Sisekaitseakadeemiaga hullutatakse valijaid

Sisekaitseakadeemia nõunik Priit Männik tõdeb, et umbes viiendik tudengikandidaatidest põrub eesti keelega ja sama palju kehaliste katsetega, aga latti pole alla lasta võimalik. Foto: Matti Kämärä

Sisekaitseakadeemia pole rahul, et vaid 4 protsenti õppijaid on Ida-Virust, aga siia kolida ei taha. Veel enam - akadeemia eksrektor ja praegune nõunik Priit Männik on veendunud, et Ida-Viru noored võidaksid, kui koolihooned jääksid sinna, kus nad praegu on.

Kirjutasite Eesti Päevalehes, et "kevadtalvel 2010 olevat üks seltskond lugupeetud ühiskonnaliikmeid istunud laua taga ja arutanud teoreetilise mõttemänguna, mida eeldaks ühe riigiasutuse üleviimine Tallinnast Eesti idapiiri äärde Virumaale. Mõttemängus kasutati arutelu näitlikustamiseks sisekaitseakadeemiat. Ei osanud ilmselt keegi neist siis arvata, et alguses huumoriga võetud näide muutub poliitikute peades ajapikku häältemagnetiks, millega Virumaa valijaid hullutada". Nüüd on üks valitsuserakondadest - IRL - sisekaitseakadeemia Ida-Virusse toomisele selget toetust avaldanud, ainult et akadeemia ise punnib hirmsasti vastu.

Siia tulemisel on akadeemia jaoks üks ja ainuke probleem - me kaotame õppetöö kvaliteedis. Võib-olla põhikohaga õppejõude oleks võimalik siia saada, aga mis teeb asja keeruliseks, on see, et rohkem kui pooled meie õppejõududest on mittekoosseisulised, kes tulevad ministeeriumidest, kohtutest.

Meie lektorite hulgas on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid, keda on Eestis üksikud, näiteks kompuuterkuritegevuse alal on kaks või kolm spetsialisti, kes on suutelised ainet lugema ja kellel on teadmised, mida edasi anda. Ja neid siit kohapealt ei saa.

Ma võin siit saada tuletõrjuja, kes õpetab tuld kustutama, ja patrullpolitseiniku, kes õpetab autot peatama, aga me ei suuda anda kõrghariduse kvaliteedile vastavat haridust. Vaat sellepärast akadeemia muretseb. Meil ei ole tõrget sellepärast, et me kindlasti ei taha siia tulla, aga me kardame õppekvaliteedi pärast.

Hüva, aga kuidas vaatate sellele, kui sisekaitseakadeemiat ei tooda siia tervikuna, vaid seda tehakse akadeemia mõne osaga?

On olnud juttu sellest, et vanglaametnike kutseõpe võiks olla Ida-Virumaal, sest siin on Viru vangla ja kutseõppe standard on natukene teine.

Aga üldiselt olen päris veendunud, et venekeelsetel noortel oleks parem õppimise ajal olla siinsest keskkonnast väljas ja saada rohkem eesti keelt. Mujal õppides nad saaksid seda ka kooliväliselt.

Siinsamas Kohtla-Järvel toimuv eksperiment eesti ja vene noorte koos õpetamisest - teate, kui häid tulemusi see on andnud (sisekaitseakadeemia pakub Järve gümnaasiumi ja Järve vene gümnaasiumi õpilasetele sisekaitselist eelkutseõpet - toim.)! Sest mis on meie jaoks oluline - mitte ainult kõnekeel, vaid meie ametnik peab suutma teha protokolli eesti keeles. Ja need vene lapsed kirjutasid pärast esimest MISA finantseeritud keelekoolitust oma portfooliod eesti keeles.

Kui me nüüd õpetame neid siin koos eestlastega eesti keeles, siis nendest saab see kaader, keda meil kõige rohkem vaja on, kaader, kes oskab mõlemat keelt. Ja kui see õpilane läbib siin kolme aastaga eelkutseõppe ja tahab pärast seda tulla sisejulgeolekusse, vaat siis on ta motiveeritud ning oma valiku läbi kaalunud. Pole selline reklaamfilmi põhjal tehtud otsus.

Reklaamfilm on teil, muide, väga lööv - lööklausega "Kool parimatele!" ja krimifilmiliku taustamuusikaga.

Jah, aga neile on see teadlik valik ja sellepärast me eelkutseõpet üldse teeme. Mitte sellepärast, et nad kõik tuleksid hiljem sisekaitseakadeemiasse õppima. Me ei saakski neid kõiki vastu võtta, sest meil on ju eelkutseõpe veel Orissaares, Pärnus, Põlvas ja Tabasalus, aga kuna oleme huvitatud siitkandi õpilaskaadrist, siis Ida-Virumaal tuleb see ilmselt tulevikus laiemalt kui ainult Kohtla-Järvel.

Sisekaitseline eelkutseõpe Kohtla-Järvel ning edaspidi tõenäoliselt ka Jõhvis ja Narvas võib leevendada politseinike põuda mõne aasta pärast, aga kuidas täita 40 politseiniku kohta Ida-Virumaal nüüd ja kohe?

Me ütleme, et tahame venekeelseid tudengeid just sellepärast, et oleme tõesti hädas. Eesti noor tuleb siia, aga mis politseinik ta on, kui vene keelt ei oska? See on siililegi selge, et politseinik ei saa ringi käia tõlgiga. Saatsime ju kunagi kolm kursust Paikuselt sisuliselt sunniga siia, aga peaaegu keegi ei jäänud lihtsalt sellepärast pidama, et nad ei osanud vene keelt.

Ja me ei ole suutelised kõrghariduse kõrval andma veel vene keele õpet neile, kes alustavad nullist. Meile tulevad ju sellised, kes ei tunne isegi vene tähestikku.

Nii et suunamine ei ole väljapääs ja tegelikult on parem, kui need spetsialistid tuleksid sellest keskkonnast. Seda enam, et ajakirjanduse maalitud jube pilt Ida-Virumaast ei soosi siia tulemist.

Saarlane hakkab õudusest värisema, kui talle öelda, et mine Narva tööle?

Ja mitte ainult saarlane. Ma olen üsna veendunud, et see tallinlasest ajakirjanik, kes südantlõhestavalt Ida-Virumaast kirjutab, ei ole siin ise käinudki, vaid kirjutab linnalegendi.

Aga see furoor häirib ja seetõttu tuleb rohkem rõhuda sellele, et saaksime endale siit kandist rohkem õpilasi. Kui nemad tulevad oma kodukeskkonda tagasi, siis jäävad nad ka püsivamalt.

Muidugi ei tule hetkel eelkutseõppes õppivatest noortest seda 40 puuduvat politseinikku, keda praegu vaja on. Kõige kiirem lahendus oleks, kui Ida prefektuur suudaks siit komplekteerida grupi tulevasi politseinikke, keda me hakkaksime õpetama, aga jällegi on probleemiks eesti keele oskus.

Midagi pole teha, aga protokollid ja kohtutoimikud peavad olema eesti keeles. Oluline on eesti keele oskus mitte ainult sellel tasemel, et mis su nimi on, vaid peab suutma protokolli kirjutada. Paljud protokollid lähevad tuksi, sest kirjutatakse valesti, ja neid hakatakse kohtus vaidlustama.

Kui rääkida vene noortest, keda te oma jutu järgi nii väga ihkate, siis miks on ikkagi nii suur lõhe huvi ja võimaluse vahel sisekaitseakadeemias õppida? Kas tõesti on asi ainult viletsas eesti keele oskuses?

Vene noortel on tõepoolest huvi julgeolekuerialade vastu, ma näen seda sellesama Järve vene gümnaasiumi klassi peal. Üks tüdruk lausa ütles: "Mul läks silm märjaks, kui ma kuulsin, et niisugune asi (eelkutseõpe - toim.) on võimalik." Vaat sellepärast me teeme seda, sest eelkutseõppes saab juurde ka erialast eesti keelt.

Meile tuleb siit kandist palju õppida soovijaid, aga reeglina kukuvad nad just keelega välja. Tänagi (kolmapäeval Kohtla-Järvel toimunud sisekaitseakadeemia avatud uste päeval - toim.) ütlesid nii mõnedki, et meid niikuinii ei võeta, aga ma kinnitasin, et mitte ühtegi neist ei jäeta võtmata, kui nad oskavad eesti keelt ja muidugi vastavad ka teistele tingimustele. Sest kui on narkar või pätt, siis me muidugi ei saa võtta.

Aga kui ei ole, siis on võrdsed võimalused eestlastega?

Pigem on hea eesti keele oskusega vene noortel isegi eelis, sest neil on kaks vajalikku keelt.

Rääkisime ennist linnalegendidest. Teile pole Ida-Virumaa sugugi tundmatu kant - 1990ndate alguses, kui töötasite keskuurimisbüroo direktori asetäitjana ja võitlesite organiseeritud kuritegevusega, tuli ilmselt üksjagu Ida-Virumaa vahet sõita?

Käisin tegelikult Ida-Virumaal juba prokurörina, näiteks minu esimene väljasõiduistung kohtuga oli Kukruse kaevanduses, kus üks vagun sõitis teisega kokku ja lõikas ühe inimese pooleks. Ma mäletan, et tuli pidada venekeelne kohtukõne ja kuidas ma seda põdesin, aga pidi hakkama saama, midagi polnud teha. Keelega on nii, et eks see harjutamisega tuleb.

Aga 1990. aastate algus, kui töötasin keskuurimisbüroos, oli tõepoolest karm aeg. Teil oli siin ikka väga häid uurijaid. Jumal tänatud, et sellised mehed olemas olid, sest ega eesti uurijal oleks vene pätiga lihtne olnud - kuidas sa küsitled teda tõlgi vahendusel ja mismoodi sa otsid seda pätti, kui ei tunne kohalikke olusid ega ühtegi informaatorit?

Kui olid head uurijad, miks siis jäi inimestel mulje, et riigil ei käinud organiseeritud kuritegevusest jõud üle?

Seda oli lihtsalt nii palju. Tuleb ju tunnistada, et miilits oli suures osas venekeelne, kellest väga palju läks ära. Kes ei tahtnud end uue organisatsiooni ja riigiga siduda, aga oli ka neid, keda me ei saanud politseisse võtta. Kuritegevus kasvas 1990ndate algusaastatel ju kümme korda ja samal ajal jäi inimesi vähemaks.

Praegu on meil natukene sama seis seoses eelarvejamadega, et inimestel töökoormus kasvab, ja sellelt pinnalt tuleb kaebusi, et enam ei jõuta asju menetleda. Ja ära lähevad paremad - need, kes julgevad minna. Lorusid ei oodata ju kusagil. Eeldan, et akadeemiast tuleb lorusid praegu vähem, sest sõel on päris tihe ja katsed ranged.

Sisekaitseakadeemial on veidi selline maine, et see on kool, kuhu pürgivad just kitsastes oludes kasvavad noored, sest tasuta peavari ja stipendium pole just teisejärgulised.

Eks ta natukene on ka nii. Põhiline on see, et noorel oleks tahtmine seda tööd teha. Politseiniku ja päästja töö on natukene nagu meediku töö, et kellel pole tahtmist inimese eest hoolitseda, ei saa seda teha. Ka politseinikel ja päästjatel peab see olema inimnatuuri osa. Tegelikult, mida riik kuritarvitab, on see, et päästjad on reeglina tõelised fanaatikud ja neid annabki peedistada.

Neid ei peleta minema isegi väikese palgaga?

Jah, tõmmatakse kümme protsenti palka maha ja öeldakse, et nüüd töötad 12tunnise vahetusega, aga nad ikkagi töötavad, nad kohe on erinatuur!

Seda probleemi enam ei ole, et peate peaaegu kõik soovijad vastu võtma, sõltumata sellest, kas noorel on selleks tööks eeldusi või mitte?

Päris nii meil pole olnudki. Kitsamatel aegadel oli lihtsalt konkurss väike ning nende hulgast, kes jäid pärast keele- ja füüsilisi teste ning vestlust järele, ei saanud enam eriti midagi valida. Aga meil ongi see, et umbes 20 protsenti põrub keelega, nende seas on ka eesti koolide lõpetanuid. Mõnel on kirjaoskus ikka jube.

Ja umbes sama palju kukutakse välja kehaliste katsetega. Aga me ei saa ka latti alla lasta, sest kui päästja ronib redeliga viiendale korrusele ja poole tee peal ütleb, et ta enam ei jaksa, siis on ikka jama.

Sellessamas eelkutseõppes noored näevad, mida on vaja. Korraldame neile ka õppelaagreid pääste-, politsei- ja piirivalvekoolis, kus nad saavad läbi teha sisseastumiskatsed ning selleks harjutada.