Oleg Gross: "Rikkus ei ole mind muutnud eluvõõraks"

Oleg Gross tõdeb, et poliitikas ta hakkama ei saaks. "Lähen liiga reaalsusesse." ILJA SMIRNOV Foto: Põhjarannik

Pensionieas, 66aastase,  miljonäri Oleg Grossi motivaatoriks on soov hoida käigus nii ennast kui enda rajatud ettevõtet. "Üks sõber, kes elab suurema osa ajast Tais, küsib pidevalt: "Millal sa tuled?" Aga kuhu sa siit rebid? Mitte kuhugi. Ise oled ju selle loonud."

Millised on teie plaanid Ida-Virumaal, kus teil on praegu seitse poodi?

Laienemisplaanid on ainult Narvas, kus mul on ostetud viis kinnistut. Esimene pood (Pähklimäe rajoonis) on väga hästi käima läinud ja see on andnud julgust juurde. Ma ei tee saladust, et praegu on ikka kõvasti laene peale rebitud. Kui üks seade maksab 250 000, aga sai 18 senti, siis on selge, et seda annab koguda. Kogu käivet annab koguda ja ega käive ei ole veel kasum. Ainult narkoäris on peaaegu kogu käive kasum.

Aga mis Narvasse puutub − kui meie sinna ei lähe, kes siis veel? Tänu oma asukohale oleme Narvale sada kilomeetrit lähemal kui teised. Näiteks Maxima veab kaupa Jürist.

Järgmise poe avan Narvas tuleva aasta märtsis Megamarketis Rimi asemel. Ostsin ära ka Tempo keskuse, mille allkorruselt lähevad mööblipoed maikuust välja ja meie läheme toidupoega sisse.

OLEG GROSS: "Asjaajamine on Narvas täielik hullumaja − muudkui pidurdavad."

Pähklimäe elurajooni tuleb meil tulevikus veel üks pood, kui Maxima rendileping lõpeb. Viies kinnistu on Centrumi turuhoone, aga seda veel mõtlen. Turul läheb seal väga hästi. Narva on üks eriline linn: kui teistes kohtades turud kiratsevad, siis Narvas on see mutikestel kooskäimise koht, valik võimas ja kaup hästi sätitud.

Ainult asjaajamine on Narvas täielik hullumaja − muudkui pidurdavad.

Äkki ametnikud tahavad midagi? 

Ei julge öelda, kas tahavad, ei julge pakkuda ka. [Naerab.]

Üldiselt on inimesed Narvas väga sõbralikud. Minu vanaema on venelanna ja rahvusi ma ei pea millekski − otsustan inimese üle ainult isikupõhiselt.

Mis on praegu Eesti riigis halvasti?

Me kõik näeme, mis on nõrgad kohad. See sada korda räägitud alkoholiaktsiisi tõstmine on majandusele − teenindussfäärile, turismile − pannud sellise paugu, et keegi ei oska kahju kokku lugeda. Kõige lihtsam inimene saab ka aru, et see oli rumalus. Kahju, et meil sellised asjad toimuvad.

Samamoodi tasuta ühistransport − meie hajaasustusega riigis väga kahe otsaga asi.  Meie ettevõtte parklas on autode meri. Kui peres on näiteks kaks last, üks on vaja viia lasteaeda, teine kooli, isa-ema käivad eri kohtades ja kellaaegadel tööl, siis mismoodi sa liinibussiga sellise pere vajadusi rahuldad? Lasnamäel, Mustamäel jah, aga maal? Siis anna juba autosõidu toetust − kompenseeri kütusekulusid. Aga tasuta ühistranspordist on kasu ainult pensionäridele, kes lähevad šoppama.

Ja valimistel on ju nii, et vastuhääli ei loeta. Kui loetaks, saaks teada, mida ühiskond mõtleb, aga kui võtad oma valijagrupi naksti ära, siis oledki riigikogus sees.

Ja küll on magus koht see riigikogu! Vaatan, kuidas nad praegu lipitsevad. Täiesti uskumatu!

Kas te ise ei taha sinna pääseda?

Mina ei ole nii kõva mees, et poliitikas hakkama saada. Lähen liiga reaalsusesse. Kaks korda kaks ei ole poliitikas alati neli − ettevõtja valemid seal ei toimi. Aga ma ei kannata seda, et see ei ole neli.

Riigikogus olles on see viga, et tekib eluvõõrus. Minu meelest seal üle paari koosseisu ei tohikski olla, sest muidu ei saa enam üldse aru, mis toimub. Mind võiks ka selles kahtlustada − mul on võimas firma ja olen rikas −, aga ma olen kohal, ma näen, kuidas inimesed elavad. Kui ma seda ei jagaks, siis mul äri ei läheks. Ma pean minema vaese inimese nahka, aga riigikogus on nad läinud kusagile õhulendudesse ega tea üldse, mis kohapeal toimub.

Nagu poliitikud räägivad, et teate, ettevõtjad, tööviljakust tuleb tõsta, tootlikkust tuleb tõsta. Need kaks sõna õpib idioot ka pähe. Aga kuidas seda teha? Tule ja näita mulle. Kas nad arvavad, et mõni ettevõtja ei taha tootlikkust tõsta? Nagu nõukogude ajal öeldi, millal tuleb vili külvata ja kündma hakata − täpselt sama loll targutamine.

Täies mahus saab intervjuud Oleg Grossiga  lugeda laupäeva, 15. detsembri, Põhjaranniku paberlehest.