Ida-Viru jalgpalli hing ja vedur

Nikolai Burdakovi arvates on jalgpalli meeletu populaarsus kogu maailmas tingitud selle mängu lihtsusest ja kättesaadavusest. Foto: Ilja Smirnov

Narva Transi jalgpallimeeskonna president Nikolai Burdakov on suure osa oma elust pühendanud piirilinna jalgpallielu edendamisele. Suuresti tänu tema panusele ja kogemustele kuulub Narva klubi aastaid Eesti tugevamate hulka. 

Kes peagi algavad Euroopa jalgpallimeistrivõistlused teie arvates võidab?

Raske öelda, kes võidab. Kuid kui peaksin panuseid tegema, siis esikohale paneksin Saksamaa, teiseks Hispaania ja kolmandaks ehk Inglismaa.

On lähinädalate õhtud teil sisustatud - need mööduvad teleri ees?

Seda küll. Mu päevad on niigi jalgpalli täis, aga nüüd veel eriti.

Milliseid nüansse te jalgpalliasjatundja pilguga sellistes mängudes jälgite?

Asjatundjate sekka võis mind arvata sel ajal, kui ma veel ise meeskonda treenisin. Praegu tegelen ikkagi põhiliselt organisatsiooniliste küsimustega ja treeningtööd ei juhi. Annan vahel vaid nõu. Kuid mingid puhtjalgpallialased asjad jäävad sellistest suurtest turniiridest ikkagi meelde.

EMi mänge vaadates olen ikkagi tavaline jalgpallihaige. Olles ise pärit Nõukogude Liidust, hoian ikka pöialt eelkõige sealt pärit koondistele - Venemaale ja Ukrainale -, kuna Eesti seekord veel finaalturniirile ei pääsenud.

Mis on teie arvates jalgpalli fenomen, et see suudab tugevamalt kui ükski teine spordiala tõmmata inimeste tähelepanu ja neid hullutada?

Jalgpall on väga hästi kättesaadav mäng. Seda võib mängida igal maalapil. Tegu on kollektiivse mänguga, mis ilmselt lähendab inimesi. Inimesi köidab ka selle mängu reeglite lihtsus. Selle mõistmiseks pole vaja mingeid erilisi võimeid.

Kuidas teid jalgpallipisik nakatas? 

Oi, see oli nii ammu. Sündisin Valgevenes väikses külas, kus oli kõigest 40-50 maja. Olin kas neljandas või viiendas klassis, kui paar aastat vanem seltsimees tõi meie külasse jalgpalli ja hakkasime kogu küla poistega palli taga ajama. Käisime jalgratastega naaberkülades mängimas.

Kui pärast kooli sattusin elama Eestisse ja alustasin Narva autobaasis nr 13 tööd lukksepana, siis hakkasin mängima ettevõtte meeskonna eest, mis tegi kaasa linna teises liigas. Meil õnnestus saada paremaks, tõusime esiliigasse, võitsime Narva karika, pääsesime Eesti teise liigasse. Olin tookord selles meeskonnas kõikides ametites: nii mängija, kapten, organisaator kui treener.  Narvas oli sel ajal mitmeid tugevaid klubisid, meie olime tugevuselt alles viiendad. 90ndate alguses aga kadusid teised  meeskonnad ära. Eesti meistrivõistlustele jäime Narvast meie üksi ja oleme meistriliigas seda siiamaani.

Milline nendest rollidest, mida te jalgpallis olete täitnud, alates mängijast kuni klubiomanikuni, on teile endale kõige huvitavam olnud?

Igal ajaperioodil on olnud oma võlud. Tagantjärele tundub, et treenisime omal ajal pärast tööd isegi suurema hingestatusega, kui teevad seda praegu poolprofid. Tahtsime kogu aeg tõestada, et suudame vastu hakata meist eeldatavalt tugevamatele vastastele.

Narva Transile ei alanud tänavune hooaeg edukalt. Saan aru, et meil pole õigust näidata selliseid tulemusi, seepärast on klubi juhina kõik mu mõtted suunatud sellele, kuidas meie mängu parandada, kuidas koosseisu tugevdada.

Mis teile rohkem meelehärmi valmistab - kas see, kui majanduskriisi ajal olid teie transpordiettevõttel keerukad ajad või kui jalgpalliklubi satub kaotuste lainele?

Meie ettevõttel, kus praegu töötab 85 inimest, on õnnestunud kuidagi need rasked ajad üle elada. Jalgpallis oleme ka püüdnud linna ja Ida-Virumaa lippu kõrgel hoida. Samas, kui paned teleka käima, siis näed, et praegu on keerukad ajad kogu maailmas. Sellest ei tohi lasta end heidutada.

Kuidas teil õnnestub end jagada kahe nii suure ettevõtmise - firma ja jalgpalliklubi juhtimise vahel?

Tähtis on, et mõlemal puhul on kaasatud ka mu pere. Jalgpall on kõikidele meie pere liikmetele oluline osa elust. Mu abikaasa, tütar, poeg - kõik aitavad kaasa. Isegi ämm, vaatamata oma enam kui 70 eluaastale, on kaasatud ja aitab vahel varustust parandada.

Mis innustab teid seda tegema?

Minu suur eesmärk on, et saaksime Narvas lõpuks korraliku treeningbaasi Kalevi staadioni näol. Selle peale on kulutatud palju aastaid, aga asi venib ja venib. Nüüd on rahaline pool paigas, aga riigihange nurjus. Tuleb uus hange. Loodan, et läheb paremini. Seda staadioni ootavad nii meie põhimeeskond kui noored ja nende vanemad.

Paljudes Eesti väikelinnades on olemas tipp-topp kordatehtud staadionid, aga ühes suuremas linnas - Narvas - mitte. Miks?

Mul on ka unistus, et meil õnnestuks kunagi mängida euroliiga mänge Narvas, aga praeguse seisuga ma kahtlen selle täitumises.  Minu arvates on linna juhtkond staadioni koha pealt õige aja käest lasknud.

Kas Narva linnavolikogusse kandideerisite ka seetõttu, et staadionide küsimust tagant tõugata? 

Jah, põhiline eesmärk oli staadioni ehitamine.

On sellest kasu olnud?

Muidugi, me oleme oma mõttekaaslastega saadikute seas saavutanud Kalevi staadioni rekonstrueerimise rahastamise. Algul kavatseti seda teha osade kaupa. Kui see oleks nii läinud, siis kes teab, millal see töö ühele poole oleks saanud.

Kas olete kokku löönud ka selle summa, kui palju oma isiklikku raha te olete 20 aasta jooksul Narva jalgpalli panustanud? 

Ma ei ole selliseid arvestusi kunagi teinud.

Miljon eurot tuleks ära?

Ei tea. Me ei ole siiski eriti suur klubi. Oleme harjunud küllaltki tagasihoidlike vahenditega oma taset hoidma. Oleme õppinud läbi ajama nende võimalustega, mis meil on. Mõnel teisel klubil kuluks ilmselt sama tulemuse saavutamiseks märksa rohkem raha.

Kuidas teil on õnnestunud mängijate valikul ühtelugu täppi panna? 

Tänu kogemustele, kuid ka altminekuid on ette tulnud. Näiteks tänavune hooaeg on üle pika aja esimene, kus meil pole kuidagi õnnestunud optimaalselt koosseisu leida. Mõtlesime, et oleks vaja muutusi, ja hakkasime sisuliselt uut meeskonda looma. Arvasime, et see tuleb meil kohe välja, aga kahjuks ei tule. Tunda annab mängijate teatud närvilisus, millest meil pole õnnestunud lahti saada. Aga hea, et vähemalt positiivsed tendentsid on olemas.

Eelmisel aastal panite täppi Läti väravaküti Cekulajevsiga, sel aastal tõotab võtmemängijaks saada Elevandiluuranniku mees Irie, kes teeb palju kasulikku tööd keskväljal. Kuidas te selliseid mängijaid leiate?

Panime teda tähele Peterburis. Tõsi, pidime koos temaga võtma kaasa veel ühe mängija, kelle puhul oli juba siis näha, et ta meile ei sobi.

Pidite ostma nagu paketis?

Jah, tõepoolest. Pidime nad mõlemad võtma ja arvasime, et neil koos on siis lõbusam. Kuid Irie on nüüdseks siin kohanenud, loodame, et tema võimete täielik avanemine alles tuleb.

Mis on uute mängijate valikul teie peamised põhimõtted?

Tal peab jalgpallurina olema vajalik tase. Teiseks peavad ka inimlikud omadused meie klubiga sobima.

Kas praegustele Transi mängijatele on jalgpalluri amet nende põhitöö?

Põhiliselt küll, kuid kahjuks ei saa me täita nende rahalisi soove sellises ulatuses, nagu nemad tahaksid. Kuid andekatele noortele pakume me trepiastet edasiliikumiseks. Kahjuks on noori provintsilinnas küllaltki raske hoida. Mujalt Eestist pärit noori siia mängima saada on ka keerukas.

Kuivõrd tõenäoline on teha hea tehing selles mõttes, et kasvatate siin andeka noore, keda on võimalik mõnele tugevamale klubile edasi müüa?

See ei ole kerge. Näiteks meil on meeskonnas kaks 20aastast küllaltki andekat poissi. Aga neil on probleeme nii distsipliini kui ka valmisolekuga endast kõik anda. Ausalt rääkides annab tunda Narva mentaliteet, kus inimesed ei usu piisavalt oma võimalustesse. Ma räägin noortele, et teile pakutakse unikaalset võimalust, teil on treeningtingimused ja treenerid, tehke ainult tööd, tööd ja veel kord tööd ning olge kannatlikud, siis võivad avaneda uued võimalused.

Paljudes riikides tuleb ka väikese, 10 000 elanikuga linnakese klubi mänge staadionile mängu vaatama mitu tuhat inimest. Kogu linn elab oma jalgpalliklubi käekäigule õhinaga kaasa. Eestis on hea, kui paarsada inimest mängu vaatama tuleb. Miks?

Kahjuks on see nii. Varem oli meilgi tribüünidel 500-700 inimest, praegu enamasti 150-200. Samas kollitab publikupuudus kõiki Eesti klubisid. See on mullegi arusaamatu, miks. Mängud on sageli küllaltki haaravad.

Ilmselt oleks publiku huvi ja emotsionaalne side klubiga suurem, kui Transis mängiks rohkem kohalikke noori ja vähem tundmatuid leegionäre?

Oleks küll. Aga annan endale väga hästi aru, et medalikohtade pärast poleks meil võimalik heidelda, kui platsil oleksid põhiliselt vaid Narva poisid.

Vaatamata kõikidele raskustele, olete 20 aastat Narva jalgpallielu vedanud. Mida see teile pakub?

Jalgpall moodustab mu elust rohkem kui poole. Muidugi ma unistan, et ükskord õnnestub meil tulla ka Eesti meistriks.

Kuid hea on seegi, et oleme suutnud lõpetada iga hooaja võlgadeta ja viimastel aastatel oleme võitnud meistriliigas ka medali. Sel aastal läheb medalikohale jõudmine raskeks, sest oleme algusega väga palju kaotanud. Kuid püüame meie nõrku kohti tugevdada ja võitleme veel.