pole iseenesest paha mõte, aga... Keda huvitab 17. sajandi käsitööliste hall argipäev linnuses, kus turistidega võiksid tegelda hoopis uhkes mundris Karl XII ja Peeter I? Kus võiks paari õnnetu kahuri asemel olla relvi seinast seina? Miks te sõjaajaloo teemale ei rõhu? Liivi sõda, Põhjasõda, esimene ja teine maailmasõda? Selle asemel pakute te suviti käsitööliste nokitsemist.

Tegelikult me pakume mõlemat. Narva kõige tuntum üritus on ju linnuse õuel toimuv Põhjasõja Narva lahing.

Jah, aga see toimub tähtsündmusena üks kord aastas. Karl XII ja Peeter I aegseid mundreid võiks siin inimeste seljas näha iga päev. Ma annan teile nõu, täiesti tasuta kusjuures!

Ei noh, kõik võiks olla, vetsupott võiks ka kullast olla, iseasi, kas me selle välja veame. Me ei taha olla ainult sõjaajaloomuuseum, kuigi jah, kuna me asume linnuses ja linnus on militaarehitis, siis...

... siis eeldakski siin näha enamat kui käsitööliste argipäeva. 

Tuleb ka see. Meie tulevikuplaanid ongi seotud sellega, et me näitame ja räägime sellest, kus me asume: linnusest, tema ajaloost, tema peremeestest, tema ehitusest, tema ümberehitustest, siin toimunud sõjasündmustest jne. Narva linna ajaloo eksponeerimiseks leiame edaspidi koha mujal, kus see oleks linnaga rohkem seotud. Praegu ongi probleem selles, et turist näeb küll juba eemalt keskaegset linnust, kuid linnuse ajalugu on muuseumis eksponeeritud minimaalselt.

Turist ei tule tutvuma linnuse ajalooga. 

Tõsiselt või?! Mina olen küll turistina seda teistes riikides teinud.

Te olete ajaloolane, mitte tavaturist. Turist tuleb elamust saama. Talle sobib, kui on vähem juttu ja rohkem tegevust. 

Üks ei välista teist. Me võime elamuse tekitamiseks panna õuele vaateratta püsti, aga me võime elamust pakkuda ka linnuse ajaloo tutvustamise kaudu, mida  kavatsemegi teha. Muidugi on turism paljuski elamuste põhine, ka minu linnustega tutvumine on olnud elamuste turism. Kuid elamus ei pea olema haridust välistav nauding.

Seda muidugi, kuid ajalootundi nagu koolis ei tahaks enam korrata. 

Me ei kavatsegi seda teha. Me tahame, et meie teenuste ampluaa oleks lai, võimaldades arvestada erisuguste soovide ja vajadustega. Et siin oleks igaühele midagi tema teadmiste ja võimete järgi. Me tegeleme praegu sellise kontseptsiooni väljatöötamisega.

Narva muuseum kuulutas hiljuti koos Eesti arhitektide liiduga välja konkursi, mis tundub olevat midagi väga põhjapanevat.

Arhitektid, kes on harjunud planeerima uusi ehitisi, ei saanud alguses aru, mis konkurssi me teeme, kui linnus on juba olemas. On küll, kuid me pole saanud kogu linnust kasutusele võtta, sest kolmandik sellest on pärast sõda siiani taastamata. See pärsib meie tegevust, sest turistide loogilised liikumisrajad on katkestatud: ajutised telliskiviseinad on ees. Meil pole võimalik turiste viia ei müürikäikudele ega võlvlagedega keldritesse. Sinna praegu lihtsalt ei pääse, kuid see kolmandik on linnuses just see kõige põnevam osa.

Teine probleem on see, et Narva linnus on õnneks üsna tervikuna säilinud, kuid 50 protsenti linnuse kivikehandist on tegelikult rekonstruktsioon, sest sõjajärgsed ehitustööd polnud eriti täpsed.

Teie ajaloolasena tahaksite muidugi, et kõik oleks väga autentne.

Mul on selles ambivalentne seisukoht, sest ajaloolasena ma ei poolda koopiate tegemist, aga muuseumijuhina on mul hea meel, et Narva linnus on märksa paremas korras kui Ivangorodi oma. Ma pean neid kahte vastandlikku seisukohta enda sees kogu aeg lepitama. Üks asi on olla hea teoreetik, teine asi on juhtida kompleksi, kus on vaja turiste teenindada ja ka linnarahvale midagi pakkuda. Ja siit see teine probleem tulenebki, sest kuigi linnuses on ruumi palju, pole ühest tiivast teise minek üldsegi lihtne, sest selle n-ö metsiku restaureerimisega on tekitatud logistikas palju segadust. Selle lahendamine on üsna kõva pähkel.

Selle pähkli peavadki arhitektid katki hammustama?

See on üks ülesanne, aga neid on veelgi. Näiteks oleks vaja avada linnusesse sissepääs ka jõe poolt ning ehitada vanalinna ja linnuse vahele sild. Nende vahemaa on kõigest 100 meetrit, kuid tollitsooni pärast tuleb praegu teha 1,5 km ring.

Siis on vaja leida läänehoovile sobiv lahendus.

Kas läänehoov on see, kus tsiklimehed peavad juba mitmendat suve kokkutulekut ning kus on korraldatud ka hobuste takistussõidu võistlusi?

Jah. See, et läänehoov on praegu lage, on ühest küljest hüve ja õnnistus, sest seal saab korraldada massiüritusi. Samas on see hoov ürituste vahepeal masendavalt lage.

Absoluutselt. Me seisime seal fotograafiga ennist nagu kaks pisikest kriipsujukut, ümberringi ei kedagi ega midagi.

Jah, nii et teisest küljest peaks see lääneõu olema ikkagi ka ürituste vahepeal atraktiivne. Seega on neid lahendusi, mida tuleb otsida, palju ning need peavad olema 700 aasta vanuse ehitise väärilised − sellised, mille pärast poleks piinlik ka saja aasta pärast. Sellepärast tulebki korraldada konkurss ning kaasata arhitekte.

Narva ja Ivangorodi linnus on teinud piiriülest koostööd, mis on võimaldanud mõlemal pool Narva jõge teha Euroopa Liidu rahaga jälle jupike unistustest tõeks. Kas koostöö jätkub?

Jah, me tahame neid EST-RUS-projekte jätkata, et teha korda ka terves Põhjamaades haruldane Kristervalli bastion. Ka Ivangorodil on soov oma linnust rohkem kasutusele võtta. Viimase projekti ajal taastasid nad ühe Rootsi-aegse sõjaväe aida ning avasid seal ekspositsiooni. Enne seda polnud neil linnuse territooriumil ühtegi köetavat ruumi.

Tegelikult oleks tore, kui turist saaks ilma viisajamata käia ära mõlemas linnuses. Tunnistan, et mina pole oma jalga Ivangorodi linnusesse veel saanud.

Muidugi oleks. Jaapani turistile ei ütle see riigipiir nende vahel midagi, temale ongi see üks kompleks ning seda ühist tunnetust ongi vaja koostööga rohkem tekitada. Kui Narva linnus kõrguks kalda peal üksinda, poleks pilt pooltki nii mõjuv.

Kui Tallinnas avati Lennusadama meremuuseum, mis on pälvinud juba Eesti kõige turistisõbralikuma muuseumi tiitli, Europa Nostra Grand Prix ja Euroopa aasta muuseumi eriauhinna − te ei mõelnud, et kandideeriks hoopis sinna tööle? Et kaua ma siin 700 aasta vanuste müüride vahel ja plaanide otsas ikka kopitan. 

Ei. Narva muuseumi plaanid pole vähem ambitsioonikad. Meie visioon pole kunagi olnud provintsimuuseum, meie ambitsioon on olla rahvusvahelisel tasemel ning sellest me oma plaane ja projekte tehes lähtume. Me tahame 25-30 aasta pikkuse arengu tulemusena luua kindlusarhitektuuri tutvustava keskuse, mis on samas avastuslik keskus, kus pakutakse väga erinevate ajastutega seotud tegevusi kuni sportlike mängudeni välja ehk siis haridusest totaalse meelelahutuseni, nagu on Lottemaa ja Ahhaa teaduskeskus. Ma ei näe selles mingit probleemi, kui muuseumi ja lõbustuspargi piirid poleks enam nii selgejoonelised. Tegelikult on muuseumil lõbustuspargilt üht-teist õppida, sest lõbustusparki külastatakse korduvalt, muuseumi puhul aga leitakse, et mis ma sinna enam lähen, ma aasta tagasi juba käisin. Muuseumid peavad õppima külastajaid samamoodi tagasi tõmbama.

Lennusadam korraldas "Titanicu" näituse, mis tõmbas nagu magnet terve Eestimaa kohale. 

"Titanic" on läbi kõigi aegade kõige edukam muuseuminäituse projekt üldse. Kui tavaliselt kaob näituse tulu muuseumi eelarve sisse märkamatult ära, siis "Titanicuga" teeniti nii palju raha, et selle eest tehti korda Lennusadama kai ääres seisev aurik-jäämurdja Suur Tõll.

Kuid alati pole võimalik selliste staarprojektidega tegelda. Muuseum peab ise oma keskkonnaga suutma seda, et külastaja tuleks sinna oma nädalavahetust veetma. Kui see keskkond koosneb aga tolmunud vitriinidest, siis sa jooksed need saalid lihtsalt läbi, olles alguses üritanud ka midagi lugeda. Meie püsiekspositsioon linnuses on just seda tüüpi.

Ma tahtsingi küsida, et millest te räägite, kui teil endal on samamoodi.

Jah, ma olen mõelnud, et kui teeme uue, tänapäeva paradigmale vastava püsiekspositsiooni, siis näitame seal ka n-ö muuseumi muuseumis ehk siis ühte osa praegusest, 1980. aastate püsiekspositsioonist. Siis tundub see põnev ja atraktiivne, aga mitte praegu.

Kui Lennusadam korraldas "Titanicu" näituse, siis Narva muuseum on nagu Titanicuga seotud jäämägi. Mitte et ta peaks kellegi ära uputama. Lihtsalt Narva linnusega seotud plaanid on nii suured nagu jäämäe veealune osa, mida pole näha. See, mis välja paistab, on paraku aga ajast ja arust püsiekspositsioon. 

Me oleme selles staadiumis nagu linn, kes valmistab ette üldplaneeringuid ja kogu linnaruumi arengut suunavat reeglistikku. See võtab väga palju aega ja välja ei paista see tõepoolest peaaegu mitte kuidagi. Samas on meie muuseumielu üsna vilgas. Kui vaadata Narva linna kodulehel olevaid üritusi, siis väga paljud neist on seotud muuseumiga. Me korraldame ka ekskursioone Kreenholmi saarele, kuhu muidu ei pääse. Aga see on igapäevane töö. Selleks et arenguhüpet teha... Me oleme sellest hüppepositsioonis olemisest juba väsinud, sest see on kestnud seitse aastat. Selle aja jooksul on püsiekspositsiooni kontseptsiooni juba mitu korda ümber töötatud. Tegelikult on see isegi hea, et me kolm-neli aastat tagasi selle väljavahetamiseks raha ei saanud, sest viimane kontseptsioon on palju huvitavam. Aga ühel hetkel tuleb see ära teha, sest sellise ekspositsiooniga nagu praegu olemegi lõpuks kogu täiega nagu muuseum muuseumis.

Natuke saame kompenseerida praegust olukorda sellega, et meil on palju teistest muuseumidest toodud huvitavaid näitusi. Ühelgi teisel Eesti muuseumil pole selliseid ruume, kus neid nii palju eksponeerida. Meil on ju veel ka muusemi kunstigalerii.

Kui palju need Narva koolilapsed jõuavad teie näitusi kohustuslikus korras vaadata? Ma ei usu, et need ülejäänud linnarahvast ohtralt muuseumisse meelitaks.

Liiga palju ei meelita jah. Aga ka lastega töötamises pole midagi halba: saavad muuseumis käimise harjumuse külge ning tulevad edaspidi vabatahtlikult. Me ei taha oma kliente alahinnata ning korraldada siin palagani, mis erilist kvaliteeti ei vaja − peaasi, et inimesed tulevad ja raha maksavad. Meil on omad kvaliteedistandardid ja piirid paigas, millest me ei lähe üle isegi siis, kui see pole meile majanduslikult kasulik. Me peame oskama ennast vee peal hoida, järgides kindlaid reegleid, mille rikkumist me endale lubada ei saa.