Üürielamute programm jätab Ida-Viru linnad leigeks

Jõhvi sotsiaalmaja hoone ehitati 1965. aastal, aga suuremaid investeeringuid on seal kogu aeg edasi lükatud. 30 korterit on sotsiaalmaja oma jõududega ära remontinud. Terve hoone rekonstrueerimiseks on üks võimalus küsida toetust riiklikust üürimajade programmist. Foto: PEETER LILLEVÄLI/ARHIIV

1. novembrist on kohalikel omavalitsustel võimalik taotleda KredExilt kuni miljon eurot toetust üürielamute ehitamiseks, et pakkuda liikuvale tööjõule kvaliteetset elamispinda. Ida-Virumaal selleks vajadust ei nähta. 

Aasta alguses Põhjarannikule antud intervjuus ütles üürimajade projekti eestvedaja, ettevõtlusminister Urve Palo (SDE), et Ida-Viru omavalitsusjuhtidega kohtudes sai ta neilt selge sõnumi: üürimajade projekti võiks alustada Ida-Virumaalt.

Nüüd, kui üürimajade programmi on võimalik hakata taotlusi esitama, ei paista Ida-Virumaalt huvi kusagilt.

Rendikortereid jätkub 

Jõhvi vallavalitsuse arendusnõunik Rein Luuse ütles, et riiklikest üürimajadest on juttu olnud. "Aga vurtsu meil selle koha pealt sees ei ole, kui just uus võim seda väga prioriteetseks ei tõsta."

Luuse arvas siiski, et vald ei jaksa väga mobiilse tööjõu elamispinnaga tegelda. Seda enam, et vald peaks oma taskust maksma 50 protsenti ja turul on üürikortereid päris palju.

Tema hinnangul on Jõhvil rohkem põhjust oodata järgmist taotlusvooru, kui riik jagab toetust vähekindlustatud inimeste eluruumide ehitamiseks. "Oleme rääkinud vajadusest Jõhvi sotsiaalmaja rekonstrueerida, et see päris lössi ei vajuks."

Jõhvi volikogu esimees Niina Neglason ütles, et nende valimisliidu programmis üürimaja ehitamise lubadust ei olnud. Küll arutati seda küsimust kolmapäeva õhtul valimisliidu kokkusaamisel.

"Nõustun, et Jõhvil tasuks pigem minna teise vooru ja sotsiaalmaja korda teha. Samuti võiks kaaluda üürikortereid vähekindlustatud peredele − viisakamale kontingendile kui sotsiaalmaja oma. Inimesed, kes tulevad siia tööle, ei ole nii vaesed, et ei saaks endale korterit üürida. Eks seda tuleb vaadata inimese järgi: kui meil on väga vaja, et inimene siia tööle tuleks, peame loomulikult ka ise vastu tulema."

Kiviõli linnavalitsuse majandusüksuse juhtivspetsialist Anu Needo ütles, et praegu pole üürimaja rajamine päevakorral. "Suurimaks komistuskiviks on rahastamisskeem 50:50, mis tähendaks linnale poole miljoni suurust omaosalust. Seda on meie väikese eelarve jaoks selgelt liiga palju."

Pealegi pole Kiviõlisse tulnud mujalt tööjõudu nii massiliselt, et oleks vaja tervet üürimaja. "KredExi abil oleme teinud mõned korterid superhästi korda ja need sisustanud. Oleme neid pakkunud noortele õpetajatele. Kiviõli keemiatööstusel on võib-olla rohkem elamispinda vaja, aga nad on ise kortereid ostnud ja korda teinud," selgitas Needo senist praktikat.

Temagi arvas, et Kiviõli võiks rohkem huvitada vähekindlustatud inimeste elamispindade korrastamine. "Näiteks on meil üks elumaja, kus pooled on sotsiaalkorterid. Seal elavad eakad, töötud, invaliidid. Võib-olla see korda teha? Aga mis puudutab tööjõule mõeldud rendikortereid, siis mulle meeldiks, kui sellega tegeleksid eraarendajad, kellele riik võiks meie piirkonnas toetust maksta," ütles Needo.

Oluline kaalumisargument 

Esimesse vooru ei plaani minna ka Sillamäe. Linnapea Tõnis Kalberg ütles, et toetuse tingimused ei vasta linna vajadustele.

Samuti ei kribata taotlust Narva linnavalitsuse kabinettides, sest sellekohast poliitilist tellimust pole volikogust tulnud.

"Oleme käinud Tallinnas munitsipaalmaju vaatamas − päris hea mõte, aga suurt vaimustust need kelleski ei tekitanud," rääkis linnapea Tarmo Tammiste. "Aga see ei tähenda, et oleme sellest loobunud. Iseenesest võiks linnal olla mingi hulk kortereid inimestele, keda tahame siia tööle kutsuda. Või noortele peredele, kes osta ei taha või ei saa, aga oleksid võimelised renti maksma. Sellest on räägitud rohkem kui üks kord, aga midagi konkreetset praegu ei ole," lisas ta.

Minister Urve Palo on varem Põhjarannikule öelnud, et tema näeb just Narvas vajadust üürimajade järele. "Siia tulevad eesti keele maja, riigigümnaasiumid, siia kolib integratsiooni sihtasutus. Tõenäoliselt pole kõiki inimesi võimalik kohapealt palgata. Politsei- ja piirivalveamet on ammu öelnud, et neil on elamispindu vaja."

Palo lisas, et töökoha valikul on inimesele oluline kaalumisargument, kus ta elama hakkab.

"Tänapäeval ei taha inimene elada amortiseerunud vanadel pindadel. Ta tahab nüüdisaegset elukeskkonda, aga väljaspool Tallinna ja Tartut ei rajata uusi korterelamuid peaaegu üldse. Ehitushind on kallim kui turuväärtus ja loomulikult ei võta erasektor sellist asja ette. Järelikult on tegu turutõrkega ja riik peab appi tulema. Peame nüüdisaegset elamufondi saama ka väljapoole suurlinnu."