ANVAR SAMOST ⟩ Riigil on raha vähe? Ei usu

Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Iga kord, kui keegi julgeb välja pakkuda, et Eestis on liiga palju ametnikke − või üldse avaliku sektori töötajaid −, suudab keegi ametnikest või poliitikutest näidata, et tegelikult on rangelt võttes ametnikke vähe ning nende arvelt kokku hoida pole võimalik. Tihti selgub niisuguste arutelude käigus, et üldiselt võiks vajalike riiklike funktsioonide täitmiseks hoopis töötajaid juurde palgata.

Peaaegu sama tulemuseni viis ka tänavu tehtud eelarverevisjon, mis hõlmas rahandusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ning majandusministeeriumi. Kolme ministeeriumi peale soovis valitsus nulleelarvena tuntud revisjoni tulemusel leida 150 miljonit eurot kokkuhoidu, aga tegelikult hoiab riik hooldekodudes elavate üksikute pensionäride toetuse kärpimisega nüüd kokku paar miljonit. Ametnikud tööd ei kaota.

Tervikuna sisaldab aegade suurimaid kärpeid sisaldavana turundatav 2025. aasta riigieelarve veidi enam kui 130 miljoni euro ulatuses kokkuhoidu ning suur osa sellest tuleb hoopis hariduse ja kultuuri kulude kokkuhoiust. Enamiku ministeeriumide kulud ... kasvavad. Lisaks kasvavad kõigi põhiseaduslike institutsioonide eelarved. Riigikantselei kulutused vähenevad 0,09 protsenti.

Tühje kantseliitlikke sõnumeid sünnib maksumaksja kulul mõõtmatult palju.

Kõige silmatorkavamaks tõendiks, mis näitab, et asjatult riigi palgal olevaid ametnikke siiski arvukalt leidub, on kõikvõimalike kommunikatsiooniosakondade ja -tegevuste vohamine. Erinevad ajakirjandusväljaanded on üritanud kokku lugeda, kui palju pressiesindajaid, avalike suhete korraldajaid, strateegilise ja tavalise kommunikatsiooni nõunikke ja muidu suhtekorraldajaid riigi palgal on, kuid täielikku pilti saada on üllatavalt keeruline. Kindel on, et ühe pressiesindajaga ei piirdu enam ükski asutus ning seal, kus varem töötas kommunikatsiooniosakonnas näiteks viis inimest, on paar aastat hiljem neid kümme või enam.

Kindel on ka see, et liiga sageli teevad need inimesed tühja tööd.

Kogusin nelja juhusliku päeva peale kokku peotäie näiteid teadetest, mida avaliku sektori asutused ja organisatsioonid olid Eesti ajakirjanikele saatnud. Lugege ise:

"Kasutatud patareide ja akude tagastamine kauplustesse peab muutuma harjumuseks ja olema hästi korraldatud",

"Piret Hartman: tahame Eestile eraldatud püügivõimalusi maksimaalselt ära kasutada",

"Eestil täitus 25 aastat maailma kaubandusorganisatsioonis",

"Kesk- ja Lääne-Eesti ringbiomajanduse teekaardid aitavad teha valikuid majanduse elavdamiseks",

"Täna saab veebis lõimumisekspertidega kaasa mõelda",

"Jaak Aab: riigieelarve toetab majanduskasvu",

"Eesti ettevõtjad Euroopas: muu maailmaga konkureerimiseks tuleb panustada täiesti uutele tehnoloogiatele",

"Minister Keldo ettevõtjatele: riik on teile partneriks",

"Kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus ja minister Piret Hartman: lisaks mahemaa osakaalule tuleb Eestis suurendada ka mahetootmist",

"Õpetajatele suunatud ettevõtlikkuse ja rahatarkuse programm jõudis eduka lõpuni",

"SA Narva Haigla tähistab aastapäeva ja vaatab tulevikku",

"Õiglase ülemineku foorumil räägitakse kestlikust tööstuspoliitikast, energiatootmise tulevikust ja tööjõuturu muutustest",

"Taasterahastu tugevdab Eesti tervishoidu ja sotsiaalkaitset",

"Täna algav noorsootöö nädal tähistab mitmekesisust ja erinevuste aktsepteerimist".

Kordan: need on täiesti reaalsed näited ajavahemikust 11.-14. novembrini. Need pressiteated oleks võinud koostamata ja saatmata jätta, neil puudus eesmärk ja ilma nendeta oleks Eesti elu täpselt samamoodi edasi läinud. Korrutage see valik nüüd tuhandega (ma ei liialda) ja näete igal aastal toodetava avaliku sektori eneseturundusliku tekstimassiivi tegelikku ulatust.

Kuid tõdemus, et tühje kantseliitlikke sõnumeid sünnib maksumaksja kulul mõõtmatult palju, on üksnes pool murest.

Kas panite tähele, mitu juhuslikku näidet sisaldasid viidet riigile kui universaalsele lahendusele ja õpetusi õigesti elamiseks? Paljud, enamik. See pole aga enam lihtsalt raiskamine, vaid juba maailmavaateline positsioon.

Maksumaksja raha eest maksumaksjale suunatud õigesti elamise õpetused ei piirdu pressiteadetega. Ametnikud ostavad poliitikute suunamisel sellise teavituse edastamiseks juba aastaid reklaamikampaaniad meedias, ajalehtedest televisiooni ja digiväljaanneteni. Välireklaamid, sisuturundus, tasutud podcast'id − mida tahes.

Seni kui me kõike seda iga päev näeme, ei ole mingit põhjust uskuda, et riigieelarves raha üle pole.