Jahimehed ohjeldavad seakatku edukalt küttides

Seakatkust ajendatud muudatused jahieeskirjas sunnivad jahimehi igaks juhuks värske kalendri sabast üle kontrollima, mis ja kuidas täpselt tänavu teistmoodi on. Foto: Peeter Lilleväli

Eelmisel aastal sigade Aafrika katku levimise hirmus piiratud metsseajaht on tänavu täie hooga käima lükatud; Ida-Virumaal on pool ette antud limiidist kütitud.

Asjatundjate ametnike seisukoht on, et Eestis tuleb sel jahihooajal  ehk veebruari lõpuni küttida 29 600 metssiga. Seda numbrit keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna soovituse alusel maakonniti laiali jagades jäi Ida-Virumaa osaks 500 siga − oluliselt vähem kui üheski teises maakonnas.

"Meil ongi sigu vähem kui mujal," ütles Ida-Viru jahimeeste seltsi juhatuse liige ja Kiviõli jahtkonna esimees Karl-Johannes Kärner. "Kui varasematel aastatel oleme lasknud 250 - 300 siga, siis see tänavune 500 on ikka oluliselt rohkem."

Oktoobri lõpuks  oli 500 seast kütitud 231 ehk pisut alla poole. Vaatamata sellele, et ilma lumeta saab pidada üksnes varitsusjahti. Seega ei näe jahimehed mingit probleemi veebruari lõpuks limiit täis lasta ja enamgi, sest selts ise on seadnud enda jaoks pisut suurema eesmärgi − 507 siga.

"Seakarjad on meil suured, 40-50pealised," ütles Lohusuu jahtkonna esimees Tarmo Tomson, et katku mõju pole küll kusagil näha.

"Viljandimaal võtab katk ikka sead maha; seal ei saa seajahti pidadagi, sest sigu enam ei ole," võrdles Alajõe jahtkonna esimees Aare Aalja.

Siinkandis isemoodi katk

Ida-Virumaa veterinaarkeskuse juhataja Helgi Tepper ütles juba augustis, et Ida-Virumaal   käitub sigade Aafrika katku viirus teistmoodi kui Lõuna-Eestis − siin on seda leitud valdavalt kütitud metssigadel, kel väliseid haigustunnuseid ei ole; metsas taudi surnud sigadest teateid ei ole.

Sama juttu rääkis septembris Eesti jahimeeste seltsi juhatuse koosolekul veterinaar- ja toidulaboratooriumi direktori asetäitja loomahaiguste alal Imbi Nurmoja: "Ida-Virumaal on palju loomi ainult antikehadega, ei ole haige ega ka immuunne loom. Antikehadega nakatunud loomi mujal ei esine."

Jahimehed peavad igalt kütitud sealt vereproovi võtma ja selle analüüsimiseks laborisse toimetama. Kuni laborist vastus tuleb, peab sigu kusagil hoidma. Näiteks külmikus − ühes neist veterinaar- ja toiduameti soetatud kaheksast, mis Ida-Virumaale anti ja siin Kiviõli jahtkonna hoolde anti.

Raimu Aia ütles, et selliseid külmikuid oleks siiakanti tarvis 23 tükki − igale jahtkonnale oma.

"Praeguste ilmadega pole enam viga, riputad sara all üles ja seisab paar-kolm päeva küll. Soojemal ajal oli küll nii, et ükskõik, kas analüüsi vastus oli negatiivne või positiivne, siga tuli ikka maha matta, sest lihaks see enam ei kõlvanud," rääkis seltsi juhatuse liige Kaupo Tihvan.

Positiivseid vastuseid on laborist õnneks üsna vähe tulnud. Ja needki on kinnitanud veres mitte viiruse, vaid antikehade olemasolu.

Välja arvatud mõni päev tagasi Lohusuust leitud kahe surnud metssea puhul, kelle veres tuvastati tõepoolest katkuviirus.  Ja see teeb mehed murelikuks.

Tormast tulnud taud?

Tarmo Tomsoni sõnul leidis surnud sead kohalik jahimees, kelle tähelepanu äratas ronkade käitumine. Üks korjustest oli sedamoodi peidetud, nagu karul on kombeks oma saagiga toimida.

"Eks see Torma prügilast meile tuli − meie jahtkonna piirini on sealt ainult kolm ja pool kilomeetrit," ütles ta.

Torma prügila on see koht, kuhu maeti katkust tabatud Puurmani seafarmis tapetud sead ja kus korjused mõni päev hiljem maa peale kerkisid.

Tomson kirjeldas värvikalt, kuidas Puurmanis tapetud sigu autodele laaditi ja mil moel neid sealt matmispaika veeti ja mis sellest kohapeale ja veoteele maha jäi.

Mõni ime, kui katku levik sealt hoogu sai ja teise suuna võttis, Lohusuu peale.

"Linnud ju nokivad neid korjuseid − rongad ja ka merikotkad, kes pikki vahemaid lendavad ja viirust levitavad," nentis Aare Aalja.

Jahimehed loodavad siiski, et katkust võib jagu saada: loodus teeb oma osa ja jahimehed aitavad kaasa.

Muudatuste head ja vead

Seakatku ohjeldamise vajadusest tingitud muudatused, mis tänavu kehtima hakkasid, jahimehi kuigivõrd ei mõjuta.

"Lisasöötmise keelamine küll, õigemini see, et peibutussööta tohib ainult kümme kilo korraga välja panna − kui ikka kari peale tuleb, süüakse see mõne minutiga ära nagu niuhti. Ja siis minnakse edasi taluniku põldu," rääkis seltsi tegevdirektor Raimu Aia.

Plaanitavad jahiseaduse muudatused on alles riigikogus lugemisel. Seisva mootoriga sõidukist küttimise lubamist meie jahimehed ei poolda, pidades seda ümbruskonnale ülearu ohtlikuks. Võimalus kunstlikku  valgusallikat kasutada oleks aga teretulnud, sest metsseajaht käib valdavalt hämaral või pimedal ajal ja lisavalgus võimaldaks paugu kindla peale teha.

Jahirelvadel summuti kasutamist, millest jahimehed juba mõnda aega räägivad, seaduseelnõu ei käsitle.

"See oleks õige mõte küll, häiriks vähem jahti mitte puutuvaid inimesi. Soomes ja Lätis näiteks on see lubatud, aga vaevalt meil selleks luba antakse," arutles Aia.