JUHTKIRI ⟩ Kas hariduses on liiga palju Ukrainat?

Foto: Postimees

Kui Venemaa veebruari lõpus Ukrainale kallale tungis, reageeris kohe ka haridus- ja teadusministeerium, saades aru, et see sõda tuleb tahes-tahtmata ka koolidesse. Ministeerium andis koolidele juhtnööre, kuidas lastele sõjast rääkida ja kuidas üldse sellises olukorras õpiõhkkonda hoida. Taustaks veel teadmine, et peagi hakkab Eestimaa koolidesse tulema Ukraina sõjapõgenike lapsi.

Ehkki avalikkus kõike koolimaja seinte vahel toimuvat ju ei näe, võib tõdeda, et mingeid suuri konflikte või arusaamatusi toimunud pole. Kuigi ekstsesse kardeti eelkõige Ida-Virumaa ja Tallinna koolides, siis meilgi on olnud rahulik.

Tänases Põhjarannikus kirjeldatud juhtum Jõhvi gümnaasiumis, kus endine õpilane süüdistab kooli tema survestamises seoses Ukraina sündmustega, võib mõnele tunduda ehk suhteliselt tühisena ja nagu koolgi ütleb, et see juhtum on nende jaoks lõpetatud. Kuid tuleb arvestada, et praeguses olukorras on ühiskond nende teemade puhul väga tundlik ja seetõttu ei tohiks jätta lahti rääkimata ühtegi asja, mis võiks jätta õhku kahtlusi, oletusi ja arusaama, et kusagil midagi varjatakse või kinni mätsitakse.

Hea on see, et nagu Jõhvi gümnaasium, on ka mitmed teised meie koolid Ukraina konflikti suhtes võtnud selge seisukoha ning ütlevad välja, missuguseid väärtushinnanguid kool sel teemal evib. Kuidas saakski üks haridust edendav ja hindav asutus pooldada sellist barbaarsust nagu kellegi, sealhulgas relvitute tsiviilelanike sõjaline ründamine, koolide ja lasteaedade pommitamine jne.

Muidugi on ka teistsuguseid seisukohti. Põhjarannikule ütles ühe Narva eliitkooli direktor sõja puhkedes, et nendel teemadel oleks mõistlikum koolis mitte rääkida ja ka ajakirjandus võiks vähem selle kohta infot jagada.

Mõned ütlevad, et kool on õppimise koht ja peab jääma apoliitiliseks, mistõttu neid küsimusi üldse kooliseinte vahele tuua ei tohiks. Aga me ei saa ju mingites küsimustes hariduselu ühiskonnast välja lõigata. Kellele sellist poolikut haridust vaja oleks?