Väiksematel veisepidajatel on iga heinatuust arvel

Sööda kvaliteet pole küll kiita, aga vähemalt pole seni olnud vaja sellega koonerdada. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Mullusel põua-aastal varutud loomasööt pole küll teab mis hea kvaliteediga, ent enamjaolt suudeti seda siiski piisavalt tallele panna, et kevadeni vastu pidada.

"Ma arvan, et jagub," ütles Kunnar Kuusmik Ingli talu piimakarjale varutud sööda kohta. "Enam-vähem sai varutud nii palju, kui vaja läheb, aga eks oleneb kevadest ka. Viimased silod tegime oktoobris, seda ei osanud enam lugedagi, mitmes niide see oli. Mõnest niitest sai algupoole ju ainult natukene. Ega kvaliteet kiita ole, aga parem ikka kui mitte midagi."

Kogu sööt on oma maadelt ise varutud, juurde midagi ei ostetud.

"Praegu veel kokku pole pidanud hoidma, nii paju kui söövad, nii palju saavad; võib-olla hiljem tuleb mingi dieet teha. Praegu ei pääse lumega kõikidele pallidele ligigi, hakka või drooniga vedama," muigas ta.

Kõhud toidame täis, aga rahateenimise kohta ei ole.

Mihkel Olt

Heina on tegelikult palju − seda jäi veel kahest eelmisest aastast varuks −, nii et kui mingi aps juhtubki, tuleb lihtsalt rohkem heina sööta.

Kuusmik on kuulnud, et mõnel väiksemal loomakasvatajal jäi sööta puudu. "Lehmi on neil vähe, aga maad, kust sööta teha, on ka vähe ja kui sealt ainult ühe niite saigi… Eks nad püüavad juurde osta, aga hind on päris krõbe ja kaugelt toomine teeb veel kallimaks. Isegi Setumaalt oldi nõus kohale tooma, aga see ei olnud vist väga kvaliteetne, keegi teadis rääkida, et luhahein."

Ostes kallilt kätte

"Ostsime põhku juurde ja tuleme toime vist," ütles tulundusühingu Piima-Vissi juht Eino Autor. "Kaugelt ei pidanud otsima, naaberküla mehel oli nisupõhku põllul ja saime temaga kaubale. Eks ta kallis oli, aga mis sa hädaga teed."

Silo selles majapidamises ei tehta: "Meil on nii väike majapidamine, et pole selle jaoks tehnikat ega tööjõudu. Heina muidugi tegime, aga mõni põld andis sel aastal kümme korda vähem välja kui eelmisel. Varem rentisime maad juurde, aga siis renditi need maad teistele ja nii jäi meil maad ka vähemaks."

Heinaga usub Autor kevadeni välja tulevat, vana viljavaru ja kartulit on ka, mida oma herefordidele anda.

"Dieedile neid veel panema ei pea, ainult et nüüd teeb juba lumi liiga, kättesaamisega on häda."

Mäetagusel tegutsev MTÜ Avatud ja Hoitud Loodus kuulutas nii Põhjarannikus kui ka Facebookis oma šoti mägiveistele heina ostmise soovi.

"Kuu varu, umbes 30 rulli jääb puudu," ütles MTÜ juhatuse liige Heldi Aia. "Põhku me neile ei anna, küll aga heinale lisaks vilja."

Osa heina tehti ise, osa osteti.

"Endal meil maad kuigi palju ei ole, õnneks saime kaubale naabritega, kel endal loomi ei ole, aga niita oli vaja," rääkis ta. "Leppisime siin ümbruskonnas juba varakult kokku, sellega ei olnud probleemi, ainult et hind oli tunduvalt kallim kui varem."

Kuulutuse peale on Aia sõnul juba pakkumisi tulnud, seega pole šotlastel vaja kõhu tühjaksjäämist peljata.

Päästavad mais ja hein

Ida-Virumaa suurim loomakasvataja Mihkel Olt ütles, et jaanuari lõpu seisuga hinnatakse olukord üle, aga kolmanda niitega suudeti isegi väike tagavara varuda.

"Aga mõningaid loomagruppe ei saanud me õigel ajal sisse ja söötsime kuu-poolteist neid õues, kus söödakulu oli peaaegu kaks korda suurem − õues maa peal söötmine on ikka tohutu raiskamine. Nii et selle varu me söötsime ära ja nüüd on küsimus, kas nipa-napa venitame välja või peame vahepeal mingid lihaveisegrpid heina peale panema."

Heinaga usub Olt välja tulevat, küsimus on ainult silos.

"Viimase niite tegime ikka hästi hilja, vist isegi pärast maisikoristust. Võtsime augustis koos agronoomiga riski ja väetasime paremad rohumaad üle, kui esimesed vihmad tulid. Tänu sellele andis kolmas niide üksi rohkem kui kaks esimest niidet kokku."

Maisikoristuse ajal oli hirm, et saak võib aia taha minna − tõlvikud hakkasid juba enne koristamist otsast hallitama. Õnneks näitasid silost tehtud analüüsid, et toksiine selles küll on, ent lubatud piirides. Mis tähendab, et loomadele võib seda silo sööta küll.

"Maisist oli sel aastal tohutult kasu," kinnitas Olt. "Maisisilo tegemine on küll väga kallis, aga sellistel keerulistel aastatel on mais ikka väga-väga suureks abiks."

Söödaga tuleb tema sõnul ikkagi väga ettevaatlikult ringi käia, teha võimalikult tarku otsuseid ja kõik maksimaalselt ära kasutada.

"Loodame, et veame juulikuuni välja, kui uus siloperiood algab. Lihaveised võib varem ka välja saata, aga piimakari sellist lähenemist ei kannata. Me peame loomad ületalve, see pole probleem. Küsimus on juurdekasvudes, mis olid sel aastal oluliselt väiksemad, ja ega piim ole suurem asi, kui sööda kvaliteet pole hea. Kõhud toidame täis, aga raha teenimise kohta ei ole."

Rootsi müük jäi ära

Ida-Virumaa taluliidu tegevjuht Arvo Aller ütles, et üldiselt on loomakasvatajad optimistlikud ja usuvad kevadeni välja vedavat.

"Pole kuulda, et keegi söödanappuse pärast loomade arvu kavatseks vähendada. Kes nägi, et sööta väheks jääb, otsis seda üldjuhul juba sügisel juurde."

Sügisene kampaania, mille käigus mõnigi maaomanik lootis heina kalli raha eest Rootsi ja Taani müüa, jooksis visinal tühjaks, kui selgus, et niisama lihtsalt asi ei käi.

"Lisaks igasugusele muule bürokraatiale sekkusid ka veterinaararstid: sööda seakatku riigist mitte seakatku riiki müümisele pandi kohe keeld peale," rääkis Aller.