Ametiühingud ja tööandjad otsisid kriisile leevendust

Peep Peterson (vasakul) leidis, et ametiühingud peaksid koos tööandjatega otsima võimalusi, kuidas Ida-Viru inimestele töökohad säilitada. Foto: Matti Kämärä

Põlevkivisektori ametiühingute esindajad ja Ida-Viru tööandjad panid eile pead kokku, arutamaks kriisiolukorrast väljatulekut. Üksmeelselt peeti oluliseks nii maksupoliitika muutmist kui uute ettevõtete meelitamist Ida-Virumaale.

"Oluline on, et ametiühingud üksi ei mõtle, kuidas säilitada Ida-Viru piirkonnas inimestele töökohad, vaid me teeme seda koos tööandjatega," kommenteeris Eesti ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson, kes kutsus ühise laua taha veel Ida-Viru maavalitsuse ja ministeeriumide esindajad.

Kolimine on kallis

Ametiühingud tegid veebruari alguses tööjõunappuses vaevlevatele tööandjatele üleskutse tootmine Ida-Virumaale ümber kolida ja see oli ka eile üheks teemaks. Peterson tunnistas, et talle pole veel helistanud ükski ettevõtja, kes oleks öelnud, et alustab kohe kolimist. "Ma arvan, et see võtab aega. Oletan, et paljud mõtlevad sellele, aga samas on kolimine üsna kallis tegevus."

Eile arutati, kas ettevõtete Ida-Virumaale meelitamiseks piisab tööstusparkidest, headest logistilistest ühendustest ja kvalifitseeritud tööjõust või peaks valitsus omalt poolt veel midagi tegema.

"Niisama lihtsalt ettevõtted siia ei tule. Ida-Virumaa eelis on, et maa ja kinnisvara on oluliselt odavam kui Tallinnas. Aga sellest ei piisa. Riik peaks tegema maksusoodustusi ja keegi peab seda piirkonda riigi poolt ka müüma − ilma selleta ei juhtu praegu midagi," arvas Eesti keemiatööstuse liidu juhatuse esimees, ASi VKG juhatuse liige ja tehnikadirektor Meelis Eldermann.

Ta lisas, et uute ettevõtete motiveerimise kõrval ei tohiks jätta tähelepanuta olemasolevaid tööandjaid.

Eldermann meenutas vanarahva tarkust, et vanasse kaevu ei tasu enne sülitada, kui uus valmis ei ole. "Põlevkivitööstus annab 7000 otsest ja 20 000 kaudset töökohta, mis on ligemale 40 protsenti Ida-Viru tööjõulisest elanikkonnast. On suur viga neid arve unustada."

Eldermann tõi näiteks, et 2015. aastal tasus VKG tööjõumakse ligi 17,5 miljonit eurot ja keskkonnatasusid (ressursi- ja saastetasu) rohkem kui 11 miljonit eurot. Peale selle kulus 6 miljonit eurot taastuvenergia- ja raskeveokitasudeks ning aktsiisideks.

Kui tööjõumaksude puhul leiti ümarlaual, et nende muutmine ei kuulu kiirete lahenduste hulka, siis keskkonnatasude kärmet sidumist nafta maailmaturuhinnaga survestavad nii tööandjad kui ametiühingud.

Neli ettepanekut

Majandus- ja taristuministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Timo Tatar märkis, et kui veel 2014. aastal ei leidnud keskkonnatasude langetamise teema valitsuses mõistmist, siis praeguses koalitsioonilepingus räägitakse juba nii keskkonnatasude nafta hinnaga sidumisest kui keskkonnatasude reaalsest analüüsist. Sellest, et tuleb leida metoodika, kuidas arvutada tööstuse keskkonnamõju rahaks, ja veenduda, kas praegu makstavad keskkonnatasud on suuremad või väiksemad keskkonna tekitatud kahjust.

"Praegu oleme olukorras, kus lahendusi on vaja kiiremini. Meil ei ole aega oodata metoodikate arutelusid ja nende järeldusi. Kuna nafta hind on langenud palju kiiremini, kui keegi oskas ennustada, on vaja heas mõttes puusalt tulistatud lahendusi, mis vähemalt aitavad sektori elujõulisusele kaasa sel perioodil, kui analüüsid valmivad," rääkis Tatar.

Tema kinnitusel esitavad eri ministeeriumid järgmise nädala valitsuskabineti istungiks mitu ettepanekut koos mõjude analüüsiga.

Ettepanekute hulgas on ressursitasu muutmine ehk põlevkivi kaevandamisõiguse ja vee erikasutustasu indekseerimine raske kütteõli hinnaga. Teiseks pannakse arutelule saastetasude süsteemi ülevaatamine ning väävli-, lämmastiku- ja jahutusvee tasude võimalik allatoomine. Kolmandaks hakkab valitsus arutama ettepanekut kvalifitseerida aheraine ümber tooraineks − praegu peetakse seda jäätmeks. Neljandaks ettepanekuks on erimärgistatud diislikütuse tagasitoomine kaevandussektorile.

"Kindlasti ei realiseeru terve pakett, aga meie asi ametnikena on mängida poliitikutele pall jalale, et neil oleks võimalik soovi korral midagi teha," selgitas Tatar, lisades, et muudatused peaksid rakenduma kas tagasiulatuvalt selle aasta algusest või esimese poolaasta jooksul. "Aga ma ei saa midagi välja lubada, sest see on poliitikute otsus."

Uued tööturuteenused

Võimalusi põlevkivisektori kriisi lahendamiseks on otsitud ka sotsiaalministeeriumis.

Eesti esitab suure tõenäosusega esimest korda taotluse Euroopa globaliseerumisfondi, et pehmendada tööturul kriisi mõjusid, märkis sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Egle Käärats. Küsida saab arvestatava summa, kuni 150 miljonit eurot.

Töötukassal on Kääratsi kinnitusel praegu küllalt raha, et pakkuda piisavas mahus olemasolevaid teenuseid. Euroopa toetust kasutataks uute tööturuteenuste disainimiseks ja rahastamiseks. Muu hulgas võimaldaks see töötukassal pakkuda pikemaid ümberõppekursusi koos õppimist toetavate stipendiumidega, mida ametiühingud on ette pannud.

Kohtla-Järve keemikute ametiühingu esimees Julia Leontjeva leidis, et pikem koolitus ja stipendium euroraha toel on küll positiivne, ent siiski ajutine lahendus. "See on vihmavari vihma korral, mis ei paku sellist kaitset nagu majaseinad. Kui varem läksid koondamisele valdavalt pensionärid, siis nüüd tööealised elanikud, kes on suure küsimuse ees, kelleks nad peaksid ümber õppima."

Sellele võtmeküsimusele eile vastata ei osatud.