Põllumehed ootavad riigilt abikätt

Konju mõisa talu peremees Martin Repinski avaldas meelt mitte traktoriroolis, vaid hobuse seljas. Viimane oli pärit siiski Tallinna külje alt, mitte Konjust, kust hobuste linna vedamine oleks liiga tülikas. Foto: SCANPIX

Ida-Virumaa põllumehed tunnistavad, et kriisiabi ja üleminekutoetused, mida Tallinnas küsimas käidi, on hädavajalikud, et põllumajandusettevõtted püsima jääksid, ja viimaste kadumine oleks selge hoop kogu Eesti maaelule. 

"Ma oleks pidanud täna seal olema," tunnistas mitme põllumajandusettevõtte juht Mihkel Olt, et toetab kahel käel Toompeal meelt avaldavaid ametivendi ning kui oleks võimalust olnud, oleks ta koos teiste sadade põllumeeste ja traktoritega Toompeal õigust nõudmas.

Nii rasket aega pole olnud

Olt on seda meelt, et kui toetusi makstakse, siis igal pool, ja kui ei maksta, siis mitte kuskil. Siis reguleeriks kõike turg.

Praegu aga on Eesti põllumees pandud keerulisse seisu: mitmel pool mujal makstakse üleminekutoetusi, Eesti maksab toetuste osas miinimumprogrammi, ehkki õigus toetusi maksta on palju suurem. "Kui pindalatoetuse puhul on see protsent, mis riik maksma peab, 15, siis Eesti nii ka maksab, mitte 40 või 60 protsenti, mis on maksimumpiir, mida igal aastal korrigeeritakse. Me tahame, et riik toetaks põllumehi riigieelarvest rohkem kui praegu," põhjendas Ida-Viru talupidajate liidu direktor Arvo Aller, mida Toompeal nõudmas käidi.

"Millal riik peaks veel abikäe ulatama kui mitte nüüd?" küsis Olt. Ta on loodud aasta põllumeeste klubiga ühte meelt, et nii keerulist aega kui nüüd pole Eesti põllumajanduses veel olnud. "Mina pole muidugi nii pikalt tegutsenud kui nemad, aga tõesti − nii keerulist aega ma ei tea," lisas ta. Olt tõdes, et kui teravilja- ja segatootjatel on veel mingi võimalus omadega hakkama saada, siis sellest, kuidas sea- ja veisekasvatajad veel elus on, ta aru ei saa. Tema sõnul toodab 90-95 protsenti tootjatest alla omahinna ning nulli saavad tulla vaid need väiketootjad, kes oma perega toimetavad ja endale palka välja ei maksa. "Aga ka see pole õige," lisas ta.

Vili ainus päästerõngas 

Olt on segatootja ja nende ainus lootus veisekasvatusest tekkivat miinust katta on teravilja arvelt. Piimatootmine ise toodab ainult kahjumit.

Kas ja kui palju miinuseid suudetakse viljaga katta, on praegu veel vara rääkida. See saab selgeks siis, kui kogu saak on koristatud ja hinnad selged. "Oleme pangaga kokku leppinud, et sügiseni on loomad laudas ja siis vaatame, mis edasi saab," ei ole Olt kindel, kas paari kuu pärast saab teha otsuse, et loomad jäävad. Pingutatud selle nimel on ja söötki on varutud.

Juhul kui riik annaks ühekordset toetust, siis see olukorda ei leevendaks. Küll oleks abi toetuste süsteemist, mis aitaks kõige keerulisemast ajast üle. "Kõige olulisem on muidugi turgude leidmine," rääkis ta. Abi oleks eelkõige uutest turgudest, sest Venemaa turg on liiga ebastabiilne.

Väikest leevendust võib tuua talveperiood, kui Leedus piimakari lautadesse kolib ja piimatootlus langeb. "Siis võib Eesti piima vastu huvi kasvada, aga see on nii maksimaalselt maikuuni," ennustas Olt.

Regionaalpoliitiline otsus

Põllumajandustootmine on Arvo Alleri sõnul elanud aastaid nii, et toetused on läinud investeeringuteks ja tootmine veab ennast enam-vähem nulli. Elu teeb keeruliseks stabiilsuse puudumine, mida riigi enda toetuste süsteem võiks tekitada. "Põllumehed on nagu börsil mängijad," tõdes ta.

Põllumeeste aitamine läbi toetussüsteemi ei puuduta enam ainult põllumajandussektorit, vaid kogu Eesti regionaalpoliitikat. Seda meelt on nii Aller kui Olt. Kui riik soovib, et ka ääremaadel, kus põllumajandusettevõtted on ühed suuremad tööandjad, Eesti traditsiooniline põllumajandus säiliks, on praegu aeg rahakotiraudu avada.

Meeleavaldusel osalenud riigikogu liige, Konju mõisa talu peremees Martin Repinski ütles, et põllumeestele peavad appi tulema nii Euroopa Liit, kelle sanktsioonide tagajärjel on põllumehed keerulisse olukorda sattunud, kui ka Eesti riik, kes pole seni põllumajandusele nagu teised riigid toetusi maksnud.

"Praegu on hea meel tõdeda, et riigieelarvesse Swedbanki dividendikasumist laekunud tulumaksust 21 miljonit eurot suunatakse põllumajanduse toetuseks," ütles ta ning lisas, et põllumajandussektori toetamine on ülioluline kogu maaelu säilitamiseks.

Repinski sõnul räägitakse põllumajandussektorile kogu aeg sellest, et tuleb leida turgu või anda oma toodetele lisaväärtust, et seda paremini müüa, kuid sealt lahendust ei tule, kui tuleb konkureerida nende riikidega, kus tootmine on nii palju toetatud, et seda võiks tasuta ära jagada kahjumisse jäämata.

Turuolukorraga tuleb kohaneda 

Maaeluminister Urmas Kruuse ütles eilsel protestiaktsioonil, et riik on raskes olukorras põllumehe kõrval ja käivitanud meetmed olukorra stabiliseerimiseks. Homme selgub ELi põllumajandusministrite kohtumisel ka Eesti osa Euroopa Komisjoni 500 miljoni euro suurusest abipaketist Euroopa põllumeestele.

"Eestis on ületootmise tõttu praegu kriisis piimatootmine ja sealihatootmine, viimast on lisaks raputanud ka seakatk," ütles Kruuse. Minister rõhutas, et kehva turuolukorra tõttu on riik käivitanud stabiliseerivad meetmed. "Rasketel aegadel ei jäeta kedagi üksi ning üksteist aidatakse. Võtmetegur on siiski uue turuolukorraga kohanemine, sest Euroopas on piima ületootmine ja turg ei maksa enam põllumehele hinda, millega on varasematel aastatel arvestatud. Keerulises olukorras on ka sealihasektor," lisas ta.

Kruuse sõnas, et kindlasti pole maksumaksja suuteline kompenseerima kõiki realiseerunud riske. "Seepärast peame koostöös põllumajandussektoriga leidma püsivamaid lahendusi kui ühekordsed toetusmeetmed. Peame leidma viisid, kuidas uue turuolukorraga kohaneda," ütles minister.