Poliitik ja humorist − ühes isikus

Ei tea, kuidas Andrus Tammel eile seal Raplamaal Purku külas ka läks, kus ta astus esimest korda üles täispika huumorikavaga. Foto: Matti Kämärä

Keskerakonna Narva piirkonna esimees Andrus Tamm rabab eesti kultuuri ja rahvuse säilimise nimel nagu jaksab: ta annab välja huumoriajakirja Pilkaja− aga huumor, see on osake kultuurist − ning tal on kolm last.

Teil on täna [intervjuu on tehtud neljapäeval − toim.] kiire nagu ma ei taha öelda kellel laadapäeval.  Me oleme intervjuu juba mitmeid kordi katkestanud, sest teie telefon heliseb vahetpidamata, peale selle te vabandate ning kaote vahepeal kuhugi kõrvalruumi. Ma saan aru, et teie kiire aeg on seotud sellega, et linna ettevõte Narva Bussiveod on põhja lastud ning 1. veebruarist hakkab piirilinna teenindama AS ATKO Bussiliinid. Tšee-pee, nagu venelane ütleb?

Ei ole. Kuid kogu aeg on kiire, kiire ja kiire, seda küll, sest jah, Narva Bussivedudega on nüüd olukord nii nagu ta on ja kas see juhtus jämedate juhtimisvigade tõttu või muudel põhjustel, seda vaatab aktsionär. Aga konkursi võitis ATKO − võitis napilt, aga võitis − ning veebruarist tuleb tööle asuda, seega on ettevalmistusperiood üsna lühike. Sellepärast ongi kiire.

Millised need jämedad juhtimisvead olid?

Ma ei taha kellestki pahasti rääkida. Mina juhtisin Narva Bussivedusid aastatel 2002 - 2009 ning sel ajal läks olukord aina paremaks: konkurendid lahkusid, piraatbussijuhtidest saime lahti ning ettevõte toimis päris hästi. Ma andsin soovitusi, kuidas Narva Bussiveod võiks jätkata, aga neid soovitusi ei võetud kuulda.

Teist kui endisest Narva Bussivedude juhist on aga nüüd saanud ATKO Narva osakonna juhataja.

Jah, juhtus nii, et Narva linn palus, et ma neid aitaks, kuna linnas on ainult üks selle ala spetsialist. Ja siis tegi ATKO Grupp ettepaneku, et ma neid aitaks, ning praeguse seisuga ongi nii, et ma olen sellega hommikust õhtuni hõlmatud. Pädevus mul on, asjakohane koolitus on, nii et miks ka mitte.

Möödunud laupäeval kohtusite Narva hotellis Yana Toomiga.  Nii väike see karistussalk oligi?

[Naerab.] Mina ei nimeta seda karistussalgaks, niimoodi on seda teised nimetanud. Peale Yana oli kohal Jaak Aab. Eraldi käis ka Jaanus Karilaid.

Aga Klandorf? Kõlvart?

Ma arvan, et nad ei tulegi. Nad arvasid, et saavad niisamagi hakkama.

Kuidas Yana siis teiega hakkama sai? Vaatan, et te polegi pool pead lühemaks tehtud.

Ei ole, meil on Yanaga selles suhtes...

Ärge nüüd öelge, et üksmeel!

Pärast Keskerakonna kongressi said pinged maha võetud, vähemalt enamik neist teravustest. Ma olen Yanaga rääkinud juba väga normaalselt ka telefonitsi ning oleme Tallinnas kohtunud ja nüüd Narvas. Väga mõistlikult rääkisime. Ei ole sellist asja, et nüüd oleme teineteise peale maru vihased. Selge on see, et erakonnaga peab edasi minema ning viha selle juures head ei tee. Mina positiivse inimesena püüan leida ikkagi neid rõõmsamaid asjaolusid, sest vihastamine, nagu ütles üks mu psühholoogia õppejõude, võtab elust ikka päris suure tüki ära. Pigem naerda, see pikendab eluiga.

Teie psühholoogiaõpingutest Nordis on olnud kasu?

Kindlasti. Need on andnud oskuse mõningatest asjadest välja tulla omamoodi kavalusega, psühholoogiliste nõksudega, ning ka omandatud analüüsivõime aitab igapidi kaasa.

Nii et Keskerakonna Narva osakonna juhatuse koosseis ei muutu, nagu Savisaar ähvardas. Ikka selle pärast, et te panite Kadri Simsoni kandidatuuri püsti. 

Praegu küll mitte, kuid ega ma veel ju ei tea. Homme [reedel − toim.] on keskjuhatus koos ning töörühm kannab ette, mida nad siin kuulsid ja nägid. Ma ennustada ei tahaks, aga tundub, et antakse aega leppimiseks.

Kust te selle julguse ikkagi võtsite esitada kandidaadiks Kadri Simson? Sõite lõvikonservi? 

Kui ajas tagasi minna, siis eks meil ole keskjuhatusega varemgi nääklemisi olnud persoonide tasemel, aga me oleme endale kindlaks jäänud. Siis saadeti samuti töörühm kohale, aga asi lõpuks laabus ning saime rahulikult edasi minna.

Meil ei ole midagi Savisaare vastu, aga erakonna juhtimine oli käest ära ning Kadri kandidatuuri püstitamine oli ühtlasi protesti avaldamine.  Ma haistsin, et sellest tuleb suur skandaal, mis pöörab erakonnale tähelepanu. Ma ütlesin seda ka piirkonnajuhtide nõupidamisel Hundisilmal, kuhu ma esimest korda jõudsin. Ütlesin, et ükski PR-firma ei mõtleks sellist reklaamikampaaniat välja − tähelepanu saab olema suur. Nii ka läks: erakonna populaarsus kasvas seitse protsenti. Poliitikas ongi erakonnale oluline, et ta oleks tähelepanu all.

Mina siiski arvan, et erakonnale on oluline, et ta saaks ükskord hakata oma programmi ellu viima, aga selleks on vaja tulla võimule.

Jaa, ma olen täitsa nõus sellega, aga see olekski olnud samm edasi selles suunas.  Ma ei ole see inimene, kes praegust valitsust väga hullusti kritiseerib ja peaministrit sõimab, aga ma ütleks, et miski on mäda selles kuningriigis ning muutused on vajalikud. Praegu on kahjuks nii, et Keskerakond on väga tugev ainult Tallinnas: on Tallinna Keskerakond ja on Eesti Keskerakond ja kui see Eesti Keskerakond ei saa võimule lähemale... Ma ei ütle, et me peame olema sõbrad Reformierakonnaga, olgugi et minu arvamus on, et kui Keskerakond ja Reformierakond olid koos valitsuses, siis nad segasid teineteisel lollusi tegemast. Aga praegu Reformierakond, IRL ja sotsid küll ei sega üksteisel neid tegemast. Keskerakond peab saama valitsusse ning pärast viimaseid riigikogu valimisi on ka partnereid, kellega valitsust saaks moodustada. Muutusi on vaja teha riigi tasandil − see peaks olema eesmärk, mitte ainult Tallinnas võimu kindlustamine.

Minu moto on, et nõrku tuleb aidata, tugevad saavad ise hakkama, kuid praegu on riigivõim kaldu tugevamate poole, seda näitab ka EASi abi nendele firmadele, kes saavad ise hakkama. Või siis võtame selle uudise, et võrdõiguslikkuse volinik leiab, et haigekassa peaks hüvitama soovahetusoperatsiooni kulud, samas hambaravihüvitist inimesed haigekassa kaudu ei saa. Minu meelest on asjad siin riigis väga viltu.

Eelmise aasta suurim huumorisündmus oli vaieldamatult pahade vaimude väljaajamine Hundisilmal − või mis tahes selle klounaadi nimi oli −, aga ka teie teete väikest viisi huumorit. Raikküla vald Raplamaal on praegu kuulutusi täis, et Purku koolimajas toimub 22. jaanuaril kell 19 huumoriõhtu, kus teeb nalja Pilkaja peatoimetaja ja humorist Andrus Tamm. Kas te heidate seal nalja ka Keskerakonna üle?

Ikka. Ma teengi nalja poliitika teemal ning kõik saavad: nii reformierakondlased kui IRL kui sotsid kui ka keskerakondlased. Ma oskan poliitikat, huumorit ja tööd lahus hoida. Kui ma teen tööd, siis ma teen tööd, kui poliitikat, siis teen päris tõsise näo ette ja räägin tõsiselt, aga kui teen huumorit, siis ikka nii, et kõik erakonnad saavad oma jao kätte. Sama asi on mul enda välja antavas ajakirjas Pilkaja. Need, kes seda on lugenud, on meeldivalt üllatunud, et Pilkajast ei saa kuidagi aru, et ajakirja väljaandja on keskerakondlane. Pigem on esile toodud rahvuslik meelestatus.

Poliitikud on ikka poliitikud ja humoristid on humoristid. Teie aga olete ainulaadne sümbioos neist. Ma ei tea, et ükski tegevpoliitik Eestis esineks oma naljakavaga.

Ma olen sümbioos veel mitmetest asjadest, nagu ettevõtlus jne. Aga poliitikud ja naljategemine... Vanasti Aivar Riisalu ikka viskas ansambliga Meie Mees esinedes nalja ja ka Tallinna volikogu esimees Toivo Tootsen − kunagine "Meelejahutaja" saate toimetaja − on olnud naljainimene. Või siis humorist Priit Aimla, kes on nüüd tõsine inimene − ma küll ei tea, kas sellepärast, et ta on Reformierakonnas. Aga et keegi poliitikutest praegu otseselt laval peal humoristina esineks − ei tule ette jah.

Kas Keskerakond ikka toetab Pilkaja väljaandmist? 

Üldse mitte!

Kas te tahate öelda, et Pilkaja müüb ennast nii ägedalt, et te ei tea, kuhu raha toppida?

Nii see asi ka ei ole, sest tänapäeval on huumoriga lood sellevõrra kehvemad, et...

Et Eesti poliitilises elus on nalja rohkem kui teie ajakirjas?

Selle kohta ütles Seaküla Simson kunagi, et Andrus, sul on ikka maru raske selle huumoriajakirjaga tegelda, sest need 101 klouni Toompeal ületavad sind mitu korda. Aga eks ma püüa kuidagi hakkama saada. Praegu on paraku nii, et ajakirja Kroonika loetakse parema meelega, sest inimesi huvitab see, mis värvi aluspüksid teistel jalas on, rohkem kui huumor. Kuid huumor on osa eesti kultuurist ning seda peab üleval hoidma, entusiasmist. Pilkaja väljaandmine põhinebki entusiasmil, honorari ei saa mitte keegi. Nagu ütleb meie põhiseaduse preambul: eesti rahvuse ja kultuuri säilimise nimel. Mina olen selle preambuli täitmisega väga tugevalt ametis: mul on kolm last ja Pilkaja.

Intervjuu inimesega, kel on järgmisel päeval oma naljakava esietendus, tuleb lõpetada muidugi anekdoodiga. Võtke seda kui peaproovi.

Anekdootide rääkimine ei ole minu pärusmaa. Minu stiil on üsna sarnane vene satiiriku Mihhail Zadornovi omaga. Järgmise loo rääkisin ma ka Narva politseimaja avamisel, kus olid orkester ja siseminister ja marutõsised sõnavõtud − nagu ikka need asjad käivad. Mina rääkisin linnavalitsuse esindajana algatuseks sellise nalja, et Ida-Virumaal trahviti 70 protsenti politseinikest keeleoskusnõuete rikkumise pärast, 40 protsenti trahvitutest ei saanud aru, mille eest neid trahviti. Siseminister naeris selle peale valju häälega. Sellistest juhtumitest ja lühinaljadest mu kava koosnebki.