Ministeerium peab Kukruse mäega plaani

Eelmise sajandi 70. aastate teises pooles vonklesid põleval mäel voolikud, millega kustutusvett tippu juhiti. Foto: PÕLEVKIVIMUUSEUM

Eurodirektiivi ajel on keskkonnaministeerium Kukruse mäe tähelepanu alla võtnud ja kavandab seal hakatuseks põhjalikke uuringuid.

Kuus aastat tagasi ütles keskkonnaministeeriumi toonane osakonnajuhataja Rein Raudsep Kukruse mäel seistes, et ei näe mõtet mäge veel kord uurida, sest see ei annaks midagi uut. "Küsimus on otsustuses, mida teha," hindas ta kustutamise võimatuks ning pidas ainukeseks lahenduseks mägi ära vedada.

"Aga küll jääks teil siin siis kurvaks," laskis ta pilgul hindavalt üle tasase ümbruskonna libiseda.

Mägi "ärkas" taas

2008. aasta veebruaris Ida-Virumaad väisanud ministeeriumiinimesed viidi Kukruse mäe otsa seepärast, et mäest juba mõnda aega nähtavamalt suitsu oli tuprunud. Õliseid laike ja trepi lähistele murdunud vonklevat pragu näidati neile ka.

"Väikesed jäljed muutustest olid tegelikult näha juba 2002. aastal - mõningates kohtades oli rohukasv teistsugune; taimestik ju muutub, kui temperatuur pinnases tõuseb. Nendessamades kohtades ongi nüüd lõhed ja õlilaigud," teab ja mäletab põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm, kes on Kukruse mäega toimuvat pikki aastaid jälginud.

Aasta-aastalt on lisandunud uusi sooje kohti ja õlilaike ning tollal trepi kõrvale tekkinud lõhe on nüüdseks kaarega mäe tippu välja jõudnud.

"Need protsessid pidid mäe sees ikka ka vahepealsetel aastatel jätkuma," viitab ta kolme aastakümne tagustele kustutustöödele, mis mäe väljastpoolt vaadates üsna vaguraks muutsid.

Kõige ohtlikum jäätmehoidla

Kuna kaevandustööstuse jäätmete käitlemise eurodirektiiv kohustab liikmesriike nende territooriumil asuvates suletud võimaliku keskkonnaohuga jäätmehoidlate kohta inventarinimestikku koostama, tellis keskkonnaministeerium tunamullu Asilt Maves sellekohase uuringu. Lisaks Kukruse mäele tehti termopilte ning võeti pinnase- ja õhuproove veel paljudest teistest seesugustest jäätmehoidlatest; ainsana tunnistati neist A-kategooria ehk kõrge ohtlikkusega hoidlaks Kukruse mägi.

"Kukruse aheraineladestuse puistangul viitavad põlemisele või poolkoksistumisele vingugaasi olemasolu, seal mõõdetud temperatuurid ning uute lõhede ja aktiivsete kuumenemiskollete laienemine. Kukrusel eralduvate ohtlike gaaside sisaldused on ohtlikud inimese tervisele," toodi põhjenduseks.

Mõõtepunktides ületas lubatud piirnorme mitu korda ka vääveldioksiidi, väävelvesiniku ja lenduvate orgaaniliste ühendite sisaldus õhus.

Uuringus märgiti, et reaalset ohtu kujutavad lõhedest väljuvad gaasid inimeste tervisele siis, kui neid näiteks maapinnal pikutades-päevitades sisse hingata. Väljumiskohast kõrgemal ja kaugemal kontsentratsioonid lahjenevad.

Võimalikuks peeti ka mäe iseeneslikku süttimist, mis võib viia suurõnnetuseni.

Kaks aastat uuringuteks

Mida Kukruse mäega ette võtta, polnudki veel selle uuringu ülesanne analüüsida. Küll aga soovitatakse selles olemasolevat kuumenemiskollet täpsustada, seirata temperatuure ja eralduvaid gaase ning  täpsustada kaevandamisjäätmete hoidla seost samas paigas põlenud Kukruse kaevandusega.

"Välistada ei saa, et mõningane mittevastavus keskkonnanõuetega jääb siiski püsima, kuna kõikehõlmavat sobivat  ohutustamislahendust ei leitagi," tõdeb uuring.

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ütles paar nädalat tagasi, et Euroopa Liidu uuel seitsmeaastasel eelarveperioodil on ministeeriumil kavas investeerida ka Kukruse aherainemäe kordategemisse.

"Aastatel 2014-2015 on plaanis läbi viia mäe sisemisi protsesse selgitavad, sh puurtöid sisaldavad uuringud, mille alusel on võimalik koostada Kukruse jäätmehoidla korrastamise eelprojekt.

Kavandatava uuringu ja eelprojektiga töötatakse välja täpsemad lahendused Kukruse aherainemäe korrastamiseks,"  selgitas ministeeriumi jäätmeosakonna peaspetsialist Marika Lillemets.  "Uuring ja eelprojekt on lähtealus riigihanke korraldamisel, leidmaks ehitajat mäge korrastama ja ohutustama. Korrastamistööde tulemusena piiratakse ohtlike ainete sattumist keskkonda ehk viiakse ohtlikuks liigitatud jäätmehoidla ohutusse seisundisse."

Pool sajandit põlenud

"Kõik vanad aherainemäed on ju mingil ajal põlenud," tõdes Tartu ülikooli geograaf Mait Sepp.  Kukruse oli esimene aherainemägi üldse, sinna sattus sorteerimisel hästi palju põlevkivi ja kuna kasvatati teravatipuline küngas, tekkis keskel rõhk, temperatuur tõusis, põlevkivi kuumenes ja tagajärjeks oligi utmisseade. Kuna Eesti põlevkivis on hästi palju hapnikuühendeid, ei olegi põlemiseks lisahapnikku vaja, vaid põlevkivi toodab seda ise."

Kukruse mägi läks põlema aastal 1967 kohe pärast Kukruse kaevanduse sulgemist.

1970. aastate lõpus Skotšinski-nimelises mäeinstituudis töötanud Jaak Eelmetsa sõnul oligi mäe süttimine kaevanduse sulgemise põhipõhjus.

Kukruse kaevanduses valveinsenerina töötanud Arvo Lekk meenutas kogumikus "90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis", et mäe tipus märgati lume sulamist juba 1965. aastal, kui kaevandus valmistus  tegevust lõpetama.

"Kui lumi külma ilmaga mäel sulas, polnud veel töötavas kaevanduses mingeid märke põlengust. Isesüttimine pole midagi uut mäeasjanduses /---/ Kukrusel levis tuli maa alla /---/ Põhjus on selles, et Kukruse mäe all on vertikaalne käik, nn šurf, mida omal ajal kasutati kaevanduse tuulutamiseks. /---/Šurfi kaudu levis tuli kaevandusse, Oleks šurf omal ajal tamponeeritud, poleks põleng kaevandusse levinud. Arvatavasti põleb kaevandus paemäe ümbruses siiamaani."

Kustutamine kestis aastaid

Põleva mäe kustutamisega hakati tegelema juba 1960. aastate lõpus.

"Alguses üritati niisama vett peale lasta, mis oli täielik rumalus, sest kui lupja niimoodi kustutada, siis protsess ainult ägeneb," meenutas Jaak Eelmets. "Seejärel lükati mäe kõrgem tipp maha ja tekitati üles bassein, mis lasti vett täis, et see mäkke imbuks. Kuna mäe sees tekkis gaas, pandi mäe sisse ventileerimiseks torud. Kustutustöödega tegeles Moskva söetööstuse instituut, kus põlevkivist suurt ei teatud, ja need asjad, mis söe puhul oleksid töötanud, tegid siin asja ainult hullemaks."

"Tööde põhirõhk oli mäe mahajahutamisel, vanadel fotodel on näha, et mägi on täis voolikuid, millega vett üles juhiti," rääkis Ainar Varinurm. "Lõpuks lükati mägi madalamaks - juttude järgi peaaegu paarkümmend meetrit, aga ühtegi paberit ma selle kohta pole näinud - ja haljastati. Trepp, mis mäe tippu viib, ehitati 1978. või 1979. aastal. Eesmärk oli mägi 1980. aasta olümpiamängudeks korda teha - Leningradi-Tallinna maantee läks ju selle kõrvalt mööda."

"Kustutustööde tulemusena rõhk mäe sees küll vähenes, aga põlemata materjali on seal veel üsna palju," on Mait Sepa seisukoht, et kustutada saab seda mäge kahel viisil: laiali vedades või lõpuni ära põleda lastes. "Kukruse mägi on aga Ida-Virumaa jaoks nii tähtis maamärk, et seda niisama laiali vedada oleks väga vale."

Eestis üks ja ainuke

"Mavese uuring oli esimene etapp; järgneva geoloogilise uuringuga tuleb välja selgitada, millistes mäe osades millises sügavuses ja ulatuses ning millisel temperatuuril protsessid toimuvad," rääkis keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek.  "Sel aastal on meil kindlasti kavas selle uuringu hange korraldada, aga millal võiks asi lepinguni jõuda, ei oska praegu veel öelda."

Eegi sõnul ei anna kaevandusjäätmete käitlemise direktiiv nende hoidlate korrastamiseks tähtaega. "Aga kuna  Kukruse mägi on Eestis üks ja ainuke A-kategooria hoidla, mis pealegi pole nii väga suur, siis tahame püüda selle võimalikult kiiresti ohutuks muuta. See võiks võimalik olla lähema nelja-viie aasta jooksul."

Kuni pole veel eelprojekti ega põhjalikku uuringutki, ei ole mõtet arutleda, milles mäe korrastamine võiks seisneda.

"Ilmselt eeldab see ümberprofileerimist. Mäe laialilükkamist ei saa välistada, aga kindlasti ei ole see esimene lahendus."