MARK GERASSIMENKO ⟩ Vaesuse vähendamiseks on vaja abistada kõige haavatavamaid

Mark Gerassimenko, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu liige Foto: Erakogu

Oktoobri lõpp ja novembri algus tõid Ida-Virumaale hulgaliselt halbu uudiseid, alustades toasooja hinnakasvust Narvas ja riigiasutuste esinduste sulgemisest üle maakonna ning lõpetades suhtelise vaesuse maakondlikus edetabelis nukra esikoha hoidmisega.

Sellises olukorras võib tekkida kiusatus nõuda lausalist universaalsete toetuste ja hüvitiste tõstmist, kuid kõige mõistlikum viis vaesuse vähendamiseks on suunata abi sihitult just neile, kes seda enim vajavad. Ning siis, kui riik mõnes valdkonnas tegevusega viivitab, võivad ka kohalikud omavalitsused oma võimekuse piires kõige vaesematele leibkondadele appi tulla.

Statistikaameti järgi elab suhtelises vaesuses selline leibkond, mille liikmete ekvivalentnetosissetulek jääb alla 60% üle-eestilisest mediaanist. Üksi elava inimese puhul oli 2023. aastal suhtelise vaesuse piiriks 9654,3 eurot aastas ehk 807 eurot kuus.

Parem aidata rohkem kõige nõrgemaid kui anda natuke juurde kõigile.

Märgatav on asjaolu, et kuna eelmise aasta seisuga võrdus miinimumpalk ainult 725 euroga kuus, elas üksi elav miinimumpalga saaja eelmisel aastal vaesuses. Seetõttu on miinimumpalga tõstmine lähiaastatel Euroopa Liidu palgadirektiivis soovitatud 50 protsendini keskmisest palgast väga oluline eesmärk − see aitab tagada, et ükski täiskohaga tööl käiv inimene, kel pole ülalpeetavaid, ei peaks enam vaesuses virelema. Kuna valitsus, ametiühingud ja tööandjad on sellekohasele hea tahte kokkuleppele juba poolteist aastat tagasi alla kirjutanud, tuleks kõigil sotsiaalpartneritel oma sõnast ka kinni pidada.

Vähem kui 807 euroga kuus pidi eelmise aasta seisuga Ida-Virumaal toime tulema tervelt 35 protsenti elanikest, mis oli halvim näitaja kogu Eestis. Ida-Viru mure seisneb vähemalt osaliselt kõrges töötuse määras, mis on ligi kaks korda kõrgem kui Eesti keskmine. Ning nagu selgub statistikaameti andmetest, elas eelmisel aastal suhtelises vaesuses tervelt 50,5 protsenti kõikidest Eesti töötutest. Riigil ja sotsiaalpartneritel on kahtlemata vaja kaaluda, kas senised meetmed töötute abistamiseks on olnud piisavad.

Siiski pole töötud ainus kõrgendatud vaesusriskiga grupp. Üle neljandiku inimestest elab suhtelises vaesuses ka piirkondades, kus töötuse tase on Ida-Virumaa omast oluliselt väiksem.

Eestis tervikuna on suhteline vaesuse määr suurim vanuserühmiti üle 65aastaste seas (39,4 protsenti), sealhulgas üksi elavate eakate seas on suhtelise vaesuse määr lausa 71 protsenti. Kui aga vaadata lastega paare, siis nende suhtelise vaesuse määr on võrdlemisi madal sõltumata nende laste arvust: vähemalt kolme lapsega paaridest elab vaesuses ainult 12,5 protsenti, mis on oluliselt madalam kui Eesti keskmine suhtelise vaesuse määr (20,2 protsenti). Ühe või kahe lapsega paaride seas on suhteline vaesus veelgi madalam.

Küll aga elab suhtelises vaesuses 30,5 protsenti lastega üksikvanematest, ning ka üldiselt üksi elavate alla 65aastaste seas on suhtelise vaesuse määr 31,6 protsenti.

Seega suurendab üksi elamine vaesusriski märkimisväärselt. Seetõttu peakski riik keskenduma üksi elavate pensionäride ja üksikvanemate abistamisele.

Mõned sammud on siin juba tehtud: 2023. aastal kasvas üksikvanema lapse toetus 19,18 eurolt 80 eurole kuus. Ning käesoleva aasta algusest kahekordistus riiklik elatisabi 100 euro pealt 200 eurole. Samuti on jätkunud tavapärane pensionide indekseerimine, kuigi mõnedki parempoolsed erakonnad on väljendanud soovi selle kasinamaks üle vaadata.

Siiski on suhteline vaesus jätkuvalt liiga kõrge nende gruppide seas, mistõttu kui riigil tekib tulevastel aastatel eelarveseisu paranedes ruumi täiendavate sotsiaalkulutuste tegemiseks, tuleks eelistada just üksi elava pensionäri toetuse, elatisabi ja üksikvanema lapse toetuse edasist tõstmist, mitte lausalisi toetusi, nagu üldised lastetoetused või lasterikka pere toetused. Parem aidata rohkem kõige nõrgemaid kui anda natuke juurde kõigile.

Absoluutses vaesuses elas eelmisel aastal 2,7 protsenti Eesti elanikest ehk umbes 36 400 inimest. Toimetulekutoetus on viimane abinõu absoluutse vaesuse vastu. Teoorias peakski see tagama selle saajatele toimetulekuks vajaliku raha. Ometi selle toetuse arvutamise aluseks olevat toimetulekupiiri ei indekseerita automaatselt igal aastal, vaid muudetakse irregulaarselt valitsuse korraldusega. Tulemuseks on see, et absoluutse vaesuse piir tõuseb koos hindadega igal aastal, kuid toimetulekupiir on püsinud 200 euro tasemel muutumatuna alates 2022. aasta 1. juunist.

Toimetulekupiiri tuleks tõsta viivitamatult ning hakata seda edaspidi regulaarselt indekseerima. Muidu tekib hindade tõustes oht, et ka pärast toimetulekutoetuse saamist jääb kõige vaesematel peredel toidulaua katmiseks ja esmatarbekaupade ostmiseks vähem raha, kui peab statistikute sõnul jääma pärast eluasemekulutuste katmist.

Toimetulekutoetuse tõstmine poleks riigile liiga suur kulu. Eelmisel aastal kulus selleks 45 miljonit eurot. Kui see summa peaks kasvama 5-10 miljoni euro võrra aastas, saaks maksumaksja sellega hakkama.

Kuna aga pole märke, et sotsiaalkaitseminister kavatseks lähiajal toimetulekupiiri suurendamise ettepanekut välja käia, laseb kõige vaesemate abistamise koorem kohalike omavalitsuste õlgadele. Olgu selleks sissetulekupõhine toetus küttepuude või balloonigaasi ostmiseks, mida saavad taotleda Kohtla-Järve elanikud, või Jõhvis kehtiv vabastus lasteaiakohatasust toimetulekuraskustega peredele, on kõige nõrgematele iga sent abiks.

Omavalitsuste vajaduspõhiseid sotsiaaltoetusi võikski prioritiseerida ning nende olemasolust kohalikke elanikke paremini informeerida − kas või ajendatuna linna- ja vallajuhtide omakasust aasta enne kohalikke valimisi.