Kohtla-Järve tüdruk ministrina teisel katsel

Haridus- ja teadusminister Maris Lauri ütleb, et Kohtla-Järve 1. keskkoolis oli palju värvikaid õpetajaid, kes tema kujunemist mõjutasid. Foto: Matti Kämärä

Kui Maris Lauri kolis kuu aja eest riigikogu saalist haridusministri kabinetti, iseloomustas erakonnakaaslane Liina Kersna teda kui "meie oma Merkelit". Sest ta on tasakaalukas ja tagasihoidlik, oskab kuulata, aga kui vaja, siis olla ka otsustav ja otsekohene. Peale selle oskab värske minister raha lugeda.

Teie Ida-Viru päritolu ei saanud kuidagi mõjutada seda, et aasta õpetaja auhinnagala toimus eelmisel laupäeval Jõhvi kontserdimajas − otsustamise ajal te ei olnud veel minister. Aga kas Joosepite jagamine just Ida-Virumaal tekitas hea tunde?

Kahtlemata. Arvan, et Ida-Virumaa vajab tähelepanu. Ja mitte ainult põlevkivi ja energeetika ning tihtipeale negatiivse pärast, vaid ka postiivsete asjadega − kultuuri- ja haridussündmustega.

Haridus on valdkond, kus igaüks peab end suureks eksperdiks, sest kõigil on sellega isiklik kogemus. Olete jõudnud olla haridus- ja teadusminister üürikest aega. Kui suureks eksperdiks teie olete saanud?

Ma ei pea end nüüd küll hariduse teemadel eksperdiks. Eksperdid töötavad oma ametikohal pikalt ja tunnevad lõpuni oma asja. Eks on valdkondi, millega ma olen rohkem kokku puutunud, ja selliseid, millega vähem. Kindlasti aitavad isiklikud kontaktid ja seosed midagi mõista, aga neid ei saa ka üle tähtsustada, sest see on üks vaade. Ministri ametis ei saa vaadata ainult ühe poole pealt.

Milline on olnud teie kokkupuude kooliga pärast seda, kui te seal enam ise ei õppinud?

Minu tädi oli pikaaegne õpetaja − ta on nüüd küll pensionil. Nii et meie peres on kogu aeg olnud puude kooliga. Ja mu vanemad olid oma tööelu algusaastatel lühikest aega õpetajad. Olen ise ka loenguid pidanud, küll valdavalt kõrgkoolides. Aga kas või "Tagasi kooli" raames olen käinud rääkimas majandusest. Olen isegi ühe gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpiku kaasautor.

Kui teie kooliajal tähistati õpetajate päeva, siis olite ilmselt nende seas, kes klassi ette saadeti.

Jah. Ühel aastal oli minu korraldada, kes millist õpetajat asendama läheb. Ja läksin ka ise õpetajana klassi ette.

Kas sellist tõmmet ei tekkinud, et oleks tahtnud sinna jäädagi?

Ma sain aru, et see ei olegi nii hirmus. Kõik on ju kogu aeg rääkinud, et õpetajaamet on nii raske ja kole, keegi ei taha õpetajaks saada, aga siis nägin, et võib küll õpetaja olla.

Jah, ma valisin eriala [majandusküberneetika − toim.], kust üldiselt õpetajaid ei tule, aga olen ikka ja jälle sattunud klassi ette.

Ettevõtete ja asutuste juhid on rääkinud, et kui sa oled piltlikult öeldes juhtinud õmblusfirmat, võid sama edukalt olla metallitööstuse eesotsas. Ometi oli see ootamatu, kui haridusministri ametisse kutsuti just teid. Inimest, kellel on kauaaegne majandusanalüütiku ja lühiajaline rahandusministri taust.

Ministriametit pakub peaminister ja siis tekib alati küsimus, miks sind valiti ja kas sa ise ka tunned, et see koht sulle sobib. Minu esimene reaktsioon oli samuti üllatus.

Kuidas Taavi Rõivas teile oma valikut põhjendas? 

Ta rääkis majandusest ja kokkupuutest teadusteemadega. Pärast esimest üllatust hakkasin ka ise selle peale mõtlema. Olen pidevalt kokku puutunud teadusteemadega, aga ka haridusega laiemalt, eriti viimased paar aastat. Kui on küsimus selles, kuidas majandus kasvama saada, jõuame kogu aeg selleni, et kõik on inimestes kinni. Inimesed peavad õppima uusi oskusi ja teadmisi, ka ennast juhtima. Lõpuks on kõik kahe kõrva vahel ja seal on tõrge sees.

Kui mõelda edasi, mis koht see on, kus kahe kõrva vahel olevat asja edasi liigutada, siis see ongi haridus. Õpetajad loovad meile pidevalt uut ühiskonda. Haridusministri ülesanne on aidata kaasa, et see tuleviku loomine läheks sujuvalt edasi. Niimoodi mõeldes paigutus peaministri ettepanek õigesse kohta.

Majanduse teemad on hariduses kogu aeg pildil, olgu selleks siis õpetajate palgad või koolivõrgu korrastamine ja säästlikumaks muutmine. Ilmselt ma ei eksi, et need teemad on teile südamelähedasemad kui hariduse sisuline uuendamine.

Majandust on väga paljudest asjadest keeruline lahutada. Näiteks küsimus, kuidas me haridusse minevat ressurssi praegu kulutame. Meil läheb õpetajate palgaks ainult 40 protsenti, OECD (majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni) näitaja on 60 protsenti. Meil on liiga suured hooned ja liiga väikesed klassid. Meie õpetajate keskmine koormus on 80 protsenti.

Näen seal päris palju ruumi, et vabastada ressurssi õpetajatele. Muidugi eeldab see aega, koostööd. Ka omavalitsuste päris märkimisväärset rolli. Näiteks kuidas korraldada mitme omavalitsuse vahel koolitunde. Ühes väikeses koolis ei saa muusika- või füüsikaõpetaja täiskoormust. Oleks loogiline, et ta kaks päeva oleks ühes koolis ja järgmised kusagil teises koolis. Et ta töötabki kahes või isegi kolmes koolis ja saab oma koormuse kätte.

Aga sellist sujuvat korraldust saab teha siis, kui keegi seda ülevalt koordineerib. Sest kui igas koolis tehakse oma tunniplaanid, on kooskõla ülimalt keeruline saavutada.

Teine asi on see, kui klassis on kümmekond õpilast. Siis tasub kaaluda, ehk on mõistlikum sõidutada lapsed suuremasse kooli. Ka huvikoolid on enamasti keskuses, sinna peab niikuinii vedama. Laiemat mõtlemist on vaja.

Olete teinud ettepaneku, et tulevast aastast kasvaks õpetajate miinimumpalk vähemalt 1000 euroni ning keskmine töötasu vähemalt 1200 euroni. Haridustöötajate liit on pahandanud, et sellega kaugenetakse 2019. aastaks plaanitud palganumbrist. Eesmärgist, et õpetajate palgad on 20 protsenti kõrgemad kui Eesti keskmine tasu. Teie väljapakutu järgi õpetajate töötasu riigi keskmise palgaga võrreldes väheneb, mitte ei suurene. 

Eesmärgini jõudmine võib nihkuda, sest nagu ma ütlesin, ei ole see üksnes ministeeriumi kanda. Me võime taotleda riigieelarvest lisaressursse, aga ainult sellest ei piisa. Nagu ma kirjeldasin, tuleb ka muudest kohtadest raha vabastada ja see võib võtta natukene rohkem aega. Loodan, et pärast suuremate omavalitsuste moodustumist hakkab reform kiiresti pihta.

Tahaks, et omavalitsused mõtleksid juba praegu selle peale. Et nad ei kirjutaks ühinemisleppesse lubadust säilitada kõik koolid. Peaksime mõtlema ratsionaalselt. Teiseks peavad koolid olema ühtemoodi tugevad ja kvaliteetsed. Ei tohiks olla sellist asja, et linnakool on parem kui maakool.

Täpselt kümme aastat tagasi ütlesite Põhjarannikule antud intervjuus, et Eesti majanduses on parim aeg pärast taasiseseisvumist. Millal me saame jälle nii head seisu kogeda ja kõigile tööinimestele väärikat palka lubada?

Oleme sellises seisus, kus natukene keeruline on isegi öelda, mis on hea ja mis halb. Kui vaatame sissetulekuid, siis need on tõesti jõudnud tasemele, mida meil ei ole kunagi varem olnud. See võiks anda inimestele rahulolu, aga no ei anna. Põhjus on selles, et inimesed tahavad alati rohkem.

Kui me vaatame majanduse poole pealt, siis meil võiks olla rohkem investeeringuid ja majanduskasv tugevam. Aga väga raske on kiiresti edasi minna, kui naabritel ei lähe asjad kõige paremini.

Ja teine asi − me oleme jõudnud sellisesse seisu, kus vanamoodi enam ei saa. Peame hakkama teistmoodi tegema ja see eeldab mõtlemise muutust. Me ei saa enam loota odavale tööjõule. Selleks, et saada korralikku palka, peab tegema tööd, mis võimaldab kõrgemat palka maksta.

See tähendab, et me ei saa panna lihtsalt mingeid vidinaid kokku. Peame tegema selliseid asju, mida saame palju kallimalt edasi müüa. See eeldab rohkem leidlikkust, aga ka seda, et kõik peavad õppima, nii töötajad kui juhid.

Peame ka rohkem teadussaavutusi kasutama. Kui ma vaatan Eesti edukaid ettevõtteid, siis neil on üks joon − nad teevad koostööd ülikoolide ja teadlastega. On väga häid näiteid, kuidas proovitakse kasutada mitmesuguseid materjale või seadmeid. Teistmoodi lihtsalt tänapäeval ei saa.

Tänasite õpetajate päeva tervituses isiklikult oma õpetajaid, kes on teid inspireerinud. Kes tollasest Kohtla-Järve 1. keskkoolist mõjutas teie edasist käekäiku kõige rohkem?

Kui öeldakse sõna "õpetaja", tuleb mulle alati meelde minu keskastme matemaatikaõpetaja Õilme Ülle, keda kahjuks enam ei ole. Tal oli aega kõigile, alates kõige nõrgematest ja lõpetades kõige tugevamatega. Tal oli aega tegelda pärast tunde, et nii nõrgemaid järele aidata kui tugevamaid lisaks arendada. Ta oli ka inimesena fantastiline. Ka kõige nõrgemad õpilased, kes võisid öelda, et matemaatika on "pähh", leidsid, et ta on üks paremaid õpetajaid.

Kindlasti on mind inspireerinud kõik minu klassijuhatajad ja mitmed aineõpetajad, näiteks füüsikaõpetaja Lehho Jõumees. Ka meie kooli legendid, nagu Jaan Jõgi ja Heldur Samel.

Nüüd on teie kunagises koolis, praeguses Järve gümnaasiumis, suur osa õpilastest vene emakeelega. Vene kodukeelega lastest on moodustatud isegi mõned eraldi klassid. Kuidas teie vaatate eesti ja vene laste koosõppimisele?

Aeg on nii palju muutunud, et ilmselt tulebki teisiti läheneda. Kunagi võiksime jõuda selleni, et lapsed olenemata oma kodusest keelest õpivad ühes koolis. Siis ei teki üksteise vahele seinu. Koos õppides on küll erinev kultuuritaust, aga ühine suhtlemisväli ja tekivad ka ühesugused arusaamised.

Kui õiguskantsler Ülle Madise tuli aasta tagasi välja mõttega, et Eestis võiksid kõik koolid kuuluda riigile ja olla riigikeelsed, ei läinudki ühiskonnas väga suureks madinaks.

Saan väga hästi aru, et liigume sinna sammhaaval, aga näen, et eesti ja vene lapsed ühes koolis on meie tulevik. Võib-olla siin piirkonnas võtab see kauem aega, aga mõnes teises on see juba ära tehtud.

Mulle tundub, et vene perede vanemad on valmis oma lapsi rohkem eesti kooli panema kui eesti koolid neid vastu võtma. Võib-olla tõesti teha eraldi klassid, aga et lapsed oleksid ühes hoones ja kõrvuti. Mitte nii, et see on vene, see eesti korrus. Tähtis on, et suheldaks, sest kui tekib võõristus, tekivad ka konfliktid. Ülikoolides on kogu aeg kõrvuti õpitud. Usun, et meil on varsti üks eesti kool.