Kuzja − tema jumalad ja lõustad

Kuzja Zverev kodanikunimega Vladislav Kuznetsov oma Narva ateljees. Foto: Matti Kämärä

Paljasjalgsed, kaamed, kõhetud ja kaitsetud, kuid pea ümber nimbusesära nagu Jeesusel − nii on kujutanud tänavu kultuurkapitalilt maakonna kultuuripärli preemia pälvinud Narva kunstnik Kuzja Zverev kunstnikke.

Zverev korjas üles vanad, paksust puust ning mitmete värvikihtide all ägisevad aknalauad, euroremondi käigus asutustes prügihunnikusse lennutatud, ning maalis neile teiste seas Henri de Toulouse-Lautreci, El Greco, Modigliani, vene õigeusu kiriku poolt pühakuks kuulutatud ikoonimaalija Andrei Rubljovi, meie Viiralti, aga ka kitarr käes ja laulud huulil sündinud Bulat Okudžava − maalis traagilise saatusega vaimuinimesi, geeniusi, kelle looming tema enda omagi palju mõjutanud.

Kui need tööd pealkirja all "Kunstniku monoloog" paari aasta eest Tartus väljas olid, nimetas Tartu Postimees seda näitust haruldaseks − haruldaseks näituseks, mis hakkab silma aususega.

"Kõiki neid halbu asju on..."

"Juba pikka aega on kunstinäitustelt tulles olnud kuidagi tühi tunne. Mõni projekt paneb õlgu kehitama. Mõtled, et nojah-noh, tore on, ja kõnnid sama targalt minema. Mõni väljapanek ei tekita mingit emotsiooni, ei ühtki mõtet. Mälestustki ei jää. Nagu poleks käinud ja näinudki," alustas kunstikriik Põim Kama toona Tartu Postimehes Zverevi isikunäituse arvustust. "Mõni ajab jälle hetkeks närvi, et no kurat, kellele seda nüüd tarvis on?! Kunstnikule endale? Vaevalt küll, sest projekt on silmanähtavalt pingutatud, vägisi välja pigistatud, lihtsalt selleks, et midagi teha. Et näe, mina ka teen ja kes aru ei saa, on loll."

Ja jätkas: "Siis on veel projektid sarjast "Nii diip, et ise ka aru ei saa". Ja ei peagi saama, keegi ei pea. Sest see on Suur Kunst, mille mõistmine pole igaühele jõukohane. Nii peabki olema. Vaataja võib koju häbenema minna, et ta on nii küündimatu. Seejärel tulevad kõik need n-ö pooles vinnas projektid. Näiteks on kavandatud meeletu kontseptsioon, suurejooneline idee ja see romaani mahus kirja pandud − aga teost ennast pole ollagi. Ainult pastakast välja imetud kontseptsioon.

Siis on veel need näitusevariandid, kus on hea idee ja seda teostadagi üritatud, aga tehniline pool on liiga nõrk, et lõpuni välja mängida. Või pole viitsitud, pole tahetud või on üritatud, aga pole õnnestunud.On ka need, kus teostus ja tehnika on väga nunnud, aga mingit mõtet projekti taga ei paista. Ja siis on veel projektid seeriast "Sain kulkalt raha ja pean näituse tegema". Neist ei tasu rääkidagi."

Hmm, hulljulge, Eesti kunstielu maatasa tegev algus, kuid mis on sellel kõigel pistmist Zverevi näitusega, mõtlesin ma tookord seda lugedes.

Kuni jõudsin järgmise lauseni: "Praegu on Tartu kunstimajas avatud üks harukordne näitus, mis kõiki neid halbu asju on vältinud − Kuzja Zverevi "Kunstniku monoloog"."

Oma ja oma

Venemaal Kostroma linnas sündinud ning Kostroma pedagoogilises instituudis kunsti ja graafika teaduskonna lõpetanud Zverevil on läinud hästi − ta on oma nii venelastele kui eestlastele, esinedes edukalt nii Kostromas ja Peterburis kui Tartus, Pärnus, Tallinnas ja Kuressaares.

Aga vabalt oleks võinud minna vastupidi: et eestlastele oleks mõjunud ta liiga venelikult ning venelastele liiga − kas nüüd just eestlaslikult, aga ütleme siis vigurdava lääne kunstiga flirtivana.

Kuigi Narvas on palju kunstnikke ja palju häid kunstnikke ning Eesti kunstnike liidus on üle 900 liikme, oli Zverev 2006. aastal selle liikmeks saades alles teine narvalane, kel sinna asja.

"Eesti kunstielu võttis ta omaks," tõdetakse albumis "Kuzja Zverev. Maalid. Graafika".

Sama kinnitab ka Jõhvis elav kunstnik Mati Rautso, kelle sõnul on Zverev üks nendest vähestest Ida-Viru kunstnikest, kes osalevad aktiivselt üle-eestilises kunstielus. "Jõuline ja julge nii kunstitegemise laadilt kui teemadelt," kostab ta Zverevi kiituseks ning märgib ära, et selle Ida-Viru kunstniku puhul on eriti graafikas tuntavad Vene 20. sajandi esimese poole avangardi mõjutused.

Zverev ei teegi sellest mingit saladust: vene avangardi isa Pavel Filonov on üks neist, kelle ta päevinäinud ja mitme värvikihi all ägisevale aknalauale maalinud, nimbusesära ümber pea nagu jumalal. Aga mitte lihtsalt üks neist, vaid ainus, kelle kujutamiseks on ta aknalaudadest teinud justkui altariseina, kolmeosalise.

Küsin Zverevilt, kuidas see on tal õnnestunud − olla oma nii ühtedele kui teistele.

Ja samas kahetsen seda küsimust, sest mida tarka on sellele vastata.

Aga lollidele küsimustele on ennegi saadud tarku vastuseid. "Tuleb olla huvitav," ütleb Zverev.

Putin, Stalin ja Mahno

Zverevil on kaust, kus ta talletab oma visandeid, mis tehtud käepärast olevale paberile, milleks võib vabalt olla ka mõne kviitungi teine pool, käepärase vahendiga, milleks sobib ka pastakas.

Seda kausta sirvides tulevad vägisi silme ette poiste tüüpilised koolivihikud, kuhu on soditud kõikvõimalikke krõnkskujusid ja lõustu rohkem kui tehtud tunnis märkmeid.

Zverevi kõikvõimalikud veidrad kujud  ja lõustad rändavad aga edasi tema graafikasse ja maalidele ja saavad nimeks "Paabulinde toitev Stalin", "Putin ja metsavaht", "Mahno ja valge ohvitser", "Paluja", "Isa šamaan"  või siis kogunevad mitmekesi pildile näiteks nime all "Elu kaktus", "Elujoon", "Jutt" ja saavad seal luuleread juurde, sest jah, Zverev ka luuletab.

1990. aastate alguses maalitud "Paabulinde toitev Stalin" on sedavõrd puhas naivism, et elu sees ei usuks, kui ei teaks, et see on taotluslik ja et Zverevil on seljataga vene akadeemiline maalikool ja et tegelikult ta joonistab nagu kulda.

Just vabadus kunstis oli see, mis Kostroma noorele kunstnikule omal ajal Eestis meeldis. "Palju võib realistlikke pilte teha?!" küsib Zverev retooriliselt ning näitab kätt kõri peale pannes, kuhu maani see realismus tal omal ajal ulatus.

Kust teadis Kostromas sündinud ja Kostromas elav noormees veel enne, kui 1980ndate lõpus Eestisse kolis, üldse midagi Eestist?

Arvata võib, et oma kodulinnas seisva Lenini kuju alust ei osanud ta Eesti kunstieluga, ilmselt Eestiga üldse siduda − seal oli varem olnud Amandus Adamsoni loodud mälestusmärk, pühendatud Romanovite dünastiale −, küll aga teadis ta väga hästi, kus Eesti asub.

Ma võin julgelt väita, et see Kostroma poiss külastas 900 km kaugusel asuvat Saaremaad sagedamini kui enamik mandrieestlasi, sest ta vanaema ja vanaisa elasid seal. "See juhtus tänu vanaisale, ta oli sõjaväelane," selgitab Zverev, miks juurte juurest nii kaugele mindi.

Saaremaalt ostis ta ka oma esimesed Eesti graafikaalbumid, mis on tal siiani ateljee riiulil reas.

Lõpuks ka Jõhvis

Zverevi näituste nimekiri on muljetavaldav. Kuigi oma igapäevast leiab teenib ta kunstiõpetajana, jõuab ta selle kõrvalt palju. "Ma maalin kiiresti," toob ta naljatamisi põhjuseks. "Mulle ei meeldi kaua ühe töö kallal nokerdada."

Kuigi see nimekiri on pikk, näeb sealt, et Ida-Virumaa keskuses on ta oma töid eksponeerinud vaid ühe korra, sedagi Narva ühendusse kuuluvate kunstnike ühisnäitusel.

Tänavu on Zverevil ümmargune sünnipäev: ta saab 55aastaseks. Ehk on sel puhul loota, et tema töid ka Jõhvis näeb, kus on eksponeerimisvõimalus nii kunstigaleriis kui kontserdimaja fuajeedes.

Näebki.

Ainult et seda näitust tuleb oodata aasta lõpuni: see avatakse 3. detsembril.