Seiklejad tegid Ida-Virule tiiru peale

Kui võistlustrassi läbikatsetamisel oli rafting Pühajõel kümme minutit pikk, siis vahepeal kokku kuivanud jõel kummipaatidega sõitmine muutus laveerimiseks kändude vahel. Foto: Matti Kämärä

Laupäeva õhtul finiši saanud 48tunnine võistlus pani osalejad läbima üle 500 kilomeetri, kasutades peale jalgade rattaid, rulluiske ja paate, sundides neid sauna ning maa alla. 

Seiklusvõistlus "Matkasport Extar 48h" tõi 24 registreerunud võistkonnast täies koosseisus üle finišijoone 16, kokku jõudis finišisse 20 võistkonda, kellest neli kaotasid teel ühe liikme ning seega pärisarvestuses kaasa ei rääkinud. "Täiesti normaalne kadu," märkis võistluse korraldaja Heigo Põld, et nii pikal võistlusel on selline katkestajate arv tavaline. Küll tunnistas ta, et kolm võistkonda ei tulnud starti legendaarse seiklussportlase Andres Minni hukkumise tõttu.

Kodumets oli kirss tordil

Võistluse võitjaks tulnud Vaude Matkaspordi meeskonda kuulunud Silver Eensaar rääkis pärast finišit portaalile sportiv.ee antud intervjuus, et võistluste viimane osa läbiti pingevabalt ja nautides ning tamp oli suurem just alguses. Küll ei võtnud 48tunnine võistlus kogemustega seiklejatelt samalaadsetel mõõduvõtmistel osalemise huvi ning juba juuni alguses tullakse Ida-Virumaale tagasi - siis juba lühemale, mõni tund kestavale seiklussarja "Ace Xdream" etapile Iisakus. "Praegu oli hea maastikuluure," lisas Eensaar.

Koos Soome kunagise suusaässa Annmari Viljanmaaga võistluse läbi teinud Tiit Pekk tunnistas, et võistlus on kurnav, ning ei lubanud, et oleks valmis kohe järgmisele 48tunnisele seiklusvõistlusele tormama. Mees lisas, et ehkki tal võis olla ainsa Ida-Virumaa juurtega võistlejana väike koduväljaku eelis, siis tegelikult on Ida-Virumaa lõuna- ja lääneosa talle üsna tundmatu ning avastamist oli küll. "Aga see, et üks punkt oli Vokas, minu oma kodumetsas, oli eriline kirss tordil. Ei tea, kas sellist võimalust mõne seiklusvõistluse raames enam tuleb," oli ta rahul.

Kui korraldajad on rõhunud, et sellise võistluse käigus pole oluline mitte ainult füüsiline tugevus, vaid määravat rolli mängib ka vaimne vastupidavus, märkis Pekk, et kergem oli liikumine siis, kui tuju üleval. Samas on kaks ööpäeva piisavalt pikk, et tuju jõuaks nii üles kui alla käia. "Aga see ongi seiklus," lisas ta.

Üllatusi maa all ja maa peal

Võistluste korraldaja Heigo Põld tunnistas, et üllatusväärset ning kasutamata materjali jäi Ida-Virumaale veel nii palju, et kindlasti tasub siia võistlust korraldama tagasi tulla. "Võistlejaid üllatasid siinsed kontrastid: ühel hetkel on tööstuslik mets, siis laukaraba ja seejärel väljalasketurbiinist tekkinud juga," tõdes Põld, kelle sõnul oli veega täituv Aidu karjääriala võistlejatele nagu Norra fjordid.

Võistluste korraldajate eesmärk oli Ida-Virumaa mitmepalgelisuse näitamine ning seetõttu püüti haarata võimalikult paljut, alustades Peipsi järvest ja lõpetades Kohtla kaevandusmuuseumiga, kus kaks punkti asus maa all.

Järgmine Eesti pikim seiklusvõistlus on planeeritud Saaremaale.