Akunin ja Fandorin vajavad ornungit

Grigori Tšhartišvili: "Olen empiirilisel teel avastanud, et raamatut välja mõelda on mul parem Moskvas, kus on rohkem energeetikat ja adrenaliini. Aga raamatut kirjutama sõidan Prantsusmaale." Foto: MARILIIS MIHHEJEV

Akunini nime taha varjuv menukirjanik Grigori Tšhartišvili mängib nii oma loomingus kui selle ümber põnevaid mänge ja talle ei meeldi väljaspool internetti lugejatega kohtuda. Seda hinnalisem on kohtumine autoriga Revalis - nagu tunneb Tallinna Akunini loodud kuulsaim kangelane Erast Fandorin.

Teid on võrreldud Stephen Kingiga, kes ühel hetkel otsustas, et ei taha olla kirjanik suure algustähega, vaid selline, kellest tunnevad rõõmu laiad rahvamassid.

Kirjandus kui kunst võib olla samuti kehv ja andetu, ning massikirjandus võib olla nii andekas kui andetu. Tegu on eri žanritega. Valisin erialaks massikirjanduse. Massile mõeldud ei tähenda rumalat, madalat ega häbiväärset, lihtsalt tema intentsioon on teine ja ta töötab teiste seaduste alusel.

Olete öelnud, et ligi 90 protsenti lugejaist ei adu teie stiilimänge ja -võtteid, vaid naudib pelgalt põnevat süžeed.

10 protsenti lugejaist on ka palju. Kui romaanis on lisaks süžeele veel midagi varjatut, siis lugeja tunnetab seda - isegi kui ta seda ei näe. Varjatu loob teatud sisepinge ja -energia. Ajal, mil armastasin teoretiseerida, lõin eduka teose mudeli, mis kehtib ka filmis ja mujal massikultuuris.

Alati peab jääma mingi ebaselguse moment, aga see peab olema ka väga täpselt doseeritud. Seda ei tohi kunagi olla üle 5 protsendi, sest lugeja ei taha ajusid nikastada. Kui aga talle on kõik 100 protsenti selge, on tal igav.

Teiegi romaanid mõjuvad kui Agatha Christie` tekstid, mille kohta psühholoogid ja kirjanduseuurijad ütlevad, et toimivad sõltuvusttekitavalt.

Mängus on enam kui üks mehhanism. Kui kalastada, võib kasutada mitme konksuga lanti ja iga konks on pööratud eri suunda. Näiteks mind köidavad eri asjad ja iga asi on minule konks. Mind huvitavad ajalugu, kirjanduslikud mängud, allusioonid, orient.

Teid köidab ka sotsioonika ja olete öelnud, et selle põhjal, milline teie romaan kellelegi meeldib, saab määrata tema inimtüübi. Kui mulle meeldib näiteks enim "Surma kallike" ("Любовник смерти") ja kõige vähem "Pelagia ja valge buldog" ("Пелагия и белый бульдог"), siis mis järelduse sellest saab teha?

Teie eksistentsiaalne vanus on väga noor. Mehed on kogu elu ühes eksistentsiaalses vanuses - keegi sünnib 40aastasena, aga teine elab 100aastaseks, ent tema sisemine vanus on 11. Teie emotsionaalne elu on olnud raske, sest selline kooslus on ärev.

Väga noor vanus ühes suure koguse ebakindluse ja kõhklustega. Teil on raske saavutada harmooniat armusuhetes ja te olete väga tundlik. Ja teil on väga suur potentsiaal uue omandamiseks - ma ei tea, kas te kasutate seda. Ehkki sotsioonika võib tunduda naljakas ja primitiivne, on seal palju tähelepanuväärset.

Mis teie kuulsaimas tegelases Erast Fandorinis on teile sarnane?

Vaid see, et mõlemad kannatame väga selle all, et maailmas on liig vähe ornungit, korda. Mulle meeldiks, et mind ümbritseks vähem kaost.

Üks mu sõber tunnistas, et pärast kõigi Fandorini-raamatute lugemist on ta Fandorini eeskujul palju süstemaatilisem, tegeleb enda korrastamise ja distsiplineerimisega; hakkas ka spordiga tegelema.

Tahan tänu Fandorinile õppida, kuidas õigesti vananeda. Viimane romaan "Maailm on lava" ("Весь мир театр") kõnelebki sellest.

Palju aastaid te Fandorinile annate?

Kaks raamatut elab ta veel kindlasti.

Kas olete mõelnud, miks te Eestis eestikeelsete seas nii populaarne olete?

See on mulle uudis. Kirjastaja ütleb, et tiraažid on tuhande ringis. Siin on suur intelligentsi osakaal ja inimesed peaksid väiksele rahvaarvule vaatamata palju lugema. Olen märganud, et põhjamaades, kus talvel on palju pimedust, loevad inimesed rohkem.

Ent kui mul on õigus, väites, et Akunin on siin populaarne - millest see kõneleb?

Tõenäoliselt on eestlastele sidemed Vene kultuuritraditsiooniga siiani tähtsad. Vaatamata arusaadavale soovile luua ja kindlustada oma riiki, on ajaloo osa, mis seob Venemaaga - eriti XIX sajandi oma -, teile oluline ja hästi mõistetav.

Oma nime - Grigori Tšhartišvili - all on teil ilmunud raamat "Kirjanik ja enesetapp" ("Писатель и самоубийство"). Millest see kõneleb?

Tegu on suitsiidi analüüsiga kõige erisugusematest vaatenurkadest - ajaloolisest, filosoofilisest, religioossest, geograafilisest ja nii edasi. Selline paks, depressiivne esseekogumik. Kirjanik on fookuses vaid seetõttu, et tegu on inimtüübiga, kes räägib enda kohta kõik ära. Kui su naaber end ära tapab, sa tavaliselt ei tea, miks ta seda tegi. Aga poeet või kirjanik jätab isegi hüvastijätukirja.

Seda tahaks lugeda. Tšhartišvilit polegi seni eesti keelde tõlgitud.

On veel ilmunud "Kalmistulood" ("Кладбищенские истории"), kus kaanel on mõlemad nimed. Seal on kahte liiki tekste - Tšhartišvili esseistika ja Akunini novellid.

Selge, et teie sees on enam kui kaks persooni...

Muidugi, skisofreenia - see on normaalne (naerab).

Kuidas juhtus, et tegite intervjuu Mihhail Hodorkovskiga?

Kõiksugu klantsajakirjad piinavad mind alatasa sooviga, et kirjutaksin neile midagi. Kord leiutasin hea võtte. Kui ütlen, et kirjutan Hodorkovskist, lubatakse tagasi helistada ja sinnapaika asi jääb. Kui helistati ajakirjast Russkij Esquire ja öeldi, et tehke intervjuu suvalise inimesega, kellega tahate, ma nimetasin taas Hodorkovskit.

Lubati tagasi helistada ja ma mõtlesin: "Hüvasti!" Aga järgmisel päeval neiu helistaski. Seadsin tingimuseks, et ei tehta mingeid kärpeid ja ei ole mingit tsensuuri; et minu jurist sõlmib lepingu, kus see kõik on kirjas. Intervjuu sai 12-leheküljeline, Esquire paigutas sinna juurde 12 lehekülge kallist reklaami ja... Hodorkovski sai intervjuu eest hiljem 12 päeva kartsa.

Intervjuu sai teoks advokaatide kaudu ja kirjavahetus kestis mõned kuud.

Mis juhtub, kui Hodorkovski vanglast välja saab?

See saab olema teine Venemaa. Seetõttu mind see teema nii väga köidabki, mitte pelgalt kaastunde ja solidaarsuse tõttu. Saan aru, kui tähtis see minu maa jaoks on. Kui Gorbatšov lasi Andrei Sahharovi asumiselt tagasi, algas teine riik.

Kas teil on selle intervjuu pärast probleeme tekkinud?

Vaid väikeseid ebameeldivusi.

Äkki mõni ei julge teid enam avalikult sõbraks nimetada?

Venemaa ei ole siiski Nõukogude Liit. Hirmuatmosfäär puudub ja sõltub igast inimesest, kui vabalt ta end ülal peab. Venemaal on praegu väga huvitavad ja head ajad, sest inimesel on valikuvõimalus. Muidugi on vabadusel oma hind, alati on tulusam olla konformist.

Raske on olla sõltumatu inimesel, kes on seotud süsteemiga. Kui töötad teles, ei saa sa olla sõltumatu. Kui oled lavastaja või produtsent või sul on teater, sõltud sa riigist. Oled kirjanik, pole sul kedagi vaja ja olla sõltumatu pole kangelastegu.

Te olete öelnud, et Venemaal pole seni reaalset opositsiooni, kes on võimeline ümberkorraldusi tegema.

Meie ühiskond pole selleks valmis. Asi pole liidrite puudumises, aga puudub nõudlus. Aja jooksul see muidugi tekib.

Fandorin pidi enam kui korra Vene impeeriumi tolmu jalgelt pühkima, sest sattus võimurite ebasoosingusse. Teie pole pidanud eksiili kaaluma?

Seni mitte, võib-olla vajadus veel tekib. Minu ametis pole oluline, kus elan. Enamik ajast kulgeb nagunii suletud ruumis arvuti taga ja kus see ruum asub, pole nii oluline. Praegugi elan tegelikult kahes riigis - sõltuvalt töö laadist.

Olen empiirilisel teel avastanud, et raamatut välja mõelda on mul parem Moskvas, kus on rohkem energeetikat ja adrenaliini. Aga raamatut kirjutama sõidan Prantsusmaale, sest seal on seks vajalik rahu, distsipliin ja kord. Jõuan seal teha kolm korda rohkem kui Venemaal.

Kord sõitsin kirjutama Itaaliasse, kaunisse, rahulikku paika järve ääres. Aga töötada ma seal ei suutnud, sest seal oli nii ilus ja entroopiline, et ajud ei käivitunud. Mulle on vaja midagi sompus ja põhjamaist - nagu on Bretagne`is, kus mul on maja.

Mida tundsite maagilisel kuupäeval - 8. augustil 2008?

Mul oli tunne, et magan. Seda, mis toimus, polnud võimalik uskuda. Olen rõõmus, et mu grusiinist isa ei elanud selle ajani. Süüdistan mõlemaid pooli. Saakašvili provotseeris selle konflikti ja Venemaa süü on veel suurem. Suure riigi vastutus on alati suurem kui väiksel, sest ta on liiga võimas.

Kas te oskate hinnata kohtumisi lugejatega?

Kohtun lugejatega vaid siis, kui keelduda on väga ebaviisakas või kui keegi, kellele mul on raske ära öelda, väga palub. Siin pole kõrkust - lihtsalt kui oled kirjanik, siis parimal moel sa avaldud kirjutamises, mitte kõneldes. Kui kõneled paremini kui kirjutad, oled valinud vale ala, sest oled showman.

Tagasisidet on muidugi vaja, aga õnneks on praegu internet. Mul on oma blogi ja seal on kui klubi, kellega saan suhelda, kelle arvamust saan kuulata, kelle seas saan korraldada küsitlusi, hääletusi. See on normaalne suhtlus ja see käib kirjalikul kujul.

Olete öelnud, et teid huvitab Saaremaa.

Mind huvitab Ösel ajaloolises plaanis. Võib-olla ma põikan kord sinna, sest XX sajandi alguses toimus seal üks kriminaalne lugu aristokraatlikus saksa peres. Aga rohkem ma ei ütle - äkki kulub veel marjaks.

Miks te omal ajal valisite japanoloogi kutse?

Nõukogude Liit oli väga isoleeritud. Kõik, mis oli välismaal, tundus kui teisel planeedil ja kõige eksootilisem planeet tundus Jaapan. Tegeleda Jaapaniga oli sama, mis tegeleda Marsiga. Hiljem muidugi selgus, et jaapanlasedki on tavalised inimesed.

Kindlasti arendas teid jaapani keele omandamine?

Asi pole pelgalt keeles, jaapanlased vaatavad ka elule teisiti. Meile on peamine küsimus "miks" ja siht on väga oluline. Seetõttu elatakse vaid homsele. Jaapanis on peamine küsimus "kuidas" ja elatakse käesolevas hetkes. Hommikul ärgates arvesta, et tegu saab olema viimase päevaga, kõlab samurai tarkus. See annab aimu elu kvaliteedist, elutäiuse, ja see on väga tõhus.

Jaapani vibulaskmiskunstis kyudo´s pole tähtis tabada sihtmärki - on isegi ebaviisakas vaatama minna, kuhu sa tabasid. Tähtis on võtta sisse õige asend, käsitseda õigesti vibu, asetada sellele õigesti nool ja teha sooritus ideaalselt. Kui teed kõik õigesti, tabab nool paratamatult sihtmärki.