48 tundi katsumusi üürikese õnnehetke nimel

48 tunni jooksul läbisid osalejad Ida-Virumaal jalgrattaga üle 300 kilomeetri, peale selle kõnniti või joosti sadakond kilti, sõideti paadiga ja ujuti ning täideti hulganisti lisaülesandeid, nagu näiteks hobusega ratsutamine või kaljuseinal ronimine. Foto: Peeter Lilleväli

Tavainimesel on raske mõista, miks on vaja 48 tundi jutti joosta, jalgrattaga sõita või ujuda mööda Ida-Virumaa metsi, tööstusmaastikke või pankrannikut. Läinud nädalal siin toimunud Eesti seiklusspordi meistrivõistlustel osalenud kinnitasid, et pärast võistlust, kui kõik seljataga on, tekib selline eriline tunne, mida tahetakse kogeda veel ja veel.

Põhjarannik rääkis Seiklushundi võistkonna koosseisus selle võistluse võitnud Heiti Hallikmaga Liivjärve ääres reedel, kui stardist oli möödas ligikaudu 18 tundi ja 30 ootas veel ees. "Tundub, et päris hästi on läinud − eks lõpus ole näha," ütles Hallikma, kes on osalenud ka 100tunnistel seiklussportlaste mõõduvõtmistel.

Parandamatu sõltuvus

"See ala on omalaadne narkootikum. Pärast sellist pikka võistlust saad sihukese tunde, mida tahaks kogeda ikka uuesti ja uuesti. Vanasti kaasnes ka võimas eneseületustunne, aga seda on nüüd vähemaks jäänud," tõdes ta, lisades, et seiklusvõistlus on hea ka sellepärast, et iga võistlus on natuke isemoodi ja koged midagi uut, erinevalt näiteks võib-olla 400 meetri jooksust.

Edukaks seiklussportlaseks saamisel on kõvasti kasu omal ajal tehtud kõvast suusatrennist. "Kui oled omal ajal kuus teinud 300-400 treeningtundi, siis see ongi pannud hea põhja. See on minu ilmselge eelis tänapäeva noorte ees. Suusatamine lihtsalt on nii mitmekülgne ala − peab olema tasakaalu ja tehnikat ning jõudu," rääkis Hallikma. Nende sõnade kinnituseks on ka tõsiasi, et võistkonna Nordsil koosseisus teiseks tulnud Voka juurtega Tiit Pekk on samuti endine suusataja.

Hallikma sõnul pakub Ida-Virumaa seiklusspordi jaoks väga häid võimalusi. "Kohati on kurb vaadata mahajäetud tööstusasulaid ja hooneid, aga loodus on lahe ning vanadel kaevandusaladel saaks väga põnevalt seigelda. Vahelduva eduga saab ikka loodust ka silmata," ütles ta.

Naiste võistkond võttis mõnuga

Kui kõik teised osalenud võistkonnad koosnesid reeglikohaselt kahest mehest ja ühest naisest, siis võistkonnas Buduaar48 olid vaid naised: Maret Hallikma, Marge Erm ja Anniki Inno.

Miks nad seda teevad? "Seda peab ise kogema, siis saad aru," kostavad nad vastuseks. "Sõbrad langevarjurid ütlevad ka, et pead ise hüppama, siis saad teada, miks linnud laulavad. See rahulolutunne pärast on väga vahva. Hea on kombata iseenese piire. Inimene suudab ikka väga palju. Lihtsalt paljud asjad on kinni inimese mõtlemises. Ühel hetkel võib olla külm, aga siis liigutad ennast ja läheb soojaks tagasi − ei pea ilmtingimata selleks sooja tuppa jooksma."

Naised ütlesid, et kuna neil pole eesmärgiks esikohale trügida, siis naudivad nad kogu võistlust täiega ja midagi väga keerulist neil sellise katsumuse läbitegemisel polegi. "Tuleb arvestada, et kui kellelgi on raske hetk, siis tasub pakkuda talle süüa või peatuse võimalust. Ajutine ärakukkumine võib igaühel äkki tulla," rääkisid nad ning rõhutasid, et kestmiseks on oluline iga natukese aja tagant veidi süüa, isegi siis, kui isu pole. Pasta, pirukad, müslibatoonid ja ka hapukurgid on ikka naistel sel ettevõtmisel käepärast.

Koos Ida-Virust pärit Heigo Põlluga selle võistluse korraldaja olev Randy Korb, kes on ise samuti tuntud seiklussportlane, tõdes, et seekord on võistlejatel ilmaga eriti vedanud − ei saja ja pole liiga palav. Edu saavutamiseks peab võistkond tema sõnul olema hästi koostööaldis. "Siin tekivad inimestel eri aegadel väsimuse momendid. Siis peavad teised olema mõistvad ja toetavad, võib-olla ka natuke utsitama. Juhtohjad peaks kätte võtma see, kes parajasti kõige värskem on, et mitte une pealt otsuseid teha."