Idavirulastele teevad enim tuska viletsad teed

Kuigi idavirulased on uuringu järgi rahulolematud kergliiklusteede vähesuse pärast, leiavad nad siiski, et olukord on viimaste aastatega paranenud. Foto: Ilja Smirnov

Avalikest teenustest ühtaegu kurvastab ja rõõmustab idavirulasi kõige rohkem teedega seonduv, selgus avalike teenustega rahulolu uuringust. Kui sõiduteed tekitavad meelehärmi, siis kergliiklusteedega ollakse aina enam rahul.

Äsja siseministeeriumi tellimusel valminud uuringust selgus, et Eesti elanikud peavad kõige olulisemaks sõiduteede, eriarstiabi, kergliiklusteede ja ühistranspordi kvaliteedi ning kättesaadavuse parandamist.

Ida-Virumaal on kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamist vajavate teenuste esikolmikus sõiduteed (48% mainib seda ühena kolmest valdkonnast), eriarstiabi (41%) ja kergliiklusteed (26%). Positiivseid arenguid on kõige rohkem märgatud kergliiklusteede (47%), sõiduteede (38%) ja interneti puhul (26%). Viimase kolme aastaga on idavirulaste hinnangul kõige rohkem halvenenud eriarstiabi (37%), ühistransport (29%) ja sõiduteed (22%).

"Kui rääkida riigiteedest, siis need on tegelikult üpris heal tasemel, kui me võrdleme ajalooga, mitte Lääne-Euroopaga," kommenteeris Ida-Virumaa omavalitsusliidu esimees ja Vaivara vallavolikogu juht Veikko Luhalaid.

Ta möönis, et kohalike omavalitsuste hallatavate teedega on asi päris hull, sest riik annab teede aktsiisist selleks mitu korda vähem raha kui varem. "See omakorda mõjutab ka ühistransporti. Kuna ühistransporti korraldab eraettevõtlus, siis keegi ei taha mülkasse sõita."

Luhalaid lisas, et ühistransport on näiliselt tihe ja kvaliteetne, aga bussi peale saamine on maainimesel kohati lausa mustkunst: bussid sõidavad mööda, peatusi jääb vähemaks. "See on arusaadav bussifirmade seisukohast. Riigi dotatsioon ei suurene, aga iga pidurdus ja kiirendus suurendab remondikulusid. Samas on regionaalpoliitiliselt oluline, et kõik inimesed ei lahkuks linnadesse."

Ohtlik teelõik

Ida-Viru maavanem Andres Noormägi ütles avalikke teenuseid kommenteerides, et nälga ja kütuseta ei jää, side ja internet toimib.

"Ühistransport on muidugi igavene teema, sest iga inimese järgi ei saa sõiduplaani sättida. Torkab silma, et rongide ajagraafik töötab selle huvides, et rahvast Ida-Virumaalt välja imeda. Meilt saab hästi minna Tallinna tööle ja tagasi, aga vastupidi liikumine nii hästi ei toimi."

Sõiduteedest hindas Noormägi kõige kriitilisemaks Tallinna-Narva maantee Jõhvi ja Narva vahelist kurvilist, suure liiklustihedusega lõiku.

"See küsimus tuleb ära lahendada ja sai märgitud ka uude maakonna arengukavva. Kui neljarealist maanteed lähiaastail ei saa, tuleb möödasõidu võimalus lahendada odavamate vahenditega ja luua spetsiaalsed möödasõidukohad. Soomes ja Rootsis on seda palju kasutatud."

Kergliiklusteede rajamisel tuleks maavanema hinnangul lähtuda kasutajate hulgast. "Kui vaatame inimeste tihedust, siis Narva ja Narva-Jõesuu vahelisel kergliiklusteel oleks kasusaajate arv umbes 70 000. Maanteeamet on praegu olukorra lahendanud nii, et tõmmanud ohutuse jaoks liikluse aeglasemaks. See lõik on praegu jalakäijatele ja ratturitele tõeliselt ohtlik."

Seal, kus elanike tihedus on väiksem, peaks kergliiklusteede rajamist rohkem kaaluma, arvas Noormägi. "Juhtusin suvel Peipsi ääres kokku ühe maailmaränduriga, kes sõitis rattaga Hollandist Hiinasse. Kui tulid jutuks kergliiklusteed, siis ta ütles, et teil pole ju liiklust, mis kergliiklusteid te tahate?"

Väldib kohalikku arstiabi

Arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti, mis on idavirulastel samuti südamel, ei osanud Noormägi hinnata. "Olen õnnelik inimene, kel pole seni arstiabi eriti vaja läinud."

Seevastu TÜ Narva kolledži direktor Katri Raik andis siinsele arstiabile hävitava hinnangu.

"Ma juba tean, et kui hakkab halb, tuleb sõita Tallinna või Tartu poole. Minu viimane kogemus kiirabiga Narvas oli selline, et abi tuli peaaegu pool tundi ja saabumisaeg vassiti varasemaks. Mina kardan Narva arstiabi ja teen kõik selleks, et mitte siinsesse haiglasse sattuda. Ma ei ütle, et Narvas ei oleks häid arste, aga teenus tervikuna on väga hüplik."

Kolledžijuhi arvates on veider, et nii suures linnas pole näiteks vesiravi. "Liigesehaigused on ju meie kliimas elades tüüpilised ja vesiravi on sel puhul parim liikumisviis. Pealegi on Narva vananeva elanikkonnaga. Väiksemates linnades suudetakse seda tagada. Ja siis me küsime, miks inimesed Ida-Virumaalt ära lähevad. Noored lähevad laste hariduse pärast ning vanemad seetõttu, et tahavad kvaliteetset arstiabi. Need on mõtlemapanevad asjad."

Raik hindas, et elu Eestis on läinud veel rohkem Tallinna ja Tartu keskseks kui varem.

"Minu eelmise aasta suurim tööalane šokk oli see, kui selgus, et Narvast lähevad kirjad Tartusse 3-4 päeva, sest need liiguvad läbi Tallinna. Seda ajal, kui me anname digiallkirju! Mis kolledži elu veel häirib, on asjaolu, et Tartust saab Narva alles kella poole kaheks ja seetõttu pole meil enam Tartust õppejõude. Kui 1999. aastal Tartust Narva tööle tulin, oli printides A4 leht Tartu-Narva ühendusi täis. Hämmastav, kui ääremaastunud me vahepeal oleme."

Raik oli kriitiline ka teeolude suhtes. "Eile [teisipäeval - toim.] sõitsin Narvast Jõhvi: ühele poole sõites oli üks auto kraavis, tagasiteel kaks. Mul vererõhk alati tõuseb, kui satun Jõhvi ja Narva vahelisele trassile."