Teadmatus tegelikust olukorrast seab ohtu põhja- ja pinnavee
27. mai 2015, 18:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlevkivi kaevandamis- ja töötlemisjääkide käitlemist analüüsinud riigikontrolli hinnangul peaks keskkonnaministeerium jäätmete üle paremat arvestust pidama ja nende taaskasutamiseks võimalusi looma.
Riigikontroll analüüsis, kas riik on olnud piisavalt nõudlik põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel tekkivate jäätmete käitlemise korraldamisel: taganud ettevõtete keskkonnaohutu tegevuse, suunanud neid jäätmete ladestamist vähendama ja taaskasutust suurendama ning teinud õigusaktide nõuete ja lubade tingimuste täitmise üle tõhusat järelevalvet.
Kontroll ainult paberil
Ettevõtetele antud keskkonnalube analüüsides selgus, et tekkivate jäätmete koguste arvestamiseks pole ühtset metoodikat, lubatud jäätmekogused on arvutatud maksimaalse tootmisvõimsuse järgi ja on tegelikest kogustest enamasti suuremad ning see ei innusta jäätmeteket vähendama.
Riigil pole jäätmete tekkest ja ladestamisest õiget pilti, sest ettevõtete esitatud andmeid ei kontrollita ning osa jäätmeid − näiteks peenpõlevkivi ja õlitootmisel tekkiv tuhk − aruannetes eraldi üldse ei kajastu.
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek ütles, et jäätmekoguste arvestamisel on probleeme vaid olukorras, kus jäätmeid ei ole võimalik kaaluda, eeskätt põlevkivituha vee abil ladestamisel.
"2012. aastal soovis ministeerium sätestada sellistel puhkudel konkreetse arvutusmudeli, ent ladestustasu tõusu kartvad ettevõtjad olid igasugusele arvutusmeetodile kindlalt vastu," ütles ta.
Põlevkivijäätmete liigituse muutmist Eek vajalikuks ei pea, sest "praegune liigitus on võimaldanud esitada kõik vajalikud andmed ja tasuda saastetasu".
Jäätmearvestuse andmete tegelikkusele vastavuse kontrollimist ei pea enda ülesandeks ei keskkonnaamet ega keskkonnainspektsioon. Riigikontroll leidis jäätmearvestuse andmetest mitmeid vigu, mis oleksid olnud kontrollisüsteemi toimimisel lihtsasti leitavad.
Taaskasutust suunata
Riik on seni olnud seisukohal, et põlevkivijäätmete ulatuslikum taaskasutamine on eelkõige ettevõtjate mure. Keskkonnaministeeriumi hinnangul on riigi võimalused nõuda põlevkivijäätmete tekke vähendamist piiratud − seda saab teha vaid kaevandamist vähendades ja keskkonnatasusid tõstes.
Riigikontrolli hinnangul on selles valdkonnas tähtis roll ka riigil. Põlevkivijäätmete taaskasutamine eeldab, et lisaks pakkumisele on ka nõudlust, ning üks peamine nõudluse tekitaja võiks olla avalik sektor, kes saaks pakkuda võimalusi kasutada avalike hoonete ja teede ehitamisel põlevkivijäätmeid.
Peeter Eek ütles, et suund põlevkivijäätmete vähendamisele ja taaskasutamisele on võetud, kuid utoopilisi nõudmisi ei ole mõistlik ettevõtetele esitada.
"Põlevkivitööstusel tuleb riigile maksta nii põlevkivi kaevandamisel kui ka põlevkivijäätmete ladestamisel, selle eesmärk on survestada ettevõtjaid vähendama jäätmeteket ja suurendama taaskasutust. Jäätmete taaskasutamine ei peaks olema ainult keskkonnaministeeriumi mure, vaid ka teised ministeeriumid ja ettevõtjad võiksid võimalusi kaaluda," rääkis ta.
Keskkonnaseire puudulik
Põlevkivijäätmete käitluskohtade keskkonnamõju hindamisel on kõige suurem roll ettevõtete endi seirel. Riigikontrolli hinnangul ei anna see ettevõtete keskkonnamõjust aga tõest ülevaadet: osa infot jääb kogumata, keskkonnainspektsioon kontrollseiret ei tee.
Riikliku seire andmed peaksid ettevõtteseiret täiendama, ent kuna neid andmeid hoitakse eri andmebaasides, pole võimalik neid koos analüüsida.
Samuti ei võeta seire tulemusi arvesse riiklikult oluliste otsuste tegemisel ega arengu planeerimisel − näiteks ei pööratud põlevkivi kasutamise riiklikus arengukavas põlevkivijäätmetele üldse tähelepanu − ega ka keskkonnalubades lisanõuete seadmiseks.
Probleemide tõttu seire korraldamisel ei suuda riik välja selgitada põlevkivijäätmete keskkonnamõju ning keskkonnaseisundi muutuste prognoosid ei ole kuigi usaldusväärsed. Seega on oht, et põhja- ja pinnavee seisundi halvenemist ei suudeta piisavalt kiiresti avastada ega selle vastu midagi ette võtta.