Mesilased muutsid Volkovite pere elu

Irina Kiviselg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Volkovid on alati koos − selline on nende elupõhimõte. Mis võiks olla meeldivam kui hommikune teejoomine aias?
Volkovid on alati koos − selline on nende elupõhimõte. Mis võiks olla meeldivam kui hommikune teejoomine aias? Foto: Matti Kämärä

Julia ja Andrei Volkov said oma esimesed mesilased umbes viis aastat tagasi. Toona ei osanud nad arvatagi, et harrastusest saab peagi elutöö praeguseks on neil juba ligemale kolmkümmend mesilasperet ja mesindustoodetel põhinev äri.

"Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi!" laulis multifilmis karupoeg Puhh. Seesama laulurida hakkas peas kõlama, kui me pühapäeva varahommikul Sonda alevikku jõudsime. Just seal asub Volkovite pere mesindustalu Honey Wolf.

Meid võtab vastu helesinine taevas, kevadine rohelus ja suminaid täis õhk. Otse õue on kaetud hommikusöögilaud. Lapsed alles ärkavad − looduse vaikuses on ju nii mõnus magada −, kuid külalislahke pererahvas juba ootab meid. Peagi võisime veenduda selles, et külalised on siin tavaline nähtus: kõik tahavad ju tutvuda noorte mesinike rajatud mesilaskuningriigiga.

Pererahvas kinnitab, et nad ei kavatsenud mesindusega tõsiselt tegelema hakata, vaid ostsid Sondas poollagunenud majaga kinnistu selleks, et ajapikku kogu perega loodusele lähemale kolida.

Andrei naljatas kord, et saab peagi neljakümneseks, aga mesilasi pole tal ikka. Seda kuulnud, kinkis naaber talle ühe mesilaspere. Ning mesilased muutsid kogu nende pere elu: tasapisi on sellest saamas nende elutöö.

"Me alles omandame kogemusi," hoiatab perenaine. "Kuid mida aeg edasi, seda rohkem see meid köidab. Alguses mõtlesime mett vaid enda tarbeks teha, kuid selgus, et mesilased on imelised putukad, kes ei tooda mitte ainult magusat mett, vaid neilt saab ka muid inimesele erakordselt kasulikke produkte, näiteks taruvaiku, vaha, suira, õietolmu ja mesilaspiima, millel on head toite- ja raviomadused. See on väga põnev maailm!"

Seda pole raske uskuda − kaheksa aastat pangas töötanud Julia jättis isegi oma töö, et end täielikult mesilastele pühendada. "Ka mina unistan sellest, kuid ei saa seda endale esialgu lubada," sekkub vestlusesse Andrei. "Mul on oma äri − ehitusfirma −, kogu oma vaba aja aga veedan ma muidugi siin."

Kogu Volkovite pere on siin, sest nad on alati koos − selline on nende elu põhimõte. 12aastane Kirill on vanemate peamine abiline, kuid ka seitsmeaastane Anton on alati käepärast. Liza on alles kahe ja poole aastane, aga ka tema armastab mesilasi ega karda neid sugugi.

Kuni lapsed on väikesed, ei saa Volkovid lõplikult Sondasse kolida, vaid käivad seal ainult nädalavahetustel. Esialgu elavad nad vagunelamus, kuid on juba püsti pannud ka väikese suvemajakese, mis ootab siseviimistlust. Tulevikus tahavad nad taastada ka vana maja, et talvelgi mugav oleks. "Võib-olla oleks lihtsam see maha lammutada, kuid kahju on − sellel on tugevad seinad ja hea planeering," arutleb peremees.

Nakatus Peterburis

Volkovite peamiseks nõuandjaks ja juhendajaks mesinduses sai kogenud Peterburi mesinik, kellega Andrei tutvus mõned aastad tagasi ehitusel töötades. Võib öelda, et too nakataski Andreid mesinduspisikuga.

Volkovite mesilas harjumuspäraseid väikesi mesitarusid ei ole, vaid on suur paviljon, kus elab juba ligemale kolmkümmend mesilasperet. Pererahvas selgitab, et see on palju mugavam: nõnda on mesilasperesid kergem hooldada, mesilased ei kuluta palju jõudu elamu soojendamisele ning puudub avatud ruum ja seega ka tuuletõmbus.

Ümber "mesilasühiselamu" lendlevad monotoonselt sumisedes tuhanded mesilased, hirmutades meid, võõraid, veidi.

"Esimesed mesilased olid meil väga tigedad," meenutab Julia. "Arvasin, et sellised nad ongi, ja kartsin neid ka ise. Kuid hirmust aitasid üle saada lapsed. Vanem poeg oli siis umbes kuueaastane ja noorem alles vankris. Kirill tiirutas pidevalt mesilaste läheduses ning jooksis siis vaimustunult meie juurde − huvi kaalus hirmutunde üles. Tasapisi hakkasime neid mõistma ning alles hiljem sain ma teada, et ka mesilasi on eri liiki ja teiste seas on ka väga rahumeelseid mesilasi. Mesinikud tegelevad selektsiooniga ning on aretanud juba mitu sellist liiki. Just selliseid mesilasi me oma mesilas nüüd peamegi."

Mõistnud mesilaste keelt, armusid Volkovid nendesse tarkadesse ja töökatesse olevustesse. Ega ilmaasjata kasutata võrdlust "usin nagu mesilane". Volkovid kinnitavad, et mesilased annavad neile tohutult energiat ning mesilas töötades puhkab nii keha kui vaim. "See on lausa hämmastav − sa töötad terve päeva, kuid ei tunne üldse väsimust," rõhutab Julia. "Tavaliselt me tuleme siia ainult nädalavahetuseks ja seepärast on siin alati midagi teha, aga see töö haarab niivõrd, et ei pane kella tähelegi."

Ainult meest ära ei ela

Volkovid ütlevad, et need, kes teevad endale mesila selleks, et mett müüa, pettuvad peagi.

"Ainuüksi meest Eestis ära ei ela: kauplustes on väga palju igasuguseid maiustusi, aga kui paljud maiasmokad neile mett eelistavad?" arutleb Julia. "Ehkki see teeb kurvaks, tuleb siiski tunnistada, et mesi on toiduratsioonis oma kunagise tähtsuse minetanud. Ent kui me hakkasime mesilaste elu lähemalt uurima, sellealast kirjandust lugema ja mitmesugustel mesindusfoorumitel käima, siis mõistsime, et mesilased ei anna meile mitte ainult mett, vaid ka väga palju muud. Põhimõtteliselt saab kasutada kõike − hukkunud mesilasteni välja. Näiteks taruvaik on looduslik antiseptik. Tänu mesilasvaha rohketele kasulikele omadustele kasutatakse seda laialdaselt mitmetes valdkondades, eriti meditsiinis ja farmaatsias. Peale selle on tegu suurepärase kosmeetikavahendiga: see hooldab kuiva ja närbuvat nahka ülihästi. Vähesed on kuulnud mesilaspiimast, mida vanasti võisid kasutada vaid tsaarid ja nende lähiringkonda kuulunud isikud, kuna selle saamine on üsnagi aega- ja vaevanõudev protsess. Kuid see tõstab immuunsust, aktiveerib ainevahetust ja noorendab organismi."

Kui Volkovid mõistsid, et mesindus on keeruline, kuid haarav ettevõtmine, mis võimaldab lõputult areneda, otsustas Julia oma endise töö maha jätta, pea ees mesindusse sukelduda ja mesindustoodetega tegelema hakata.

"Andrei hakkas mesilassülemeid püüdma ning nüüd on meil neid poolesaja võrra rohkem," räägib Julia. "Et äri heale tasemele viia, peab mesilasi olema vähemalt pool tuhat ning selle poole me püüdlemegi. Praegu aitame rohkem meie neid, kuid ma usun, et tulevikus on vastupidi ja nemad on abiks meile."

Õppida tuleb muidugi palju. Juliast ja Andreist said Eesti mesinike liidu liikmed ning nad suhtlevad pidevalt ka oma kolleegidega teistest riikidest. Nad räägivad, et idanaabritel − Venemaal − on palju rohkem infot, seal ilmub mitu spetsiaalset perioodikaväljaannet, kust nad infot ammutavad. Niimoodi on hobist ajapikku pereäri saanud.

Mesilased nõuavad pidevat hoolt nagu inimesedki, vahel on nad haiged ning neil on oma vaenlasedki. Mõnikord nad isegi hukkuvad tervete perede kaupa. Seda on ka Volkovitel juhtunud, kuid nad ütlevad, et võitlevad iga mesilase eest, ja nimetavad neid hellitlevalt tüdrukuteks.

Jõudu on ja ideid jagub

Algajad ettevõtjad meele ei panusta, sest teavad, et Eesti väike turg on sellest küllastunud. Kuni nad noored on ja neil jõudu jätkub, püüavad nad ellu viia kõige erisugusemaid ideid.

"Mitte kõik ei mõista, et kõige kasulikum on tarbida oma kodukandist pärit mett," märgib Julia. "Ning et kvaliteetne mesi ei saa odav olla. Seepärast otsustasime äris teisi suundi arendama hakata ning tegelda emamesilaste aretamisega, kuna neid vajavad paljud mesinikud. Samuti toota näiteks kosmeetikat."

Kuid selgub, et Volkovid ei areta üksnes mesilasi, vaid ka nende vaenlasi. Milleks? Perenaine selgitab, et vahakoi ehk vahaleediku vastne on 21. sajandi ravim.

"Teaduslikult on tõestatud, et vahaleedik ravib isegi tuberkuloosikepikest," selgitab Julia. "Ta toitub eranditult meekärgedest, olles ainus putukas Maa peal, kes vahast toitub. Selliste liblikatega tõmmis aitab edukalt bakteritega võidelda ning tõstab organismi immuunsust ja töövõimet."

Muidugi asub koide elutsemispaik mesilast kaugemal...

Kõik läheb käiku

Mesinikel kulub ära kõik, isegi hukkunud mesilased − vähesed teavad, et ka pärast surma on mesilastel tervendav jõud.

"Mesilased koguvad oma elu jooksul endasse bioloogiliselt aktiivsetest ainetest koosnevat tervendavat substantsi," selgitab perenaine, nähes meie üllatust. "Selle põhiline väärtus on kitosaan, mille koostisesse kuuluvad hepariin ja melaniin leevendavad põletikulisi protsesse, stabiliseerivad vererõhku jne. Need on väga vanad retseptid. Neid ekstrakte kasutatakse nii sees- kui välispidiselt: tehakse mähiseid, tõmmiseid, vanne. Need on kasulikud nahahaiguste korral, nad ravivad liigesehaigusi ning isegi tõstavad potentsi. Mida rohkem sa mesilaste kohta teada saad, seda rohkem sa neist vaimustud ning mõistad, et sellist rikkust oleks patt kasutamata jätta."

Just seepärast kavatseb Julia korraldada spetsiaalsed infopäevad nii lasteaia- ja koolilastele kui ka täiskasvanutele. Juba kevadel viis ta läbi lastele mõeldud meistriklassid, kus rääkis mesilastest ja valmistas koos lastega vahaküünlaid. Ütleb, et meeldis väga.

"Lapsed on ju suured fantaseerijad!" on ta vaimustuses. "Kõige üllatavam oli mulle aga see, et kondenspiima meenutavat vahustatud mett ei võtnud 17 lapsest kolm suu sissegi. Mõned neist ei tunnegi mee maitset. Paljud arvavad, et mesi tekitab allergiat, kuid mesinike aastatepikkune praktika on näidanud, et isegi tõelisi allergikuid võib õpetada mett tarbima − sõna otseses mõttes tilkhaaval, annust tasapisi suurendades."

Mesila andidest on Julia hakanud ise ka kosmeetikat tegema ning kinnitab, et see ei jää oma tõhususelt millegi poolest alla tuntud tootemarkidele ning on sageli neist ohutum ja tulemuslikumgi. Retseptid on ta saanud ajakirjadest ja oma kogenud kolleegidelt, fütoterapeutidelt.

"Olen selle kosmeetika enda ja oma lähedaste peal järele proovinud ning nüüd oleme jõudnud selleni, et salongidest ja apteekidest kreeme enam üldse ei ostagi," räägib ta. "Oma valmistatud kosmeetika muudab naha siledaks ja siidiseks. Miinus on ehk vaid see, et naturaalne kosmeetika ei säili kuigi kaua, kuna selles puuduvad konservandid. Aga milleks seda hulgaliselt varuda, kui alati on võimalik värsket juurde muretseda?"

Ehkki laialdast reklaami ei ole nad endale teinud, on Honey Wolfi tooted Ida-Virumaal endale juba oma kliendid leidnud ning on ka püsikliente. Esialgu on sortiment ja mahud väikesed ning seepärast realiseeritakse oma toodangut põhiliselt internetikaupluses. Mõningatesse spordikeskustesse on üles pandud ka vitriinid näidistega ning sõlmitud on lepingud massaažikabinettidega. "Meie toodangu potentsiaalsed tarbijad on enamasti oma tervise eest hoolt kandvad inimesed," rõhutab Julia. "Jõhvi Теrraspordi jõusaali töötajate sõnul on meie vitriin seal pidevalt külastajate huviorbiidis."

Kuna tarbijaid tuleb üha juurde, tahavad Volkovid avada ka firmakaupluse. Ja kosmeetikakabineti, kus Julia kavatseb hakata tegelema apiteraapiaga, teha mitmesuguseid meemähiseid ning pakkuda muid tervislikke protseduure. "Praegu valmistame selleks ette Kohtla-Järve vanalinnas endise Nooruse vabriku hoones asuvaid ruume. Sinna tuleb ka tootmistsehh," tutvustavad Volkovid oma plaane.

Kuni mesila on väike, saavad nad ise hakkama, tulevikus aga, kui tootmine laieneb, on kavas hakata ka töölisi palkama.

Volkovid võivad mesilastest lõputult rääkida − kaks tundi nende seltsis möödusid märkamatult. Kuid eksperimendid jätkuvad ning kindlasti tuleme me veel korduvalt siia tagasi, et midagi uut kuulda ja näha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles