Siret Kotka: riik peab kõiki lapsi toetama võrdselt

Siret Kotka, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, Keskerakond Foto: Tairo Lutter / Postimees

Viimastel aastatel on loomulik iive olnud Eestis negatiivne. Selle peamised põhjused on suur vanemaealiste hulk rahvastikus ja sünnitusealiste naiste arvu vähenemine.

Kuigi meedias on välja toodud, et rahvastik kasvab, on see toimunud selgelt sisserändajate arvelt. Seda ilmestavad ka muret tekitavad numbrid: möödunud aastal sündis 13 130 last. Seda on peaaegu tuhande võrra vähem kui aasta varem. Viimati sündis ühe aasta jooksul nii vähe lapsi 2003. aastal.

On selge, et just siinkohal peame nägema riigi perepoliitika olulist rolli sündimuse suurendamisel ning lapse kasvamist toetava keskkonna loomisel. Eesti riigi, kultuuri ja keele seisukohast on väga oluline, et Eesti riik kasvaks just sündide arvelt, tagamaks meie riigi jätkusuutlikkust.

Ühiskonnas määrab sündide üldise võimaliku saavutatava taseme soovitud laste arv, kuid tegelikkuses erinevad soovitud ja tegelikult sündinud laste arv üksteisest oluliselt. Ka pereloomeea lõppu jõudnud naiste keskmine laste arv on viimastel aastatel olnud vahemikus 1,82-1,86 ehk sündimuse taastetasemest (2,1 last naise kohta) tunduvalt madalam.

Peaksime liikuma selles suunas, kus ka esimese ja teise lapse toetus oleks vähemalt 100 eurot lapse kohta kuus, nagu on see praegu alates kolmandast lapsest.

Kuigi laste sündimisel lähtutakse eelkõige isiklikest võimalustest, on riigi panus ja tugi laste kasvatamisel väga vajalikud. Üks oluline muudatus, millest riik peaks perepoliitika kujundamisel lähtuma, võiks olla toimetulekutoetuste indekseerimine. Tulevikku silmas pidades võiksime jõuda selleni, kus lastetoetused indekseeritakse igal aastal nagu ka praegused pensionid. See tagaks võimaluse, et lastetoetused saaksid igal aastal kasvada, mis omakorda aitaks vähendada riski, et lapsed ei langeks suhtelisse vaesusesse.

Vaesusrisk on suurem leibkondades, kus ülalpeetavate, sh laste arv on suurem kui tööl käijate arv. Kõige sügavamas vaesuses on ühe vanemaga pered ning enamasti kasvab ühe vanemaga peredes üks või kaks last. Praegu makstakse lapsetoetust esimesele ja teisele lapsele 60 eurot kuus ning alates kolmandast lapsest igale lapsele 100 eurot kuus. Kui aga vaadata Eesti riigi perepoliitikat lastetoetuste maksmisel, siis näeme selgelt, kuidas ajalooliselt on peredes, kus kasvab üks kuni kaks last, lastetoetused olnud väiksemad kui suuremates peredes.

Selline käsitlus on paraku tekitanud ühiskonnas pahatahtlikku vastandumist. Väiksema laste arvuga pered tunnevad, et nende perede lapsed ei ole riigile nii tähtsad kui lasterikaste perede lapsed. Teisalt on lasterikkad pered välja toonud, et ühiskonnas ei vaadata nende peale just kõige meeldivama pilguga.

Selline vastandlik tunne peab aga lõppema. On väga oluline liikuda ühiskonnas selles suunas, kus kõik lapsed ja perekonnad tunnevad, et nad on võrdselt väärtustatud, olenemata sellest, kas peres kasvab üks, kolm või kuus last.

Lastetoetused peavad olema ühetaolised ja seejuures ka ühesuurused. Ehk siis tänastes tingimustes peaksime liikuma selles suunas, kus ka esimese ja teise lapse toetus oleks vähemalt 100 eurot lapse kohta kuus, nagu on see praegu alates kolmandast lapsest. Esimese ja teise lapse lapsetoetuse suurendamine vähendab kõige rohkem just ühe vanemaga perede vaesust ning suunab ressursi lastega peredele, kes vajavad lapse ülalpidamiskulude katmiseks kõige rohkem lisaabi.

Mõistan, et riiklikust seisukohast on oluline, et kolme ja enama lapsega peresid oleks meie ühiskonnas rohkem, kuna see tagab riigi jätkusuutlikkuse. Riiklikke prioriteete silmas pidades on õige, kui kolme ja enama lapsega peredele makstakse lisaks lastetoetustele täiendavalt ka peretoetusi.

See, et alates kolmandast lapsest makstakse täiendavat peretoetust, on kahtlemata suurendanud kolme ja enama lapsega perede hulka Eestis. Selliseid meetmeid võiks riiklikult edasi arendada, näiteks toetades ka pereautode soetamisega.

Riigi kohus on tagada, et meil oleks tulevikku vaatav perepoliitika, kus iga laps on võrdselt väärtustatud, olenemata perekonna suurusest. Lapsed on meie kõigi ühine tulevik, kelleta kaotaksid mõtte kõik arengu- ja tulevikuplaanid.