Irina Šulgina: "Olen selline koolidirektor, kes annab palju vabadust."

Irina Šulgina sõnul ei tähenda Jõhvi vene gümnaasiumi renoveerimine pelgalt koolihoone uuendamist. Plaanis on muutused ka õppekorralduses, et töö oleks paindlikum ja kõikidele lastele võimetekohane. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Jõhvi vene põhikooli direktoril Irina Šulginal on viimased kolmveerand aastat olnud tihedad. Lisaks õppetöö ajutisele kolimisele Ida-Viru kutseõppekeskuse ruumidesse on ta pidanud hoidma kätt pulsil koolimaja ulatuslikul renoveerimisel, olles samal ajal Jõhvi volikogus, kus on toimunud samuti tormilised sündmused. Vestlesime Irina Šulginaga päeval, mil polnud veel kindlalt teada, et ehitustööd ei saa õigel ajal valmis ning kooliaastat tuleb alustada veel võõral pinnal, kuid direktor oli juba siis skeptiline ja arvas, et uus maja septembriks õppetööks valmis ei saa. 

Kas olete ehituse alal nüüd palju targem kui aasta tagasi?

Oi, muidugi. Mul tuli süveneda kõigesse, mis puutub kütte- ja ventilatsioonisüsteemidesse ning eeletapil pidin väga põhjalikult tutvuma projektiga.

Kuna oma esimeselt hariduselt olen füüsik-matemaatik, oli mul ehk kergem, kuid ikkagi − ehitus ja õppekorraldus on ikka väga erisugused asjad. Üks asi on see, kui direktor teab, mis tal toimub õppeprotsessis, aga teine on majanduspool, mis on alati keerulisem.

Kuid miks direktor üldse peab nende ehitusasjadega tegelema? Selleks on ehitajad, vallas oma ala spetsialistid.

Aga minu käest on väga palju küsitud igasuguseid pisiasju: kus peavad olema pistikud, kui kõrgel tahvlid, missugune valgustus, uksed, mis värvi seinad, põrandad jne. Paljudes koolides on nii juhtunud, et seal, kus kooli juhtkond polnud renoveerimise protsessi kaasatud, selgus, et koliti renoveeritud majja, kus paljud asjad ei sobinud.

Mis te arvate sellest ideest, et riik peaks loobuma kahe erikeelse koolisüsteemi pidamisest ning oleks üks eesti kool, sest peale kõige muu takistab praegune süsteem ka lõimumist?

Olen samuti sellele mõelnud ja ka sellele, et tegelikult ei peaks kooli nimetuses olema sõna "vene" või "eesti". Tegelikult oleks ideaalne, kui kõik õpetajad vastaksid kõikidele kvalifikatsiooninõuetele ja kui on vaja, räägid kolleegiga vene, kui vaja, siis eesti keeles ning pole vahet, mis keeles te suhtlete. Sellisel juhul võiksid ühes koolis õppida nii eesti kui ka vene lapsed nagu praegu Jõhvi riigigümnaasiumis.

Käisime üle-eelmisel aastal koos Jõhvi põhikooli direktori Liina Mihkelsoniga ühes Luksemburgi koolis. Seal räägitakse ja õpitakse viies keeles. Kui õpetaja tuli klassi, siis ta ütles, et meil on täna külalised Eestist − mis keeles me täna matemaatikatundi teeme? Et äkki töötame inglise keeles. Lapsed vastu: jaa-jaa. Ja kogu tund toimus inglise keeles, et meile oleks pilt selgem. Tavaliselt toimub see seal Luksemburgi (letseburgi − E. K.) keeles.

Peame püüdlema sinna, et riigis, kus on riigikeel eesti keel, oleks absoluutselt ükskõik, kas tund toimub [vene koolis] eesti või vene keeles.

On olemas ka selline seisukoht, et poliitikud ei peaks kooliellu aktiivselt ja otseselt sekkuma. Aga Jõhvis on juhtunud nii, et mõlema põhikooli direktorid on volikogus. Millest oli see samm teie puhul tingitud?

Ütlen ausalt, et algul ma ei tahtnud sinna minna. Tegelikult on meil väike linn ja väikeses kohas juhtubki tihti nii, et inimesed, kes on hariduse valdkonnas pädevad, ongi koolidirektorid või inimesed, kes on hariduse valdkonnaga otseselt seotud. Mind väga rõõmustas, et ka Liina (Mihkelson − Jõhvi põhikooli direktor − E.K.) läks poliitikasse. Hea, kui volikogus on inimesi, kes on haridusvaldkonnas pädevad.

Täies ulatuses saab seda intervjuud  lugeda Põhjaranniku 18. augusti paberlehest. Põhjarannikut on postkasti kõige mugavam tellida veebikeskkonnast tellimine.ee