"Nüüd ei ole me enam üksi idatuulte (Moskva) vintsutada ning väiksema venna staatuses oma rahvuslikke huve kaitstes." Nõnda kirjutas 20 aastat tagasi Põhjarannikus endiste poliitvangide liidu Ida-Virumaa ühenduse liige Felix Kallikorm, märkides, et Eesti riik on astunud oma ajaloos kõige otsustavama sammu enda edaspidise julgeoleku, rahvuslike huvide ja majandusarengu stabiilsuse kindlustamiseks. "Meist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa!"
JUHTKIRI ⟩ 20 aastat tagasi tehtud ainuõige valik
Kuigi eurobürokraatia ja osa meie oma ametnike endi üle võlli minev püüdlikkus üleeuroopaliste nõudmiste täitmisel tekitavad vahel tunde, et ei tea, kas nutta või naerda, ei ole kahtlust, et Eesti tegi rohkem kui 20 aastat tagasi ainuõige valiku, liitudes nii Euroopa Liidu kui ka NATOga.
See on saanud eriti hästi selgeks viimasel kümnel aastal, mil Venemaa on pidanud verist sõda Ukrainas kättemaksuks selle eest, et selle maa inimesed hindavad lääne, aga mitte Russki mir´i väärtusi. On enam kui tõenäoline, et sama saatus oleks tabanud ka Eestit ja teisi Balti riike, kui me poleks sajandivahetusel oma valikut teinud ning selle eesmärgi nimel kõvasti pingutanud.
Julgeoleku ja sõltumatuse kindlustamise tähtsus nende liitude liikmena tuleb praegu üha selgemalt välja. Kuid ilmselge tõsiasi on ka see, et Euroopa Liidu toetuste abil on nii Eesti kui sealhulgas Ida-Virumaa elu muutunud oluliselt paremaks. Uusi koolimaju, teid, veevarustussüsteeme, haiglaid ja palju muud, mida euroraha eest on tehtud, võtame ja kasutame praegu iseenesestmõistetavalt. Aga ka näiteks ühisraha ja viisavaba liikumist.
Küsitlused kinnitavad, et ülekaalukas osa Eesti elanikest toetab kuulumist nii NATOsse kui ka Euroopa Liitu. Pingutada tasub selle nimel, et nende võimaluste abil Eesti arengule veelgi rohkem hoogu juurde anda.